«Otse Postimehest»: Ilmar Raagiga vägivallast

Noorte kuritegevust pole kunagi võimalik välja juurida, seda saab ainult ohjeldada, leiab vägivallafilmi „Klass“ režissöör Ilmar Raag.

Kuivõrd reageerisid poliitikud üle, kui nad kõik hakkasid Kanutiaja vahet jooksma?

Kerge ülereageerimine olukordades, kus probleem on olemas, ei ole kunagi lõpuni halb. Seal langevad muidugi kokku eri motiivid, sealhulgas enesenäitamine ja poliitiline agenda. Aga probleemi seisukohalt see kahju ei teinud.

Ka Postimees avaldas viimati sotsiaalmeediast pärit vägivallavideo. Kuidas me peaksime suhtuma sellise materjali tiražeerimisse?

Ajakirjandus võiks suuta vaadata suuremat pilti ja trende: kas see video, mis mingil hetkel muutub tähenduslikuks sotsiaalmeedias, on mõne trendi näitaja või pigem üksik fenomen. Noorte vägivald ei ole tegelikult mitte suurenenud, vaid sotsiaalmeedia abiga nähtavamaks muutunud, ja mitte ainult Eestis ja rahuaja riikides, vaid ka seal, kus toimuvad sõjalised konfliktid – kus ka kõige suuremad jäledused üles filmitakse ja sotsiaalmeediasse pannakse, vähendades nii võimalusi, et vaenupooled võiksid üksteisega rahu teha. Seetõttu on mõistlik kohest kättemaksureaktsiooni tekitavaid videosid mitte levitada.

Meie esimene reaktsioon selliste materjalide puhul on sageli kas hirm või agressioon. Tean täismehi, kes vaatavad neid videosid ja ütlevad: saaks ma need nagad kätte, ma õpetaks neid kohe. Kui see jääbki ainsaks vastumeetmeks, ei vähenda see kuritegelikku fooni.

Kui noortekambad põletasid Pariisis autosid ja meedia luges õhtuks kokku, et põles kuus autod, mõtlesid teised kambad, et tahaks ka meediasse pääseda, ja põletasid seitse autot. Toimus eskalatsioon, ja olulisemate meediaväljaannete peatoimetajad otsustasid lõpuks põletatud autode hulga avaldamata jätta – ja põletatud autode hulk läks langustrendi.

Kuivõrd meie vajaksime praegu sellist ühiskondlikku kokkulepet?

Ehk vajaksime, aga see ei saa lõppeda sellega, et teema vaikitakse maha. Siis tekib reaktsioon, et mida teil varjata on. Küsimus on, kuidas me sellest räägime.

Mis neid noori vaevab? Tavaliselt on kurbus see, mis kurjaks teeb.

Vägivald on märk, et need noored ei ole ühiskondlikesse struktuuridesse integreeritud. Neid iseloomustab vastandumine teistele kogukondadele, omaetteolek. 16-25aastaste seas ei olda veel päriselt valinud teed, mida mööda elus minema hakata. Ei ole ka veel neid, kelle eest vastutada, ei ole stabiilset rahateenimise võimalust. Kõik see tekitab pidetuse. Tähendused muutuvad ka täiskasvanuks saades. 16-17aastaselt pöördutakse sageli vägivallast ära ja asutakse kaasa tundma ohvrile.

Missugust nõu võiks anda vägivaldsete laste vanemetele?

Kes hoolivad, võiksid püüda oma lastega rääkida. Aga on ka neid lapsevanemaid, kes enam ei hooli. Vägivaldsed noored lõpetavad kas allakäigutrepil või vanglas – või siis saavad lõpuks normaalseks. Küsimus on selles, kas selle normaalse tee võimalus on noortele ette antud, et nad oskaksid seda valida. Noorte vägivalda saab ainult ohjeldada, mitte seda lõpuni kaotada. Isegi kui ei ole lootust, saab noorele pakkuda tuge, näidata, et hoolid, ja osutada muudele võimalustele, isegi kui ta neid kohe vastu ei võta.

Mulle meenub üks Haruki Murakami raamat, milleks üks mees peab vaatama, kuidas teist elusalt nülitakse. Pärast seda soovib ta ainult surra. Mida teeb vägivalla nägemine inimesega?

Kui vaatame jõuetult vägivalda pealt, see jätab trauma, aga kõige üldisem reaktsioon on eemale-, äratõukamine. Mingist hetkest alates, kui inimene usub oma jõusse ja tema lähedasi rünnatakse, võib vägivalla nägemise tulemuseks olla agressioon. Ja sel moel täidavad ka propagandafilmid oma eesmärki, et agressioonitase meis kindlasti tõuseb.

Vägivalla nägemine jätab igal juhul jälje, mis saadab kogu elu. Meie vanaemad ja vanaisad, kes teise maailmasõja ajal kõik seda nägid, pidid ometi edasi elama, ja suutsid seda.

Jonathan Littell näitab veenvalt, et ka seni ebainimlikkuseks nimetatu on inimlik – et igaüks meist võib minna koostööle kuritegeliku režiimiga. Ehk siis: igaüks meist on võimeline kurjaks ja võib leida sellele õigustuse.

See pole kindlasti absoluutselt nii. Aga igaüks leiab oma käitusemisele mingisuguse õigustuse, see on inimlik.

Ühiskond on segaduses. Kuidas ikkagi edasi minna suhtumises vägivallalainesse, mida meedia näitab?

Kuni eksisteerib sotsiaalmeedia, tulevad sellised vägivallavideod taas ja taas. Lõpuni noorte vägivalda välja juurida ei ole võimalik. Lahendused on alati komplekssed. Politsei võtab maha grupeeringu juhtoina ja see laseb loota, et ülejäänud gäng läheb laiali. Vangla pigem soodustab retsidiivsust, sealt tullakse välja vägivaldsemana kui sinna minnakse. Rohkem vanglat pole kindlasti õige plaan. Iseenesest õõnsalt kõlab, aga – pakume neile noortele võimalusi end teostada. Aga sisuliselt on see ainus võimalus kuritegevust ohjeldada.