«Otse Postimehest»: Riho Terrasega riigireetmisest (10)

Vilja Kiisler
, erikorrespondent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras avab Postimehele antud intervjuus oma tulevikuplaane ja ütleb, et riigireetureid on nii eestlaste kui ka venelaste seas.

Te olete vastsest riigireetmisjuhtumist kõneldes olnud erakordselt emotsionaalne. Mida teeb üks kindral, kui emotsioonid üle pea kokku löövad?

Ega ma pole eriti tuntud oma tunnete vaka all hoidmise poolest. Eks mu lähikond teab, et mõnikord ma ägestun. Antud juhul on tegemist erakordse pettumusega: inimene, keda on usaldatud ja kellele on antud võimalused, teeb niimoodi – sellega kukub mingisugune maailm kokku. Aga minu emotsioon on kindlasti väiksem kui nendel, kes on temaga igapäevast teenistust jaganud.

Kuidas te oma meestele nüüd silma vaatate? Kas tunnete ka isiklikult häbi selle pärast, mis juhtus?

Mul on häbi selle pärast, et sellised inimesed on olemas. Aga süüdi on selles väga selgelt ikkagi major Metsavas ise ja tema peab ka vastutuse võtma.

Käis teil ka peast läbi mõte tagasi astuda?

Ei käinud. Riik tahab kaitsmist.

Juhtus väga halb asi. Miks on kogusee retoorika selle juhtumi juures selline, nagu oleks tegemist suure töövõiduga?

Ei ole, mina seda küll ei kuulnud. Kõik ütlesid, et tegemist on väga suure kahjuga ja suure ohuga. Kaitsepolitsei tegi oma tööd ja selle tulemusena saadi kätte riigireetur. Mitte ükski märk tema igapäevateenistuses et viidanud, et tegemist võiks olla riigireeturiga.

Te olete öelnud, et te ei tea, kuidas see võis juhtuda. Kes siis veel teab, kui teie ei tea?

Major Metsavas teab, miks ta seda tegi. Minu jaoks on see arusaamatu.

Räägitakse, et reeturite tabamine on kapo töövõit ja teie olite viimane, kes asjast teada sai. Vastab see tõele?

Ei vasta.

Kui tihe oli ja kui kaua kestis koostöö teie, kapo ja riigiprokuratuuri vahel?

Seda ma ei saa öelda, kui kaua see kestis. Ma olin teadlik ja informeeritud. Kaitsevägi ja kaitsepolitsei tegid selles asjas tihedat koostööd.

Olete öelnud, et riigireetmise võimalusega peab alati arvestama. Kuidas te tagate, et usaldus jääb püsima, aga selliseid asju enam ei juhtu?

Et ei juhtu, seda ma ei saa lubada. Aga iga ülema töö on hoida ja arendada usaldust ülema ja alluvate vahel. Mina rääkisin oma alluvatega, pöörasin tähelepanu kontrollimehhanismidele. Kui keegi oleks veel üleeile küsinud major Metsavase kohta oma kolleegide käest, oleksid nad vastanud, et ta on väga patriootlik Eesti ohvitser.

Miks ta ikkagi seda tegi?

Eks uurimine peab seda selgitama. Mina kardan, et ta ei oska seda ehk isegi täpselt öelda. Isiksuse kahestumine on ainus võimalus.

See kõlab nagu diagnoos.

Võib-olla. Ma ei tea, mina ei ole uurimise juures olnud, ma ei ole kursis sellega, mida ta räägib. Tegemist on harukordselt kahepalgelise inimesega.

Mida teie saate teha, et seda enam ei juhtuks?

Mina saan ainult usaldada ja kasvatada ja õpetada ja öelda kõigile, et kui teil on selline mure, et kuskil midagi sellist juhtunud, siis tulge ja rääkige – tulge välja ja rääkige ära. Eesti on õiglane kohtusüsteem, see lahendab probleemi. Aga veelkord: kasvatus on see, mis peab paranema.

Kuidas seda juhtumist käsitleda nii, et see ei süvendaks lõhet eestlaste ja venelaste vahel?

Reetureid on nii eestlasi kui ka venelasi. Herman Simm ja Uno Puusepp olid eestlased, Aleksei Dressen ja Metsavas venelased. Mina ei pane seda piiri ei keele ega koduse kasvatuse järgi. Meie võtame ohvitserikoolitusele inimesi, keda kaitsepolitsei kontrollib, ja püüame kasvatustööd teha nii hästi, kui me oskame.

Kui palju venelasi teenib kaitseväes?

Ma ei oska protsenti täpselt öelda, aga see on üsna suur. Ma arvan, et see peegeldab protsentuaalselt venekeelsete kodanike hulka Eestis.

Kui palju on neid kaitseväelasi, kellel on riigisaladuse luba?

95 protsendil Eesti tegevteenistuses olevatel kaitseväelastel.

Kuidas hinnata sündinud kahju?

Kõigepealt on vaja, et kaitsepolitsei ja prokuratuur oma uurimistoimingud ära teevad, selle põhjal teeme meie oma auditi, ja siis otsustame, kuidas me kahjusid likvideerime. Aga kindlasti tuleb nii mõnedki asjad uuesti läbi mõelda.

Te olite juba NATO esindajatega kontaktis ja üks neist olevat teid tabamise puhul õnnitlenud. Mida ta veel ütles?

Ta ütles, et liitlassuhe on tugev ja reeturitega tuleb tegeleda, aga kõik protsessid lähevad edasi. Seda, mil määral see puudutab rahvusvahelist suhtlust, pole veel teada, aga tegemist on tõsise mainekahjuga. Edasi tuleb minna.

Olete öelnud, et lähtute sellest, et juhtunud on kõige halvem. Mis on see kõige halvem?

Peame lähtuma sellest, et kõik need materjalid, mis on Eesti jaoks olulised ja millega tal puutumus oli, on ka üle antud.

Teie ametiaeg on lõppemas. Olete öelnud, et teid võib saada koduperemees Hollandis. Andke andeks, ma ei kujuta teid selles rollis ette. Kas te ise kujutate?

Absoluutselt. Ma käisin sel suvel seda katsetamas ja tuli päris hästi välja. See nägi välja nii, et tegin hommikul lapsele süüa, saatsin kooli, läksin trenni – mida ma suudan teenistuse ajal palju vähem teha kui vabadel hetkedel –, võtsin lapse koolist vastu, tegime temaga koolitükke. Siis tuli abikaasa koju, läksime õhtul vastuvõtule.

Kes süüa tegi?

Mina. Aga eks seda, mida ma edasi teen, pean ma veel otsustama. Kindel on see, et minu nn baaslaager läheb üle Haagi, kus mu pere elab. Sealt aitan võimaluste piires Eesti või teiste maade eri organisatsioone, kui minu teadmised kellelegi vajalikud on.

Kui te oleksite tahtnud koduperemeheks hakata, siis te ei oleks ju kandideerinud sõjaväelise komitee juhi ametisse, mis on Euroopa Liidus kõige tähtsam militaarametikoht üldse. Miks te seda kohta ei saanud?

Kes seda teab, see oli salajane hääletus. Ma kandideerisin selle pärast, et minu arvates on Eesti olnud Euroopa Liidus ja NATOs juba piisavalt aega, et endale kõrgeid rahvusvahelisi kohti taotleda. Mulle ja minu meeskonnale tundus, et väljavaated on üsna head, ja eks ma auhinnalisele teisele kohale ka tulin. Aga vahepeal muutus Euroopa Liidus väga oluliselt sõjalise dimensiooni tähtsus. Ja Ühendkuningriigi otsus lahkuda Euroopa Liidust pani sinna juurde nii palju rahvusvahelist poliitilist nüanssi, et suured mängisid meid üle. Eks see on keeruline amet ja oleks lisanud veel kolm aastat niigi väga pingelisele perioodile, nii et inimlikult on mul hea meel, et see nii ei läinud.

Mõnda aega tagasi peeti peaaegu kindlaks, et liitute IRLiga, aga kuivõrd nüüd on teil rohkem sõpru Eesti 200s, siis on nendega liitumine laual. Vastab see tõele?

See on küll väga huvitav kuulujutt. Ei vasta. Mõned ääri-veeri pakkumised on olnud, aga mitte Isamaalt ega Eesti 200lt, ja ma kahtlustan, just selle pärast, et mul on seal mõned tuttavad inimesed.

Missugused erakonnad on teil kosjas käinud?

Las ta jääb. Ma olen öelnud, et Eesti poliitikaga ma vahetult pärast kaitseväe juhataja kohalt lahkumist ei liitu.

Teie kogemused võiksid ära kuluda kaitsetööstuses. Milremiga olete läbirääkimisi pidanud?

Ei ole veel, aga ma usun, et sinna valdkonda võiksid minu tegevused tulevikus minna, kui keegi mulle pakkumise teeb. Aga kõik peavad arvestama, et alates jaanuarist elan ma järgmised kolm aastat Hollandis.

Viimaks minevikust: te puutusite ise kapoga kokku aastakest viis tagasi, kui tuli ilmsiks, et olite seotud templirüütlite orduga. Tookord ei astunud te tagasi mitte kaitseväe juhataja, vaid ordu juhi kohalt. Kuivõrd teil praegu templirüütlitega sidemeid on?

Esiteks, kapoga ma selles kontekstis kokku ei puutunud, sest nad on piisavalt arukad inimesed, et aru saada: tegemist ei ole riigivastase organisatsiooniga. Praegu ma selle organisatsiooni liige ei ole, aga ma ei välista sellega taas liitumist, sest tegemist on heategevusliku organisatsiooniga. Nad tegelevad põhilised vaeste aitamisega kristlikest põhimõtetest lähtuvalt. Enamik mu Rootsi kolleege on ühe või teise sellise ordu liikmed, ja sealt on see traditsioon ka meile tulnud. Mina ei häbenenud seda siis ja ei häbene praegu ka. Mis Eesti inimesed sellest arvavad, on nende endi asi.

Kuivõrd te praegu suhtlete tollaste kamraadidega, nt Eerik-Niiles Krossiga?

Eerikuga ei ole väga tihedalt suhelnud, aga sõpradega suhtlen ikka, jah.

Mis sai sellest valgest mantlist, mida nägime Eesti Ekspressis ilmunud pildil?

See on minu asi, mis ma oma asjadega teen.

Kommentaarid (10)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles