«Otse Postimehest» õpetaja Enelin Linsi noortekampadest: nüüd nad said selle tähelepanu

Kadrioru Saksa gümnaasiumi õpetaja Enelin Linsiga tuleb juttu sellest, mis üht noort inimest õpetajakohal hoiab, kuidas saada jutu peale kõrvuni nutistunud koolilastega ja mida teha selleks, et kool oleks koht, kuhu tahab iga päev minna nii õpilane kui ka õpetaja. 

Kadrioru Saksa gümnaasiumi õpetaja ja klassijuhataja Enelin Linsi teab, et lapsed võtavad suhtemuresid väga hinge ning et see, mida täiskasvanud nimetavad virtuaalmaailmaks, on nende jaoks päris elu.

Te teete maailma kõige raskemat tööd. Miks te selle valisite?

Ei valinudki. Aga mul oli mõte ülikooli kõrvalt tööle minna, ja ülikoolist soovitati kooli, ja nii ma sinna sattusin.

Eesti õpetajaskond vananeb. Kuidas te tunnete end selles vanainimeste seltskonnas?

Meie koolis on siiski nii vanemaid kui ka nooremaid õpetajaid, see suhe on umbes pooleks. Saame omavahel väga hästi läbi, meil on äärmiselt tore kollektiiv.

Kuidas õpetada matemaatikat nii, et see elaks? Äkki raha kaudu?

Väga õige. Kui viiendas klassis õpitakse kümnendmurde, siis ega neist enne aru ei saadagi, kui tulevad jutuks eurod ja sendid. Õpetajana ongi tarvis lapsi pidevalt kuulata ja tähele panna, millega nad kaasa lähevad. Iga klass on erinev. Igaühel on oma teema, mis neid käima tõmbab. Näiteks jalgpall. Ja siis on võimalik kõik ülesanded selle peale üles ehitada.

Meediast paistab, et tänapäeva noored muud ei teegi kui kolgivad üksteist ja postitavad sellest videosid sotsiaalmeediasse. Koolis sees paistab see ilmselt teisiti, kuidas?

Koolikiusamine pole kuhugi kadunud ja on töötajad, kes sellega spetsiaalselt tegelevad. Aga see on ka klassijuhataja töö. Üldjuhul ma üritan nendega rääkida. See aitab ääretult palju. Tihtilugu õpilane ei saagi ise aru, mida ta on teinud, ja empaatia on see, millega saab neid asju lahendada. Just omavahel suheldes saavad paljud probleemid lahenduse.

Kuidas te end õpetajana tundsite, kui poliitikud seal Kanuti aias laiutasid?

Eks need noored, kes seda tegid, otsisid tähelepanu. Ja nii nad said selle tähelepanu. Mitte et ma arvaks, et midagi peab maha salgama – vastupidi, tuleb kiiresti tegutseda –, aga… Neil lastel on ikkagi selgelt mingid probleemid, ja pigem peaks ehk tegelema sellega, mitte võimendama seda teguviisi, millega nad oma probleeme väljendavad.

Kuidas te saate jutu peale läbini nutistunud teismelistega, kes eelistavad isegi üksteise kõrval istudes suhelda mõne sotsiaalmeediaplatvormi kaudu?

Üldjuhul on koolis see hea tava, et mobiiltelefone ei kasutata. Ära ei saa võtta, aga mõnikord on vaja need hoiule võtta. Mõnikord annavad ise õpilased oma nutitelefonid hoiule.

Kuidas on nutitelefonid laste ja noorte mõtte- ja tundeilma muutnud?

Tõesti, see on inimeste mõtlemiskäiku muutnud, ja võib-olla ka suhtlemisoskust. Aga muidu on lapsed ikka nagu lapsed.

Mõni uuring ütleb, et lähedasemad, päris suhted noorte vahel lükkuvad edasi just virtuaalse suhtlemise pärast, on see tõsi ka Eesti kohta?

Noorte jaoks see virtuaalne suhtus ongi päris. Nemad ei erista seda sõnasõnaliselt suhtlusest. Nemad on sellega üles kasvanud, ja see ongi nende jaoks päris. Ja meie peame ennast kuidagi sellele teadmisele vastavalt ümber häälestama.

Tänapäeva noored eelistavad pilti sõnale, ka teil on sportlikke fotosid jagav Instagrami konto. Teete te seda õpilaste või enda pärast?

Eelkõige ikka enda pärast. Koolitöö on pingeline, ja pingetest vabanemiseks on sport kõige parem lahendus.

Facebookis õpilasi võtate sõbraks?

Olen võtnud, aga üldjuhul pigem mitte. Tean, et osal õpetajatel on eraldi õpetajakonto.

Peremudelid on oluliselt muutunud, kuidas on see muutnud õpilaste mentaalset seisundit?

Kõik, mis kodus toimub, avaldub kuidagi lastes, ainult vahel ei osata seda lugeda.

Kui suur on üldse kooli võimekus tegeleda õpilaste tunnetega?

Mina üritan nendega võimalikult palju suhelda, olla usaldusisik – või vähemalt selline, kelle poole võib oma probleemiga pöörduda. Ja kui see on minu võimuses, siis ma aitan, ja kui mitte, siis ma pöördun nende poole, kes oskavad aidata.

Mis need kõige suuremad mured on?

Eelkõige omavahelised suhted. Eriti nt viiendas-kuuendas klassis. Lapsed võtavad igasuguseid asju väga hinge. Meile kui täiskasvanutele tunduvad need tihtipeale tühised, aga nemad võtavad tülisid ja arusaamatusi väga tõsiselt. Siin aitabki tihtipeale ainult rääkimine.

Mis teeb lapsi õnnelikuks?

Ma räägin ühe loo. Kui ma sain eelmisel aastal klassijuhatajaks, siis tuli kohe spordivõistlus, kus nad pidid terve klassiga orienteeruma  ja lahendama eri ülesandeid. Nemad hakkasid mulle juba varakult rääkima, kuidas nad ei saa seda teha, sest nad lähevad riidu, ei suuda sõlmida kokkuleppeid ega jõuaks sealt üldse tagasigi. Minu eesmärk oligi terve aasta jooksul saada see klass ühise meeskonnana töötama. Ja kui meil oli siis jälle see orienteerumine, siis ei huvitanud neid üldse see, kas nad olid esimesed või teised, vaid nad tundsid suurt rõõmu selle üle, et nad koos tagasi jõudsid, kordagi ei tülitsenud ning suutsid kõik koos ülesanded ära lahendada.

Kui kauaks te kavatsete õpetajaks jääda?

Kuigi ma ei kavatsenud üldse õpetajaks saada, selgus koolis, et mulle väga meeldib seal. Ja mul on tunne, et ma sobin õpilastega. See on töö, mis annab hästi palju tagasi. Arvan, et jään kauaks. Olen koolis õppinud seda, et ainult koostöö teiste õpetajatega on see, mis viib tulemusteni.