«Radar»: Soome filmitööstuse kurjuse kehastuseks kerkinud Aku Louhimies: muutun, kuid loodan, et kvaliteet jääb (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Karm ja aus sõjafilm "Tundmatu sõdur", Soome ajaloo üks edukamaid linateoseid, mis on põhjanaabrite kinodes kogunud rekordilised üle miljoni külastaja, ja selle filmi hing, režissöör Aku Louhimies, kellest on filmi järel saanud Soome filmitööstuse #metoo liikumise must lammas.

Suurfilm ja skandaal on põhjused, miks “Radar” üle lahe Helsingisse sõidab, et uurida, kuidas on läinud nii, et ühelt poolt põhjanaabrite ajaloo ühe võimsaima ning armastatuima filmiga hakkama saanud režissöörist on saanud Soome #metoo kampaania kurjuse kehastus, kelle väidetav suhtumine tema filmides üles astunud naisnäitlejatesse on õõvastama pannud kogu riigi.

Võtte ajal naisnäitleja peksmine, juustesse sülitamine ning enesehinnangu hävitamine, väljaoksendatud toidu sissesöötmine ning eriti äärmuslik meetod laste nutmaajamiseks, on mõned näited, milles Aku Louhimiest pärast "Tundmatu sõduri" edu süüdistama on hakatud.

Kohtume Soome kurikuulsaima filmirežisööriga Helsingi tuntuimas saun-restoranis Löyly, mille omanikuks on põhjanaabrite üks tuntumaid näitlejaid, filmis "Matti" Matti Nükast mänginud ning maailmakuulsast seriaalist "Viikingid" tuntud Jasper Pääkkönen.

49-aastane Aku Louhimies on teinud karjääri jooksul lisaks dokumentaafilmidele ning seriaalidele üheksa täispikka mängufilmi.

Realistliku pildi maalimine eluliselt karmidest ja traagilistest teemadest, kuhu sisse põimitud alkohol, uimastid, seks või karm vägivald on Louhimehe käekiri.

Tema filme iseloomustab seejuures täiuslik näitlejatöö, mille tõestuseks on nominatsioonid ja auhinnad peaosalistele, kellest mitmel ilutseb auhinnakapis kohalik Oscar ehk Jussi auhind, mis pälvitud just Louhimehe filmis rolli täitmise eest.

Ja see on teinud Louhimehest põhjanaabrite ühe hinnatuima režissööri, kes tänaseks kätt proovinud ka rahvusvahelisel tasandil. Näiteks oli ta režissööriks hiljutisele Netflixi ajaloolisele lühiseriaalile «Ülestõus», mis räägib kaasaegse Iirimaa sünnist 1916. aastate keerulisel Briti poliitmaastikul.

Lisaks Iiri ajaloole on mees ka suur Eesti austaja.

«Olen suur Eesti fänn. See maa ja kultuur tõesti meeldivad mulle. Mul on Eestiga olnud väga toredaid kogemusi. On palju Eesti näitlejaid, kellega tahaksin tulevikus töötada. Ma ei saa öelda (kellega - toim.), aga häid näitlejaid on palju.»

Louhimies on karjääri jooksul teinud koostööd ka Eesti näitlejatega. Nii näiteks on kahes tema filmis mänginud Lenna Kuurmaa. Tema filmides on üles astunud ka näiteks Jekaterina Novosjolova ja Kristjan Sarv.

«Kui mõtlen Eesti näitlejatele, kellega olen koos töötanud, Kristjan Sarv ja Lenna, nad olid täiuslikud. Minul kaebusi ei ole. Mõlemas riigis on palju häid näitlejaid, ütleme nii. Aga haridus on veidi erinev. Kindlasti mõjutab ka riikide erinev ajalugu. Teie olete kogenud stalinismi. Teie ajalugu on teistsugune. Muidugi peegeldub see kogu ühiskonnas. Mitmel tasandil.»

Louhimies on hästi kursis ka Eesti filmimaastikul toimuvaga. Nii näiteks on ta tänaseks ära näinud Eesti sõjadraama 1944, mille tegevus kattub mõnes osas ka Soomlaste Tundmatu sõdalase sisuga.

«Olen seda näinud.»

Kas meeldis?

«Jah. Eriti kui mõelda stsenaariumile, siis keskpaigas toimus ootamatu pööre. Oli palju sellist, mis mulle väga meeldis.»

Soome ajalooline sõjadraama «Tundmatu sõdur» põhineb riigi rahvusaardeks nimetatud samanimelisel romaanil. «Tundmatu sõdur» räägib Soome sõjast Venemaaga aastatel 1941 kun 1944, keskendudes ühele relvarügemendile, kes võitleb idanaabritega riigi idaosas Karjalas.

Ning filmi on saatmas tohutu publikuhuvi.

«Saada Soomes miljon vaatajat, see on midagi imelist. Seda niipea taas ei juhtu. Film oli selles mõttes edukas, et keegi ei osanud arvatagi.»

Louhimehe nägemus on «Tundmatu sõduri» uusim versioon. Varasemalt on sama raamatu ainetel tehtud Soomes kaks linateost, esimene 1955. ning teine 1985. aastal. Mõlemat Filmi saatis meeletu huvi.

Eelmise aasta oktoobris linastunud filmi eelarveks oli 7 miljonit eurot. Kinodesse jõudes purustas film paljud kohalikud filmirekordid ning tänaseks on teenitud tagasi tulu pea 13 miljoni euro väärtuses.

Võrdluseks - Eestlaste edukaim menutükk Klassikokkutulek kogus 190 000 vaatajat.

«Me tahtsime, et lähenemine oleks autentne ja realistlik. Need olid tavalised, normaalsed poisid, kes pidid sõtta minema. Nad polnud elukutselised sõdurid.»

Autentsus on midagi, mille tõttu film on saanud enim kiitust. Soome meedias levivad jutud, et selle saavutamiseks pidid näitlejad näiteks tegema 24tunniseid matki ning relvadega kükke enne võtete algust, et nad võimalikud väsinud välja näeksid. Või näiteks elama üle 30tunnise võtteperioodi keset külma jõge, mis näitlejad korralikult proovile pani.

Louhimehe sõnul on see info ülepaistutatud. «Enamasti suudavadinimesed näidelda. Nad teevad, mida vaja. Oleneb ka näitlejast. Mõni vajab midagi erilist, mõni mitte. Aga kui oled lumes ja ilm ongi külm, siis pole vaja seda näidelda, sest on ju külm.»

«Aga leidsime, et oleks huvitav, kui nad võtetel ka nii elaksid. Nad olid nõus. Ja elasidki telkides. Muidugi, nädalavahetustel olime kõik oma kodus. Aga nädala sees elati telkides, ise tehti sooja, hoiti asju korras. Usun, et see vähemalt tekitas kambavaimu. Oli vihma, oli ka lund. Mina arvan, et näitlejale on suureks abiks, kui teada praktilisi asju, mida tegema peab.»

2017. aasta oktoobris nautiski Louhimies filmiga kaasnevat edu. Põhjendatult, sest ta oli saanud hakkama suurteosega.

Kuus kuud hiljem, märtsis sai hinnatud filmirežissöörist aga päevapealt Soome filmitööstuse kurjuse kehastus, kui riigiportaal Yle's ilmub mammutlugu Louhimehe filmides osalenud ja Soomes ülituntud naisnäitlejate kirjeldustest, kuidas režisöör kasutab võtteplatsil üliekstreemseid võtteid, saavutamaks võimalikult realistlikku näitlejatööd.

Nii näiteks räägib 2008. aasta filmis Käsky peaosa näidelnud Pihla Viitala, kuidas Louhimies sundis teda sööma välja oksendatud toitu. Kuidas režissör toppis ta riiete alla elus prussakaid, et naine I maailmasõja aegset vanglaõudu võimalikult realistlikult väljendaks. Ka kallanud režissöör naisele kohvi pähe, löönud labakäega vastu põske ning sülitanud juustesse. Louhimies olevat rääkinud samas filmis osalenud lastele, et nende vanemad on päriselt surnud - et nad realistlikumalt orbusid mängiksid. Viitala räägib, kuidas ta pärast võtet lapsi lohutama pidi.

«Muidugi on film olnud väga edukas. See tõi päevavalgele palju teemasid.»

Kas oli šokk, et midagi sellist juhtus?

«Jah, muidugi!»

Kas sa uskusid, et midagi sellist võib juhtuda? Mõtled, et võinuks teha midagi teisiti? «Iga juhtum on omaette teema. Mõni mäletab praegu nii, kümne aasta pärast aga teisiti. On ka palju neid, kes nii ei arva. Aga nende häält hetkel muidugi ei kuulda. Praegu kõlab ainult üks hääl. Aga see on elu, kõik muutub.»

Hääl, mis Yle artiklis kõneleb, loob pildi äärmuslikust filmirežissöörist, kes ei löö risti ette millegi ees, et võimalikult realistlikku lugu rääkida.

Pihla Viitala kõrval võtavad artilis sõna teisedki tuntud näitlejatarid, eesotsas Pamela Tola, Matleena Kuusniemi ja Jessica Grabowskyga - kõik, kes mänginud Louhimehe filmides keskset rolli.

Nad räägivad, et Louhimehe üks moodus naisnäitlejatelt maksimumi saada on sosistada kõrva, et nad pole midagi väärt ning hävitada nende enesehinnang.

Louhimehe üheks trikiks on ka näitlejate teadmatuses hoidmine. Nii näiteks ei tohtinud filmis «Paha maa» öelda keegi Pamela Tolale, et kiirabiarst tema särgi eest lõhki lõikab ja rinnad paljastab. Ka ei olnud stsenaariumisse kirjutatud Tola vägistamisstseeni.

«See on elu. Mina ei saa aru, kuidas selline tegevus saaks näitlejat aidata. Kellele sellest mingit kasu oleks?»

Filmis Käsk sundis Louhimies osad naisnäitlejad ööseks metsa ilma varustuseta ööbima, et nad seal külmetaksid ning hommikuks võimalikult surnud välja näeks. Pihla Viitala sai seetõttu 40-kraadise palaviku. Ka olevat Viitala pidanud ujuma 4-kraadises vees ilma ühegi kiirabi või vetelpäästja kohaolekuta.

«Need faktid on seni kontrollimata, ütleme nii. Mina ei tea. Ma pole näinud ettekannet kellegi haigestumisest. Turvalisuses tuleb alati kindel olla. Inimeluga ei saa riskida. Aga muidugi, kui mängus on meri või masinad, lennukid, loomad...Külm... Jah, võib ka olla...Selliste asjadega on loomulikult omad riskid. Aga risk on kõiges. Püüad neid lihtsalt vältida ja ära hoida.»

Louhimies on Soome meedias kõiki süüdistusi tänaseks eitanud ning andnud Ylele omapoolsed lühikesed selgitused. Sealhulgas süüdistab Louhimies Yle faktide mittekontrollimises ning ebatõese info levitamises. Kõik näitlejatarid kinnitavad aga artiklis, et nad ei kavatse Louhimehega enam kunagi koos töötada.

«Faktid võivad ju valed olla, aga kui nad niimoodi tunnevad, siis mina ei saa midagi maha salata. Nemad on asju nii kogenud. Kui inimene lahkub võtteplatsilt või tal on veel kümme aastat hiljem halb tunne, siis see pole hea. Aga mina tunnen, et kui vaadata suuremat pilti, siis liiguvad asjad paremuse poole. Filmirežissöörid ja produtsendid kogu maailmas on praegu sihtmärgiks. Võimalik, et nad tegid midagi, mis ei tundu päris õige. See praegu toimuv muutus on väga oluline. Ühiskonnas, terves maailmas. Erinevused filmides, eeskuju, mida filmid annavad...Ja üleüldse võimudünaamika. Mitte ainult filmiäris. Soomes ja Eestis polegi see äri, pigem kultuuriline enesekaitse. Niisiis arvan, et see on tähtis.Aga minu juhtumi puhul... Paljudel puhkudel pole faktid päris õiged. Aga kui inimestel on tekkinud kogetust selline tunne, siis tuleb neid kuulata ja kuuldust õppida. Muidugi võtan selle teadmiseks. Ja saadud kriitika muudab seda, kuidas tulevikus oma tööd teen. Aga loodan, et kvaliteet jääb.»

Tagasi üles