«Radar»: Tšernobõli veteran: «Inimjõud on kõige parem robot!»

1986. aastal plahvatas Ukrainas Tšernobõli tuumaelektrijaama 4. reaktor. Radiatsioonikiirguse tase oli 400 korda suurem kui Hiroshima tuumapommi tekitatu. Nõukogude Liit saatis katastroofi likvideerima kokku üle 600 000 mehe, neist 4800 Eestist. Praegu toetab Eesti riik Tšernobõli veterane aastas 230 euroga

Jüri, Aare, Ain, Nikolai -  neid mehi seob 32 aasta tagune sündmus, mis tänaseni dikteerib nende elu. Nad käisid likvideerimas inimajaloo suurima katastroofi tagajärgi - Tšernobõli tuumaelektrijaama avariid.

Selles loos räägivad mehed oma üleelamistest ja sellest, kuidas nad ei jõua kuidagi arstide ja teadlastega ühisele meelele oma tervise küsimustes. Ainus, millest kõik saavad ühtemoodi aru - riigi poolt antav 230 eurot aastas on oma tervise ohtu pannud mehele mõnitav tasu.

1986. aasta 26. aprilli öösel kell 1:23 katsetasid Tšernobõli tuumajaama 4. ploki reaktori operaatorid reaktori võimsust, et kasutada tulevikus võimaliku elektrikatkestuse korral reaktori energiat veepumpade elektri tootmiseks. Miski ei viidanud sellele, et reaktori liiga kiire režiimimuutus võib tekitada reaktoris ebastabiilse oleku, mis viib plahvatuseni. Õhku paiskus põleva radioaktiivse materjali tulejuga, mida ei suudetud üheksa päeva kustutada. Plahvatuse käigus hukkus 4000 inimest. Linnast evakueeriti 200 000 - 300 000 inimest. Radioaktiivsus levis kogu Põhja-poolkeral. Nõukogude võim saatis sinna jutumärkides «kordusõppustele» Eestist 4800 meest, et katastroofi likvideerida.

«Siin Kadriorus linnud laulavad. Esimene asi, mida me Tšernobõlis märkasime, oli see, et seal linnud ei laulnud. Sellepärast, et linnud surid kiirituse kätte ära. Seal ei olnud linde. Täielik vaikus,» räägib Jüri. «Siis hakkasid aru saama, mis toimub ja kui suur on see oht.»

Jüri näitab Radarile fotot, kus ta noore mehena seisab auto ees Tšernobõlis. Kuna Eestis olid juba puhumas uued tuuled, julges mees õmmelda oma särgile sinimustvalge embleemi, mis muidugi nõukogude võimule ei meeldinud.

Jüri Reinmann läks Tšernobõli 1988. aastal ja oli seal köögitoimkonnas. Täna on ta MTÜ Eesti Tšernobõli Ühingu juht. Võtab oma kodus kaks korda nädalas vastu teisi Tšernobõli mehi ja koordineerib sotsiaalset ja meditsiinilist abi veteranidele. Ehk lihtsamalt öeldes - annab näiteks kord kahe aasta jooksul välja 250 eurose garantiikirja taastusraviks - see tähendab, et veteran - ja ainult Tallinnas elav veteran saab 250 euro eest külastada sanatooriumi. Radar sattus päevale, millal ühingusse tuli veteran valima omale paketti.

Tšernobõli veteran: «Inimjõud on kõige parem robot.»

«Esimese aasta mehed käisid teiste reaktorite katuseid puhastama sellest sodist, mis lõhkisest reaktorist välja paiskus, sh grafiit, uraan ja muud ollused. See tuli ära koristada. Töömehe päev seal katusel… neile pandi sellised tina põlled ette ja läks kühvliga katusele. Jooksis ja viskas paar kühvlitäit seda rämpsu üle ääre alla või mõnda konteinerisse ja see oli kogu ta tööpäev - paarkümmend sekundit. See radioaktiivne kiiritus oli niivõrd kõrge seal katustel,» räägib Jüri Reinmann.

Esimese aasta mehed said kõige suurema tervisekahjustuse. «Seal üks mees rääkis, et neid pandi pinnast tagurpidi pöörama labidatega. Kujutage ette, et sa kaevad pinast ja paned tagurpidi. Algul mõõdeti, kiiritustase oli väiksem, aga paari päevaga kõik taastus, sellepärast, et radioaktiivne tolm, langes uuesti maapinna peale ja jälle kiirgas samamoodi kui ennem või isegi rohkem. Seal tehti väga palju rumalaid asju. Kujutage ette, kasvõi nende katuste puhastamist, kui seal nähti, et ta on inimesele nii ohtlik, toodi jaapani robotid. Ja need robotid ei hakkanud tööle selle kõrge kiiritus taseme tõttu ja siis öeldi, et inimjõud on kõige parem robot,» räägib Jüri.

Eestist toodud mehed tegelesid katastroofikoldes peamiselt tehnikaga. Muuseas toimis asi nii, et komissariaadist kutsuti mõne autobaasi autojuht koos autoga ja saadeti kriisikoldesse. Ühe veterani Tšernobõlis tehtud fotol on näha veok, mille küljel on näha Põlva Taevaskoja leivakoondise embleem. Ehk tsiviilautodel pandi sõjaväe registreerimisnumbrid külge ja pandi sõjaväe heaks tööle.

Teiseks tegelesid Eesti poisid kiirguse mahapesemisega tehnikalt ja majadelt. Või kaevasid mahaladestunud kiiritustolmu maa sisse. Selle käigus oli kohustuslik ees hoida respiraatorit. 1986. juulis viidi Tšernobõlisse Tallinna mees Nikolai Antonjuk.

«Ma panin koguaeg respiraatori ette. Kui see punaseks läks, viskasin ta ära ja võtsin uue. Aga paljud meist ei tahtnud neid nina ette panna,» tunnistab Nikolai.

Veteran: «Mul on üks näo pool pildistamise ja teine vanglaameti jaoks.» 

Aare Uind on Pärnumaa mees, kes oli 43-aastane, kui teda kutsuti «kordusõppustele». Aare oli nn esimese laine mees, kes värvati kohe, 1986. aasta 8. mai hommikul. Aega mõelda ei antud, riided selga ja minek.

Täna on Aare Seli Ravikeskuses kümnepäevasel taastusravil. See on tema aasta kõige parem aeg, sest see aitab tal funktsioneerida. Härra Uind saab kätele turbaravi, mis aitab sõrmeliigeste kanguse vastu.

«Mul on üks näo pool pildistamise jaoks ja teine on vangla ameti jaoks sellepärast, et seitse korda on lõigatud. Vähk. Kuni südameni. Ta läks lümfisõlme. Tänu sellele, et lõikus on õnnestunud, ma veel elan,» räägib esimese laine Tšernobõli veteran.

Järgmisena protseduuri saab Aare Uind savimähist jalgadele. Ta on taastusravil käinud juba kaheksa korda, aga ei tea, kas satub Seli Ravikeskusse ka järgmine kord. «See sõltub võimalustest. Ma võin taotleda, aga kokku meid on praegu ligi 3 000 meest riigis. Võib juhtuda, et ei vea,» kahtleb Aare.

Tšernobõli veteranina loeb väga palju see, kus sa elad, või kuhu oled sisse kirjutatud. See, milliseid hüvesid saad, oleneb omavalitsuse rikkusest nagu sünni- või ranitsatoetus. Kuna Aare on pärit Pärnumaalt, siis Pärnu nn sanatooriumitoetust ei anna ja Aare peab esitama taotluse kaitseministeeriumile, kelle haldusalas Seli Ravikeskus on ja põhjendama ära, et tema tervisehädad on seotud Tšernobõliga ja jääma lootma, et saab taas ravikoha.

Teadlased Tšernobõli veteraanide haigustest: «nendel ei ole konkreetselt kiiritusest põhjustatud haigestumist»

Kas Aare liigeste kangus on seotud radiatsiooniga - sellele küsimusele ta otseselt vastust ei teagi. «Enamik mehi olid tulnud sõjaväest ja nad olid 25 kuni 40-aastased, kõik tugevad ja terved mehed. Aga pärast hakkas üks haigus, siis teine haigus. Väide aga oli see, et radiatsiooni doos, mis me saime, ei saa olla põhjuseks.»

Siin tuleb välja 32 aastat kestnud põhimõtteline vastuolu Tšernobõli veteranide ja teadlaste vahel. Teadlased nimelt ütlevad, et kiiritusel ei ole meie meeste füüsilisele tervisele mingit mõju avaldanud. Veteranidel on sellist seisukohta raske uskuda.

Jüri Reinmannil on tasakaaluhäired. «Ma hakkasin tänavatel maha kukkuma. Ma ei saanud enam töötada. See kiiritus mõjub tervele organismile ja seal kus organism on nõrgem, sealt ta välja lööbki,» räägib Jüri. Niisiis klassikaline vastasseis - teadus vs uskumused. Selguse saamiseks vestlesime Tervise Arengu Instituudi teadusdirektori Toomas Veidebaumiga, kes on pikalt uurinud Tšernobõli mehi.

«Me alustasime selle tööga aastal 1991-1992. See oli esimene kohortuuring Tšernobõli kohta terves maailmas, mida rahastas 100% Ameerika Riiklik Vähiinstituut,» räägib Tervise Arengu Instituudi teadusdirektor.

«Meid huvitasid Tšernobõlis käinute kiirituse põhjustatud vähid, mis tuleksid välja esimese 10 aasta jooksul. See on leukeemia - üht tüüpi verevähk või siis kilpnäärmevähk. Me saime peaaegu 100% kätte kõik need isikud, kes Tšernobõlis käisid. Neid oli kokku umbes 4 850,» meenutab Veidebaum. See oli meditsiinilise läbimurde aeg. Esimest korda oli võimalik uurida luuüdi tüvirakku molekulaartasandil. Lisaks lingiti meeste kohta kõik olemasolevad tervisekaardid ja näitajad.

Teadlased said võimaluse viia kokku või korreleerida radiatsiooni doosid ja kiirituskahjustused inimorganismile.

Olles kuulnud kümnete veteranide lugusid sellest, mis Tšernobõlis toimus, nende enda nigelast tervisest ja surevatest kaaslastest, tundub doktor Veidebaumi järgmine avaldus üllatavana. «Nendel ei ole konkreetselt kiiritusest põhjustatud haigestumist. Doosid olid madalad ja need madalad doosid tegelikult ei põhjusta olulisi nihkeid organismis,» seletab Tervise Arengu Instituudi teadusdirektor.

Seda juttu on mehed kuulnud 32 aastat ja lõõbivad selle üle. «Ei midagi. Te ei ole saanud sealt kiiritust ja kõik,» räägib üks veteranidest. Fakte ega tõestust ei olegi kuskilt võtta.

Radar uuris TAI teadusdirektorilt, millised on Tšernobõlis käinud meeste tervisehädade ühisnimetajad. «Ühisnimetaja on nendel ikkagi vaimse tervise pool. Nendel on oluliselt rohkem posttraumaalse stressi sündroomi ja oluliselt rohkem depressiooni,» seletab Toomas Veidebaum.

Ehk vaatamata sellele, kuidas mehed end ise tunnevad, ütleb Veidebam, et kiiritatud meeste peamised tervisehädad on hoopis nende peas, mitte liigestes või lihastes. Kuid vaimsed probleemid on sellised, millega mehed naljalt ise arsti poole ei pöördu ja verenäidust välja ei loe. Nii on Tervise Arengu Instituut avastanud need hoopis küsimustike kaudu, mida veteranid on täitnud.

«Põhihädad, mis on olnud, sagedalt nad olid sellised subkliinilised. Me kõike ei teagi. Nad ei pöördu psühhiaatriahaiglasse või psühhiaatri poole, aga küsimustikuga tulevad nad tegelikult välja. Tegelikult nendel sellised psüühhilised probleemid on olnud, on olemas. Oluliselt tugevamad tegurid on näiteks, suitsetamine, alkoholism - sellised asjad. Ja muidugi ka selline stressirohke vaimne pool,» räägib Veidebaum.

Mehed jõid auto maha, jõid suvila maha või jõid korteri maha. Ja lõpuks nad jäid kodutuks

Numbrites: 25% Tšernobõli veteranidel on vaimsed probleemid. See on poole kõrgem näitaja kui teistel sama vanadel Eesti meestel. Lisaks on veteranide seas suitsiidset käitumist kolm korda rohkem kui teistel sama vanadel Eesti meestel.

Meestele, kes väidavad, et neid on kiiritus mõjutanud ja tervist pole ollagi, vastab Veidebaum: «Tuleb arvestada ka sellega, et kui me vaatame nende inimeste elukutseid ja elu üldiselt, siis paljud neist olid autojuhid, jne. Ega see ongi raske elu. See muserdabki. Lisaks, kõik need sotsiaal-majanduslikud muutused, mis on meil toimunud. Kes on hammasrataste vahele jäänud jne. Kui me võrdleme kontoritöötajate tervist ja traktoristide tervist, siis see ongi erinev. Ega midagi teha ei ole,» seletab Veidebaum.

«Meie ja meie perekondade häda on see, et kui Tšernobõlis käinud mehel midagi juhtub, siis ütleme, kui te olete ema, isa või naine, siis seda seostatakse Tšernobõliga. Aga ega sa arstide juures selles suhtes ei tõesta,» räägib veteran Aare.

Seda, et paljudel maailma suurimat tuumakatastroofi kogenud meestel oli ja on ühiskonda raske tagasi lõimuda, teavad veteranid ka ise.

Jüri Reinmanni sõnul, nägid mehed riigi suhtumist Vabariigi algaastatel ja pettusid. Seega, mehed hakkasid jooma ja põhjuseks polnud seal kogetud õudused. «Nii palju, kui ma olen meestega vestelnud, nad olid niivõrd pettunud, eriti nn halli passide mehed, kellele riik mingid toetust, ega abi ei andnud. Nad hakkasid jooma, läksisid peredest lahku. Nad olid korralikud töömehed Nõukogude ajal, mõnedel olid autod, ehk nad jõid auto maha, jõid suvila maha või jõid korteri maha. Ja lõpuks nad jäid kodutuks. Selline allakäigu spiraal tekkis. See oli kohutav,» räägib Jüri.

Aga kui teaduslikult pole võimalik leida kinnitust, et kiiritus meeste tervist laastanud, siis millega selgitada, et paljud neist on liikumis- või töövõimetud? Äkki peitub loo võti selles, et kiirituse mõju inimesele on nii uus nähtus, et pole veel piisavalt uuritud ja seetõttu ei oska teadlased ka näha sümptomeid?

«Meie oleme teinud nendel Tšernobõli veteranidel ühe uuringu, kus me oleme vaadanud seda, kas sugurakkude poolt on mutatsiooni sagedus kõrgem. Me võtsime 180 perekonda, kus mees oli käinud Tšernobõlis ja need perekonnad olid niimoodi, et seal oli naine ja üks laps, kes oli sündinud enne minekut ja teine laps, kes oli sündinud vähemalt üheksa kuud pärast seda, kui isa oli tulnud Tšernobõlist tagasi. Meie seal erinevusi ei näinud. Me vaatasime väga konkreetselt molekulaarsete meetoditega seda, et kas on nendel lastel, emal, isal ja järgneval lapsel mingisugust vahet, aga tegelikult ei olnud,» seletab TAI teadusdirektor Toomas Veidebaum.

Jüri Ratas: «Meil on aastad olnud selline reegel, et seda toetust maksti ainult eEesti kodakondsetele»

Tervise küsimus on keeruline, kuid lihtsamini peaks olema lahendatav probleem, millele loo alguses tähelepanu pöörasime - meestele makstav hüvitis. Tänaseks on mehed seaduse mõttes lahterdatud kui okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isikud. See annab neile võimaluse jääda pensionile 5 aastat varem. Kui veteran on ära suutnud tõestada, et tema tervisehädades on süüdi tuumareaktori puhastamine, saab ta 10% pensionilisa. Lisaks tõsteti hiljuti nende aastane toetus 190-lt eurolt 230 eurole. Lisaks veel nipet-näpet nagu tasuta loomaaia külastus ja ei pea soetama kalapüügiluba. Arvestades, et hinnanguliselt pooled meestest, kes riskisid oma eluga, et likvideerida inimajaloo suurimat katastroofi tagajärgi, ei ole saanud hiljem tööd ühel või teisel põhjusel, arvab ka peaminister Jüri Ratas, et mehed võiks olla väärikamalt tasutud.

«Need Eesti elanikud, kes toona sinna jõuga viidi, kes tegelikult viidi sinna, kuhu nad ei teadnud, kuhu nad lähevad, mis tööd nad lähevad tegema, missugune on tagajärjed tervisele. Meil on aastad olnud selline reegel, et seda toetust maksti ainult Eesti kodakondsetele. Aga seal teatavasti käisid ka need Eesti elanikud, kellel on nn hall pass või kellel ei ole kodakondsust ja ka nendele inimestele ei maksnud, kes on siis saanud tagantjärgi Eesti kodakonduse naturalisatsiooni käigus,» seletab Jüri Ratas ja lisab, et selle aasta 1. aprillist saavad kõik, kes on Eesti kodanikud või kellel on nn hall pass, toetust 230 eurot aastas. «See on solidaarsuse ja sidususe mõttes tähtis,» arvab peaminister. Küsimusele kaua võtab aega, et Tšernobõli veteranid võiks saada elamisväärset hüvitist, vastas Jüri Ratas: «See on see võimalus, mida ka riik teeb jõudumööda».