«Radar»: Janek Mäggi: ma ei arva enda mainest absoluutselt mitte midagi

Luuletaja ja kolumnist. Suhtekorraldajast ettevõtja ja endine ajakirjanik, heategevusfondi asutaja ja kunagine pankur. Kabefanaatik. Nüüd ka poliitik. Mäggi ministriks saamine tuli äkki. Ja isegi juhuslikult. Nii Mäggi enda kui peaminister Jüri Ratase jaoks. Ja arvestades seda, kuidas viimne kui üks Mäggi varasem sõnavõtt ja seisukoht välja kaevati - siis ka ühiskonna jaoks.

On Mäggi teine tööpäev superministeeriumis. Mäggi ootab oma uues kabinetis, mis veel mõne aja eest kuulus Jaak Aabile. Esimene teema, mis luubi alla tuleb, on Janek Mäggi ja tema huvide konflikt. Probleem on nii põletav, et tund enne Mäggi ametivannet möödunud kolmapäeval küsis poliitik Liina Kersna peaminister Jüri Rataselt selle kohta aru ka Riigikogu infotunnis. Kuid Janek Mäggi on veendunud, et tema puhul huvide konflikti ei esine.

«Huvide konflikt on see, kui sul on võimalik mõjutada neid otsuseid, mis on sulle kasulikud. Aga praegusel hetkel mul ei ole ühtegi sellist otsust oma haldusalas, nii palju kui ma olen juba sellest ka aru saanud, võimalik teha. Ei ole võimalik,» on Mäggi kindel. Ning asjaoluga, et õigusteadlane Kari Käsper on kirjutanud, et suhtekorralduse ja poliitika vahele peaks jääma vähemalt aasta, Mäggi ei nõustu.

«Juristina ma tean, et igasugused piirangud - no need kompenseeritakse. Siis on see võimalik. Aga minul ei ole mingisugust kompensatsiooni,» ütleb Mäggi.

Kuid see eest saab Mäggi dividende selle aja eest, millal ta on minister, kuigi ta on Powerhouse'i tegevjuhi koha loovutanud teisele.

«Dividendid ei ole Eesti Vabariigis muidugi keelatud. Aga ma arvan, et aktsiaid ja osakuid on väga paljudel Riigikogu liikmetel, valitsuse liikmetel. Ma imestan natukene selle üle, et ettevõtlusega tegelemist peetakse niivõrd taunitavaks. Ma ei ole teinud mitte midagi ebaseaduslikku. Ma ei plaani mitte midagi ebaseaduslikku teha. Seal on väga suur vahe, kas kellelegi tundub, et sa oled teinud midagi halvasti või sa oled päriselt teinud midagi halvasti. See on väga suur vahe,» räägib Mäggi.

Mäggi lisab, et teiste poliitikute arvamus teda ei mõjuta.

«Iseenda kohta hinnanguid anda on väga halb. Ma arvan, et inimene ei peaks ennast üldse ise hindama. See on teiste asi. Ma ei arva enda mainest absoluutselt mitte midagi,» teatab Mäggi.

Minister korjanduskarbiga

Üks, mille käekäik Mäggile väga korda läheb, on vähiravifond Kingitud Elu, mille kaasasutaja ta on. Reede õhtul peale tööd kohtub ta fondi looja Toivo Tänavsuuga Solarise keskuses, et koos vähihaigetele annetusi koguda. Mäggi toob esimesena annetuskasti juurde endise piimaärimehe Oliver Kruuda, kes korjandusse ettevaatlikkusega suhtub. Kuid annetama tuleb veel teisigi tuntud inimesi. Nii pistab ühe paberraha annetuskasti ka Riigikantseleis töötav ja Euroopa Kultuuriparlamenti kuuluv Jaanus Rohumaa. Vähiravifondil on tuhandeid püsiannetajaid, kuid Janek Mäggi nende hulka ei kuulu.

«Ma ei tea, kui palju ma annetanud raha olen, aga ma olen väga palju annetanud aega ja tööd,» teatab Mäggi.

Lisaks vähiravifondile on Mäggi aastaid panustanud palju kirjutamisesse. Tema kolumnid on olnud Äripäevas, Maalehes. Kuid mida arvab Mäggi sellest, et paljud leiavad, et mees on oma erinevate sõnavõttudega ennast justkui narriks teinud?

«Ma arvan, et see on vale. Ja miks ma arvan, et see on vale, on see, et kuidas siis kõik Eesti lugupeetud väljaanded minult arvamuslugusid on küsinud,» sõnab Mäggi.

Üks Mäggi kuulsaid sõnavõtte puudutab üle 30-aastaseid naisi ja läinud ronge. Mäggi teatab, et kogu teemast on valesti aru saadud. Ühel seminaril, kus Mäggi esines peale ühte meestearsti, kes rääkis sellest, et üle 35 aastaste meestel tervete laste eostamise protsent langeb. Sellest inspireerituna jätkas teemat järgmise esinejana Mäggi.

Janek Mäggi rääkimas rongidest, mis on läinud. Foto: Kaarel Peetersoo

«Siis ma ütlesin tõesti sellise mõtte, et kui sa lükkad midagi edasi, siis teatud mõttes on sul mõni rong juba läinud, sa pead tegema kõike korraga. See oli selline kujund. See oli ikkagi täiesti kontekstist väljas. Ajakirjanik kirjutas minu kõnekeelset juttu üles. Kui ma seda lugesin, siis ma vaatasin ka seda, et ta tegi seda tõenäoliselt peast. Mis ma siis ütlen. Ma lugesin seda, ma vaatasin, et see ei ole ju see, mis ma ütlesin, aga ma ei hakanud talle helistama ka, et võta kohe maha. Ajakirjanikule ei meeldi selline asi. Ma ei solvunud. Ma ei erutunud selle peale ülemäära,» selgitab Mäggi.