«Radar»: Indrek Ojari poeg Aksel mängib peaosa Eesti parimas lühifilmis

«Radarile» jäi silma Eesti Filmi- ja Teleauhindade gaalal parima lühifilmi auhinna võitnud linateos «Jää», mille kaks osatäitjat on Mait Malmsten ning keegi Aksel Ojari. Ja selgus, et Aksel on loomulikult armastatud Linnateatri näitleja Indrek Ojari poeg.

«Paljud siin majaski on öelnud, eriti viimasel ajal, et poiss  isa nägu ja isa tegu läinud,» tunnistab isa Indrek, kes alustas oma suuremat näitlejateed teleseriaalis «Kodu keset linna».

«Mind on ka Steniks (Indrek Ojari tegelaskuju nimi teleseriaalis «Kodu keset linna.») ühe korra kutsutud. Ühe õpetaja poolt. Koolis oli tööde tagastamine ja õpetaja küsis: «Kus Sten on?» «Mis Sten?» «No mina ei tea, mis selle Ojari nimi on!»,» meenutab Aksel.

Režissöör Anna Hintsi lühifilm «Jää» on karm lugu isa ja poja suhtest, mis üles filmitud Soome saarestiku jääteedel. Võiks ju arvata, et ühel näitlejast isal on hea meel, kui poeg sellise rolli saab, siis Indreku ja Akseli puhul see nii polnud. Vähemalt alguses mitte.

«Ma ei olnud alguses üldsegi mitte positiivne selle pulli suhtes. Läheb koolilaps kuskile jääle mingit pulli tegema, veel välismaale. Talvel on külm, laps peab koolis õppima,» oli isa Indreku esimene reaktsioon. «Aga kui ma kuulsin, et Mait mängib seal, siis mõtlesin, et noh...siis muidugi hakkasin mõtlema, et hea küll, võibolla tõesti siis,» räägib Indrek.

Tegelikult pole tänasele Saksa gümnaasiumi 7. klassi õpilasele Akselile näitlemine midagi uut. Juba lasteaias esimesed rollid teinud noormees sai esimese filmikogemuse 9-aastaselt, lüües kaasa Päästeameti õpetlikus reklaamfilmis «Peata oma sõbrad». Kuidas isa Indrek suhtub sellesse, et tema poeb sama näitlejarada sammub.

«Ega see lihtne elukutse pole, aga mis elukutse see siis lihtne on? Eks ta on teatris üles kasvanud ja sealt on see alguse saanud. Ma usun, et see mingisugune krutski on meil mõlemal kuskil sügaval geneetilises koodis sarnase nimetaja ja värviga,» leiab isa Indrek. Teismeikka jõudnud poeg Aksel tunnistab, et loogiline tundus see aastad tagasi, kui ta veel lapseeas oli. «See tundus loogiline paar aastat tagasi, kui ma veel ei võtnud näitlemist nii tõsiselt. Siis oli see lõbus hobi koos toredate inimestega. Nüüd on nagu see austus suurenenud ja on selline aupaklikkus suurte näitlejate ees.»

Suurte näitlejatega on Aksel lava ja kinolina tõesti jaganud. Lisaks Malmstenile näiteks Priit Võigemasti ja Hele Kõrvega Linnateatri näidendis «Koletis Kuu peal» ning Piret Kalda ja Margus Taboriga lavastuses «See hetk».

«Hiljuti mängisin etendust ja pärast etendust küsisin isalt, et kuidas oli. Palusin, et ütleks kohe ja mitte läbi lillede, et ütleks otse. Enda arust olen saanud ausat tagasisidet,» räägib Aksel sellest, kuidas ta oma esinemisi isaga üheskoos läbi arutab.

«Kui ma vaatamas käisin, vaatasin, et näed, siin kiirustab natukene ja rabistab tekstiga üle. Samas, vaatad, kuidas publik reageerib, kõik saavad nagu aru - siis ongi väga hästi. Ta on ju laps. Mina olen üritanud talle selgitada, et kui sa ise naudid, siis ongi kõik hästi. Eks teatritöös ongi nii, et kui sa ise oled enesekindel, siis publik tajub seda ka. Peab vaatama, et lukku inimest ei paneks. Aga see kehtib meie professionaalsete puhul täpselt sama moodi - pole üldse keeruline näitlemise isu ära võtta.»

Kui Malmsten, Tabor, Võigemast ja ka Margus Prangel on Akseli partneriteks juba olnud, siis eeloleval suvel täitub Akseli suurim unistus. Isa ja poeg Ojarit saab näha sel suvel Linnateatri suvelavastuses «Vürst Gabriel ehk Pirita Kloostri viimased päevad».

«See oli üks unistus küll, et oma isaga saaks koos mängida.»

Mida toob aga noore näitleja tulevik? Kas näeme Eesti lavadel tulevikus võibolla juba tihedamini Ojarite duot? Aksel veksleid küll välja ei käi, kuid tõdeb, et täna pürgib tõesti selles suuna.

«Ma loodan, et isal on selle üle hea meel. Ja et ta ei vaata nüüd, et kuule poiss, võta ikka mingi normaalne elukutse, et ega see näitlemine suurem asi pole. See teatripisik on nii suur, et seda enam minu seest välja ei saa,» tõdeb Aksel.

«Ei tohi selles vanuses näitlemist liiga tõsiselt võtta. Kui ma ei eksi, siis Alan Rickman oli see, kes ütles väga ilusa soovituse noortele inimestele, kes tahavad näitlemisega tegeleda - ärge midagi õppige, vaadake hoopis elu, ahmige seda endasse, lugege, nautige - see ongi see, mis võib viia lõpuks professionaalse näitlemiseni.»