«Radar»: 126 000 eurot PRIA raha läks olematule firmale

Kuidas jagatakse PRIA kaudu kalandustoetusi ja mida head selle rahaga tehakse? Harjumaal kalandsutoetusi uurides avastas «Radar», et raha liigub kitsa seltskonna kätte ja raha kasutamise kohta küsides võib koguni saada ähvarduskirju.

Oleme Kuusalu vallas Lahemaa rahvuspargi serval Juminda poolsaarel asuvas Tapurla sadamas. Võõrale pilgule torkab siin esmajoones silma korralagedus ja seetõttu ei oksaks arvata, et riik seda sadamat kõvasti abirahaga poputanud.

Rahasüstid siia sadamasse on üsna sarnased jaanuaris Radari eetris olnud looga, kus PRIA Pärnumaale Audru külje all olevasse Liu sadamasse ja samas lähedal olnud mereäärsesse puhkemajja kokku üle miljoni euro pumpas. Suurimad kasusaajad sellest olid Pärnu praegune abilinnapea Siim Suursild ja tema sõbrad Arne Taggo ning Margus Post.

Pärast Radari lugu tegi PRIA otsuse, millega nõuab osa Pärnumaa sadamasse läinud rahast tagasi – summas 160 000 eurot. Mis seal edasi saab, on hetkel veel ebaselge.

Harjumaal samad jamad

Loo tänane peategelane on aga Tapurla sadama sisuline omanik Kaido Vagiström. Tundub, et ka tema on käitunud sarnaselt Pärnumaa meestega. Ehk saanud riigi käest sadu tuhandeid eurosid maksumaksja raha ja jaganud seda endale sobivatesse kohtadesse. «Vaadake, meil ei ole mitte keegi, kes on nagu toetuse teinud, ei ole nagu ilma jäänud,» ütleb Vagiström ise.

Ehk teisisõnu räägib see lugu sellest, kuidas Eesti riik Euroopast ja meie enda riigi rahakotist tuleva maksumaksja rahaga rannakalandust toetab. Seekord Harjumaa näitel, kuhu on seni suunatud ligi 1,9 miljonit eurot, kuid millest üle 70% on läinud projektidesse, mis seotud sama rannakalanduse raha jagava Harju Kalandusühingu juhatuse liikmetega.

Kuna investeeritud on palju, siis võib ka Vagiströmiga seotud Tapurla sadamasse läinud rahasummasid kokku lugedes esialgu arvata, et tegemist on Harjumaa kalanduse ühe tähtsama punktiga. Täpsemalt on PRIA raha siia Tapurla sadamasse ja sellega seotud ühingutesse voolanud 540 000 eurot. Võiks arvata, et selline raha paneb elu siin sadamas keema. Siin peaks tegutsema üheaegselt nii jahi- kui kalasadam, nagu PIRAle esitatud projekti visioonis kirjutatakse. Et kalurid toimetavad siin ka talvel ja suvel tuleb kala mühinal. Ent asjaga kursis olevad inimesed räägivad, et siin ei toimu midagi. Isegi mitte kalapüüki.

«Ei oskagi öelda, millega tegeletakse»

«Ei oskagi öelda, millega täpselt tegeletakse,» ütleb asjaga kursis olev Hannes Liimann.

Kohtume Liimanniga Radari toimetuses. Liimann on Tapurla sadamas toimetava Tapurla Kaluriühistu endine juhatuse liige. Lisaks sellele on ta ka Kaido Vagiströmi sugulane.

«Jah, ta on siis onupoeg,» ütleb ta.

Asjaajamist sadamas lähedalt näinuna teab ta tegelikult väga hästi, mida seal tehakse ja mis rahast elatakse. Liimann selgitab, et Tapurla sadama ümber on loodud terve mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usaldusühingute võrgustik, mis kõik omavahel kuidagi seotud.

Nende ühingute võtmetegelaseks on Kaido Vagiström - mees, kes oma sadama kõrval on ka Harjumaal toetusi jagava Harju Kalandusühingu juhatuse esimees. Ehk tegelikult istub ta oma sadamas kahe tooli peal - kord raha vastu võttes ja siis teisel selle raha jagamist korraldades.

Kaido vagiström ise ei näe, et selles midagi kahtlast oleks. «Pigem on nagu see mõte, et saaks midagi nagu ära tehtud,» ütleb ta.

Raha jagab kohalik MTÜ

Süsteem toimib selliselt, et riik on rannakalanduse toetuste otsutusõiguse andnud kaluritele, kes on igas maakonnas koondunud ühe MTÜ alla. Harjumaal on selleks Harju Kalandusühing, mille juht on Kaido Vagiström. Ehk otsused, milliseid projekte PRIAle esitada, tehakse just sellises ühingus. Raha, mida jagatakse, tuleb 75% ulatuses Euroopa Liidu ja 25% ulatuses Eesti riigi eelarvest. Eelmisel toetusperioodil, mis tänaseks lõppenud, maksis riik Harju Kalandusühingu kaudu esitatud projektidele kokku 1,9 miljonit eurot. Tapurla sadamaga seotud ühingutesse jõudis sellest üle 540 000. Mis veelgi üllatavam – kui siia liita ka teiste kalandusühingu juhatuse liikmetega otseselt seotud toetused, näeme, et üle 70% on liikunud just neile. Faktid viitavad onupojapoliitikale.

Lisaks sellele, et Vagiström on Harju Kalandusühingu juht, on ta ka selle asutaja. Ühingu kontori aadressiks on märgitud temaga seotud Tapurla sadam. Räägime kalandusühingu toimimisest mitmete inimestega, kes kinnitavad meile, et toetused jagataksegi seal üldiselt omadele jopedele. Vagiström ei ole sellega nõus. «Vaadake, meil ei ole mitte keegi, kes on nagu toetuse teinud, ei ole ilma jäänud. Kogu selle asja mõte ongi, et kalurid on lihtsalt koondunud. Et meil ei ole see, et me jagame endale toetusi. Toetused on vaid üks pisikene asi kogu muust tegevusest,» räägib Vagiström.  

Vagiström kena palga peal

Kohtume Vagiströmiga Harku vallas Tilgu sadamas - ta ütleb, et tal pole lihtsalt aega lähiajal Tapurlas kokku saada. Radari käsutuses on Harju Kalandusühingu mitme aasta sisedokumendid, sealhulgas kontoväljavõtted.Vagiström on seda ühingut juhtinud algusest peale. Selle eest saab ta ka palka - netosummas 1278 eurot. Sellist palka sai ta juba 2008. aastal ja toonasest Eesti keskmisest oli see kaks korda kõrgem. Lisaks palgale kasutab ta iga kuu isikliku sõiduato kasutamise kompensatsiooni, mille summa on 256 eurot. Kalandusühingut ennast finantseerib omakorda PRIA kaudu riik.

Tehtud töö eest peabki palka saama, aga küsimus on, mis tööd seal täpselt tehakse või kas üldse. Näiteks 2012. aasta juulis tuli PRIA esindaja Harju Kalandusühingu juhatuse koosolekule ja küsis, miks selles ühingus mitte midagi ei tehta.

«Ega jah, üks-üks-üks…. Üks keeruline… Alguse õppetunnid ja,» vastab Vagiström ja lisab selgituseks, et alguses oli palju vaidlemist ühe projektitaotluse üle.

MESi laen pandi kõvema intressi peale

Panga väljavõttest torkab silma, et Harju Kalandusühing on 2009. aasta märtsi alguses saanud Maaelu Edendamise Sihtasutuselt ehk MES-ilt 800 000 krooni laenu. MES on riiklik sihtasutus ja selliste laenude mõte on abistada ettevõtlust maapiirkondades, kuna eriti just sellistel MTÜdel on pankadest keeruline laenu saada. Riiklik sihtasutus annab seda soodsatel tingimustel - toonase laenu aastane intress võis olla umbes 2,5%.

Üllatus tuleb aga siis, kui näeme, et suurem osa laenust ehk 500 000 krooni on Harju Kalandusühing hoiustatud Bigbankis kõrgema ehk umbes 8% suuruse intressiga.

Ehk siit tuleb välja, et laenu ei võetud selleks, et sellega kohe midagi ära teha, vaid pandi intressi teenima. Küsimus tekib, kas laenu mitte selleks ei võetud, et endale intresside kasum saada? Või milleks see siis võeti?

«Tulevaste projektide rahastamiseks,» ütleb Vagiström ja lisab, et sellist mõtet küll ei olnud, et niimoodi teenida.

«Siis võiksite mulle ka õpetada, kui võiks niimoodi saada, et ühest rahast saad madala ja teisega võidad,» ütleb ta.

Märgime, et täpselt nii see on välja kukkunud. «Mis selles halba on? Ei ole nüüd keegi tulnud selle peale, et me tahame kedagi petta,» räägib Vagiström.

Pidev arveldus oma liikmega

Panga väljavõttest nähtub ka, et pidevalt on tehtud tehinguid seotud osapooltega. Näiteks on ühingule järjepidevalt arveid esitanud osaühing Tuletorn Projekt. See firma on seotud Vagiströmi naabritest abielupaari Peer Helge Salström-Leyh ja Meeli Salströmiga. Mõlemad on otseselt seotud ka Tapurla sadama omanikuks oleva sihtasutusega. Vagiström ütleb, et Harju Kalandusühing üüris nende firmalt varem Tallinnas kontorit.

Kuid kandeid seotud osapooltega on veel - näiteks on näha pidevad omavahelised arveldused ja laenud Harju Kalandusühingu ja Tapurla Kaluriühistu vahel. Uurime Vagiströmilt, kas pidev arveldamine katusorganisatsioon Harju Kalandusühingu ja ühe liikme vahel on tema hinnangul korrektne? «Ma selles nagu küll ei näe... Siis peaks nagu olema ju… Lihtsalt, et kui nagu ühel hetkel ei ole seda raha, siis võib panka minna, võib küsida kalurite käest. Mis siis on, kui ma küsin teise kaluri käest?» ütleb Vagiström.

Märgime, et tegemist ei ole teise kaluri, vaid raha jagamist korraldava kalurite katusorganisatsiooniga.

«Einoh, kui te näete selles midagi… Kui ei ole raha ja kui sul on nagu raha saada, siis korraks nö lühiajalist laenu võtta – mis selles nagu probleem on? Jah, te võite näha, et seal on midagi tehtud, aga see on parema majandamise nimel tehtud. Lihtsalt, aeg-ajalt nagu on kiiresti olnud vaja. Seal ei ole mitte midagi, saldo peaks nagu null olema,» ütleb Vagiström.

Liimann, kes asja mingil ajal Tapurla Kaluriühistu poolt vaatas, ei saanud sellisest laenamisest sugugi samamoodi aru. «Tavamõistes ongi nii, et kuidas ma nüüd kellelegi laenu annan niimoodi. Ikka tahetakse anda ju intressiga laenu või garantiisid. Aga seal käis nagu kõik ausõna peale,» ütleb ta.

Kõik laenavad kõigile

Liimann näitab meile ka enda käsutuses olevaid noppeid Tapurla Kaluriühistu raamatupidamisest. Sealt paistab välja, et mitte ainult Harju Kalandusühing pole arveldustes tihe partner, vaid omavaheline laenamine ja arvete esitamine on käinud kõigi Harju Kalandusühingus olnud juhatuse liikmete äriühingute vahel. Eesmärgiks paistab olevat see, et toetust küsides saaks PRIAle nädata, et projektide omafinantseeringu raha on olemas.

«Et siis saab toetuse, saab rahad tagasi maksta,» arutleb Liimann.

Selline omavaheline laenamine justkui viitab, et toetuste jagamine lepitakse Harju Kalandusühingus selle juhtliikmete vahel kokku ja koos vaadatakse, kuidas projektirahad kätte saada. Vagiström ei näe sellises omavahelises laenamises midagi imelikku. «Nö vastastikuse abistamise korras, et saada need nagu kiiresti ära, et mitte laenu võtta, siis aidati üksteist. Ma ei näe selles küll midagi muud, kui üksteise aitamine,» ütleb ta.

Ministeerium kiidab süsteemi

Uurime ka Maaeluministeeriumist, kas sellist pilla-palla ja rahakotte segi ajades juhitavat kohaliku tasandi toetusskeemi on ikka vaja. Asekantsler Olavi Petron ütleb meile, et tema hinnangul toimib see suurepäraselt. «Mõte on see, et rannapiirkondades inimesed ise otsustavad, mida seal kõige rohkem on vaja, mis kõige rohkem kasu toob antud ühiskonnale,» ütleb ta.

Petroni sõnul vormistatakse lõplikud toetusotsused sellises ühingus kalurite üldkoosolekul ehk täiesti demokraatlikult. «Et kui enamus inimesi arvab, et selline projekt on vajalik, siis ma arvan me peame seda uskuma,» ütleb ta.

Mitmed meiega rääkinud inimesed aga kinnitavad, et Harju Kalandusühingu üldkoosolek on vaid formaalsus. Juhatuse ette pandud projektid lihtsalt vormistatakse toetuseks. Ja faktireaga selle kohta, millised juhatuse liikmete projektid rahastust on saanud, pole võimalik vaielda. Üldjuhul on Harju Kalandusühingu suuremad toetused läinud erinevate sadamate arendamiseks. Kaide korrastamise kõrval on toetatud ka majutusasutsute projekte. Üks selline on näiteks kalandusühingu juhatuse liikmele Enn Tõnissoole kuuluv Ristna sadam Lääne-Harju vallas.

126 000 olematule firmale

Ent sadamate kõrval on veel huvitavaid rahaeralidisi, mis kukalt kratsima panevad. Näiteks 2012. aastal loodud OÜ Trading Mill on kolme projektiga saanud 126 000 eurot. 27 000 euro eest on loodud kalandustoodete retsepte, 63 000 eest mingile ettevõttele vääriskala tootearenduskontseptsioon ja 36 000 eest viidud läbi koolitust Jaapani praktikate osas. Toetused on välja makstud 2015. aastal, aga firma ise on 2017. aastal juba registrist kustutatud. Firma juht ja omanik on Siim Miller.  

Proovime Millerile helistada, kuid ta ei võta vastu. Juba järgmisel päeval helistab ta meile tagasi ja soovib kohtuda, et asjadest rääkida. Lepime kokku, et ta tuleb meie juurest toimetusest läbi.

Ta tulebki kohale ja lähen talle alla vastu, et teda toimetusse kutsuda. Et kohtumine nii lühikeseks jääb, ei oska ma kuidagi oodata. Selle asemel, et asja arutada, teatab ta meile, et keeldub intervjuust ja kui teda ikkagi saates käsitleme, kaebab ta meid kohtusse. Ta pöörab kannapealt ringi ja lahkub.

Samal päeval potsatab Kanal 2 meilikasti ka Siim Milleri poolt digitaalselt allkirjastatud hoiatuskiri, kus tema firma tegevust puudutava käsitluse korral lubab ta meilt kahju sisse nõuda. Pakume talle endiselt võimalusi edastada meile oma kommentaarid ja info teostatud projektide kohta, kuid seda ta ei tee.

Osales ERRi saates

Tema keeldumine intervjuust on seda üllatavam, et tegelikult on ta rannakalandusega seoses teleekraanil juba korra üles astunud. Seda ERRi eetris olnud saatesarja «Mehed ja mõrrad» avaepisoodis, kus ta paadi peal kalavõileiba teeb ja rannakalanduse üle arutleb. Ent oluline on aru saada, et «Mehed ja mõrrad» ei ole ajakirjanduslik toode, kus küsitakse kriitilisi küsimusi. See saatesari on tellitud Maaeluministeeriumi poolt. 8 osa tootmiseks maksis ministeerium 48 000 eurot ehk 6 000 eurot osa kohta. Lepingus on kirjas isegi see, et saatesarja eesmärgiks on avalikkuse teavitamine rannakalanduse toetuste jagamisel saadud positiivsetest kogemustest ja kõik kajastatavad projektid peavad olema Maaeluministeeriumi poolt kooskõlastatud.

Uurime ka Vagiströmilt suure toetuse kohta firmale, mida enam ei eksisteeri. «See on selline väga kurb asi, kui midagi sellist juhtub. Aga ega me ei oska selliseid asju ette näha. Aga kui te räägite samas koolitusest või koolitusvajadusest, siis kindlasti sellel koolitusel oli vajadus,» ütleb ta.

Vagiström viitab siin ühele Trading Milli projektile, mille osaks oli Jaapani kalatöötlemise tehnika tutvustamine. Küsime ka Vagiströmilt, kas tal on selle koolituse kohta mingeid materjali, sest jääb mulje, et ka tema osales sellel.

«Kui järgmine kalakasvatajate koolitus tuleb, kutsume teid ka. Saate näha,» ütleb ta.

Täpsustame, et küsime juba toimunud koolituse kohta ja tahaksime näha koolitusmaterjale.

«Mis materjalid? Meil on väga palju koolitusreise,» ütleb ta.

Täpstusame, et koolitusreisid on eraldi teema ja tahaks ikka näha konkreetse koolituse materjale.

«Meile paraku ei esitata neid materjale,» teatab Vagiström.

Projektidest kasu Soomes

Kuna me selget vastust ei saa, siis uurime asja edasi ja märkame uudist, et jaapanipärast forelli ehk umamiforelli müüb Soomes Siim Milleri isa Andrus Miller. Andrus Miller on samuti Harju Kalandusühingu juhatuse liige. Ilmselt on Eesti riigi toetusrahast olnud kasu hoopis Soomes äri alustamisel. Andrus Miller tutvustab oma meetodit soomlastele koguni Helsingin Sanomate kaamera ees.

Proovime Andrus Milleriga ühendust võtta, kuid ta ei vasta meie kõnele ega sõnumile. Sõidame läbi ka Neeme külast Milleri maja juurest, kuhu oli registreeritud ka poeg Siimule kuulunud Trading Mill. Proovime sealtki Andrus Millerile helistada, kuid telefonile ta ei vasta.

Tegelikult, tuleb nii välja, ongi nende Siim Milleri firma taga olevate Harju Kalandusühingu projektide eestvedajaks olnud Siimu isa Andrus Miller. Millerid on pikalt elanud-toimetanud Jõelähtme vallas Neeme külas. Isa Andrus on olnud seal ka külavanem ja Neemele on  registreeritud mitmed nendega seotud firmad. Ja nagu juba öeldud, siis Andrus Miller kuulub ka Harju Kalandusühingu juhatusse.

Veel üks kohtuähvardus

Toimetusse tagasi jõudes on Kanal 2 meilikasti potsatanud uus kohtuga ähvardav hoiatuskiri. Seekord on selle digiallkirjaga varustanud Andrus Miller. Nende sedavõrd tugevat vastuseisu meiega suhtlemisel võib ehk selgitada see, et Millerite ja nende firma osas käib praegu kriminaalmenetlus, mis seotud samade PRIA toetuste kasutamisega.

Kuid lähme tagasi alguse ehk Tapurla sadama juurde ja uurime Vagiströmilt, miks hoolimata toetustest seal midagi ei toimu ja valitseb korralagedus. «Kalurid müttavad ja sellised nad on. Ma ei tea, kus te nagu näete sellist väga viisakat kalasadamat. Mis teile ei meeldinud seal siis nii väga?» küsib ta ja lisab, et kui kellelegi midagi ette heita siis kaluritele, mitte talle. Ta jätab seejuures märkimata, et ta on ka ise sadamat opereeriva Tapurla Kaluriühistu liige.

Sadamas samal ajal eriti ei silma ka paate, millega algaval püügihooajal kalale minna. «Mis ajal te neid paate tahate või palju te sellest kalapüügist teate? Tulete keset talve, küsite, kus paadid on,» ütleb Vagiström.

Märgime, et kalapüügi andmeid vaadates, ei püüta seal ka püügihooajal eriti kala.

«Mida mina sellesse puutun? Kui te võtate seda aega, kus see sadam sai, siis oli see üks suurematest sadamatest,» ütleb ta ja selgitab, et kalapüük on vähenenud muu hulgas ka seetõttu, et püüki takistavad nii hülged kui ümarmudil.

Ei tööta ka ekskavaator

Tapurla sadamas on tehtud kaks suuremat investeeringut. Uue kai ehitus läks maksma 224 000 eurot, kuid väga aktiivselt seda ei kasutata. Kai kõrval on teiseks suuremaks toetuseks olnud ekskavaatori ost 221 000 euro suuruse PRIA toetusega. Vagiström käis seda pärast ostmist 2015. aastal kiitmas ka näiteks ERRi Maahommiku saates. Pidi olema väga võimekas masin. Nüüd tunnistab Vagiström, et kopp seisab jõude, sest tööd napib.

«See mind nagu panebki selle PRIA rahastuse juures imestama, et kui kergekäeliselt tulevad need erinevad rahad igasuguste projektide jaoks, mille äriline tulem on siiski praktiliselt null,» kommenteerib Liimann. Liimann on ise kokku puutunud Tapurla Kaluriühistule 35 000 eurose PRIA toetusega külmikauto ostmise projektiga. Auto seisab ka täna seal Tapurlas. Liimann toob välja, et PRIA järelevalveperiood sellise auto puhul on viis aastat. Ehk viie aasta jooksul alates PRIA väljamaksest peab see olema taotleja kasutuses. Kuid pärast seda võid auto rahulikult maha müüa. «Tunduski äriidee olevat see olnud, et me võtame mingi toetuse, ostame mingid seadmed, pärast müüme need maha. Ärilises mõttes on väga kasulik tehing ju,» märgib Liimann.

Liimannile sellised äriplaanid ja seotud osapooltega susserdamised ei istunud ja ta lahkus Tapurla Kaluriühistu juhatusest juba mitu aastat tagasi. «Tegemist on mitmete erinevate kehadega, kes on ühtede ja samade inimestega seotud. Meelevaldseid järeldusi tehes, me võiksime rääkida lausa kuritegelikust grupeeringust,» arutleb ta.

Saatis PRIAle dokumendid

Liimann saatis kõik enda käsutuses olevad dokumendid ka PRIAle tutvumiseks. See juhtus juba 2017. aasta alguses. «Tegin selle avalduse, et on selliseid kõhklusi raha otstarbeka kasutamise suhtes, aga PRIA selle asja vastu huvi ei tundnud,» ütleb ta ja näitab meile ka e-kirju, mida PRIAga vahetas ja millele mitte midagi ei järgnenud.

PRIA kalandustoetuste büroo juhi Piret Ilvese vastus sellele, miks otsustati asja mitte uurida, kõlab uskumatult. «Meil ei ole isegi ühtegi vihjet selle kohta laekunud,» ütleb ta esmalt. Kui märgime, et oleme näinud vahetatud e-kirju, lisab ta, et ta ei pruugi kõigi juhtumitega krusis olla.  

See on Radari jaoks juba teine kord, kui näitame PRIAle ja Maaeluministeeriumile, et maksumaksja raha liigub kitsa seltskonna käsutusse ja küsime, kas selline süsteem on ikka kõige otstarbekam? Vastuseks saame, et hoolimata väikestest puudustest, on süsteem üldjoontes ikkagi töökorras ja suurepärane. «See ei ole ainult Eestis, see on mujal Euroopas ka niimoodi. Ja see lähenemine Eestis on juba mitu perioodi kestnud. Ja me arvame, et see on tegelikult päris hästi läinud. Seal on väga häid näiteid, kuidas kogukonnad koos on teinud asju. Kuidas kogukonnad koos on otsustanud, milline tegevus on vajalik ja kuidas see on ka ellu viidud,» ütleb ministeeriumi asekantsler Petron.