«Radar»: kuidas väikestes kohtades primadonna Helgi Sallot külla oodatakse

Mitu tundi enne õhtust Vana Baskini Teatri “Öökuninganna” etendust ootab Arukülas Helgi Sallot siinse Kultuuriseltsi direktor Garina Toomingas ja teeb ettevalmistusi trupi saabumiseks.

“Meie ema ütles alati, et kui midagi muud pakkuda ei ole, siis süüa tuleb alati pakkuda. Söömine pidi ühendama,” räägib Toomingas võileibu valmistades ja lisab, et ta tahab, et Arukülas käiksid suured kuulsused.

Toomingas on tulnud kohale mitu tundi enne lavastust, et teatritrupile suupisteid valmistada. Täna tulevad kilupurjekad Helgi Sallole ja Vana Baskini Teatrile.

“Purjekatel on kõige olulisem see, et sa pead lõikama selle leiva pooleks, sest muidu ei ole purjekas,” selgitab naine, kudias ta kilupurjekaid teeb. Võid tuleb leivale peale määrida ikka korralikult.

“Kui inimene seda võtab, meie külaline, siis ta tunneb, et võid on ka. Mitte ainult ei ole kraabitud sinna aukudesse,” muigab Toomingas.

Garina on nii suur Eesti näitlejate fänn, et 19 aastat tagasi tõi ta Aruküla kultuurimajja suure uhke kausta ja hakkas Eesti kuulsuste kroonikat pidama.

“Kui ma alguses ütlesin näitlejatele, et ma tahan teid kroonikaraamatusse pildistada, siis te võite arvata - ükski näitleja ei lubanud seda. Kui ma näitasin neid neile, et tahan teid ainult siia raamatusse. Siis kui te tulete, et kui mina siit kunagi ära lähen, siis on lastelastel või lastel või tulevasel põlvkonnal ju hea vaadata, kes siin on käinud,” räägib Garina.

Tänaseks päevaks on näitlejad pildistamisega ära harjunud.

“Ja muidugi vahepeal läheb fotoaparaat katki, siis ma teen telefoniga. Viimane kord juhtus, et ma ei pannud kaarti sisse, kui meil käis Rakvere Teater, siis ma ütlesin, et oodake, ma lähen toon ruttu telefoni. Läbi kroonikaraamatu sa saad tuge, et sa teed õiget asja ja sa oled õiges kohas.

Kuid siis saabuvad oodatud külalised ning Garina ruttab neid vastu võtma. Tänane staar on eriline - kohalike hulgas palavalt armastatud Helgi Sallo.

“Kõikidel etendustel ma püüangi käia, kus ta on esinenud,” ütleb Helgi Sallo austaja Aime.

“Ta väga hästi sobib lavale,” kiidab teine fänn Siiri.

“Igal laupäeva õhtul on Alma meil ju külas,” lisab veel Aime.

“Ta on võrratult hea näitleja, meeldib mulle, väga,” lisab Merike.

Helgi Sallo on kroonikaraamatus olnud kuuel korral

“”Hullem kui Hollywoodis” - see oli väga lahe lugu. Seal oli tore naistekamp koos. Anne Paluver. Kes see on? Mari Lill on see, jah” meenutab Sallo. “Mari Lill, Ene Järvis, Anne Paluver ja mina. See oli nii lahe lugu. Siis Raivo Mets oli ainuke mees, oli meie naistekarjaga. See oli tore lugu.”

Ja edasi - “Õnnenumbrid”.

“Selle etendusega on ikka nii mitu korda olnud, et inimesed niimoodi saalis naeravad, et minul on kange kiusatus etendus peatada ja küsida - kulge, mida te naerate, ma tahaks ka naerda. See on nii mõnus. Ja siis kui loed neid Delfi kommentaare, siis üks sapipritsimine käib kogu aeg. Ja äkki inimesed on saalis nii rõõmsad, naeravad nii südamest. Mitte ainult naised, vaid mehed ka,” räägib Helgi Sallo.

“Ootamatus ettepanekus” mängis Helgi Sallo koos Raivo Trassiga.

“See oli väga kihvt lugu mängida sellepärast, et see oli eakamate inimeste armastuse lugu. Oli tunda, et saalis, enamus publikut on ju niisugused minuealised, ja nendele andis nagu lootust, et ei maksa ikka lootust maha matta. Ilmas ei tea, millal see särakas käib ja sa leiad enda kõrvale inimese, kellega koos oma vanuripäevad veeta,” jutustab Sallo. “Ma ei mäleta, kus me mängisime seda, siis etenduse lõpus oli nii kihvt, kui ta on mulle selle sõrmuse andnud ja me abiellume. Siis saalis kummardame ja hakati hüüdma “kibe, kibe”. Isver, see oli nii tore, et inimesed elasid nii tükki sisse, nagu see oleks päriselt olnud, aga meil Trassiga ei olnud mitte midagi omavahel. See oli nii tore jah,” meenutab Sallo.

Sel ajal kui Helgi endale grimmi teeb, ja muide, ta teeb seda alati ise, koguneb üle 200 inimese primadonnat imetlema.

“Esimesed aastad Estonias, käisin nagu varas majas mööda seinaääri ja jalad sissepidi, hästi vaikselt, et keegi ei märkaks mind. Sest mul ei olnud mingit haridust, millega niisuguses asutuses tööle saada. See on ikkagi Tuhkatriinu lugu ikkagi,” räägib Sallo.

“Ma tulin arvatavalt väga head etendust vaatama ja kes mind väga kutsub kohale, on Helgi Sallo,” ütleb Merike.

Oma lavapartnerit kiidab ka Roland Laos.

“Ta on väga terava mõistusega ja suurepärase näitlejavõimega inimene,” ütleb Laos. “Alguses ikka natuke pelgasin, et vau - see on ju Helgi Sallo. Esimeses proovis, lõppkokkuvõttes, see aukartus siis taandus

Öökuningannaga tehakse nelja kuu jooksul ligi kolmkümmend sõitu. See on vana Baskini etenduste puhul tavapärane.

“Kui meil on väike trupp, siis ma saan ikka üle kolme istme ennast vedada, tõmban selle turvavöö ka kuidagi endale ümber ja ma olen pikali. Siis mu selg puhkab, jalad puhkavad. Vahel istud ja vaatled ja imetled seda, mis muutunud on aastate jooksul, kui sa sõidad kogu aeg ühte ja sama marsruuti, “ räägib Sallo.

Vahel tehakse isegi bussis proovi

“Pool kolm-kell kolm sõidetakse välja ja pool kaksteist-pool üks tagasi, see on 9-tunnine tööpäev. See on päris raske töö igas Eesti erinevas otsas lavale minna,” räägib lavastaja Eero Spriit.

“Ma ei tea, ma olen harjunud sellega. Keegi ei sunni mind vägisi seda tegema - ma teadsin, et see teater on ratastel teater,” sõnab Sallo.

Kuid kui tihti peale kummardamist austajad tulevad Helgi Sallole lilli tooma?

“Väga vähe. Neid kordi on olnud, et tulevad raamatuga ja paluvad autogrammi, aga neid on ikka suhteliselt vähe,” räägib Sallo