Peeter Simm: inimest motiveerib alkoholist loobuma surmahirm

«Arabella, mereröövli tütar», «Tants aurukatla ümber», «Georg». Need on mõned näited tuntud filmirežissöör Peeter Simmi loomingust. «Radar» aga räägib temaga alkoholist ja sellest, kuidas ta juba 20 aastat sellest hoiduda on suutnud.

Koos «Radariga» meenutab Simm aega, mis oli loominguliselt viljakas, kuid mida varjutas igapäevane joomine. Ja kõik sellega kaasnev. Olles alkoholisõltuvuses, tegi Kiviõlist pärit Simm ära siiski suure töö. Ajal, mil alkohol oli mehe elus igapäevane asi, ilmusid tema käe alt pea igal aastal uued ja tänaseks tuntud mängu-, lühi- või dokumentaalfilmid.

«Sõber ütles mulle, et kui sa jõid siis tegid paremaid filme. Ja see on küllalt valusalt öeldud,» meenutab Simm.

Periood, mida iseloomustas igaõhtune pidu ning päevad võtteplatsidel, kestis režissööril järjepanu pea 30 aastat. Simm tunnistab, et alkoholita võinuks nii mõnigi asi paremini välja tulla.

«Ma võtteplatsil purjus ei olnud. Aga kui ma nüüd hoolega meelde tuletan, mis seisus ma seal olin. Ma võib-olla ei olnud maani täis, aga ma oleks võinud olla märksa efektiivsem, järeleandmatum. Et ma oleks parema tulemuse saanud, see on fakt. Ja kui ma veel rohkem alateadvuses sobran, siis sealt tuleb välja, et tegelt olin küll. Et kolleegid ei ole sellest kellegile rääkinud,» on Simm veendunud.

«Niisugust päris laga juua pole kunagi tahtnud. Ja viin pole mulle ka kunagi maitsenud. Aga just need, kuidas öelda, teatud kultusega seotud asjad nagu vein ja konjak,» avab mees oma kunagisi maitseeelistusi.

Samm-sammult hiilis alkohol Simmi elu üha enam ja enam. Peagi sai igaõhtustest pidudest juba alkohoolikute seas tuntud tsükkel.

«Eks neid variante on erinevaid. Mõne tsükkel on pikem, mõnel lühem. Mõnel on aastane. Ma üle nelja päeva ei julgenud juua. Mitte ei julgenud, vaid ei olnud võimeline.»

«Need, kes mind päevast päeva nägid, need ikka andsid objektiivse ja realistliku pildi. Aga üldiselt, oskus varjata on ka suur oskus. Tööle ei lähe purjus peaga. Küll leiab igasugusi võimalusi. Kuid kõige hullem faas, kui mõned inimesed joovad üksi kodus.»

Lõpuks oli asi läinud nii kaugele, et surmast lahutas režissööri nii mõnigi kord sõna otses mõttes vaid mõni sentimeeter.

«Päris tänaval ei maganud iga päev. Seda küll ei olnud. Aga loomulikult, purjus peaga sõitsin, rattaga peamiselt. Jumal teab, kus maal, kus mitte kedagi ei olnud, seal sõtsin naabrimeeste juurde juua täis peaga autoga ka. Ja pea alati sain karistatud ka. Ma sõitsin esimese või teise käiguga, siis tagurdasin üks kord mingi sõnnikulaotaja otsa. Siis sõitsin esimese käiguga vastu posti. Nüüd võib sellest rääkida. Ma kellegi elu peale ise enda seal ohtu ei seanud.»

Hoolimata avariidest jõi Simm edasi.

«Esiteks, ehmatad ennast selle pauguga kohe kaineks, kui terve auto esiosa on puru, mingi latern sees. Ja teine asi on see, mida ma soovitan kõigil meeles pidada. Kaine peaga kõik räägivad, kes see sõidab ja mina ei istu kunagi rooli taga. Aga kui väike sakk sees on, siis räägivad, aga mis siis siit on minna. Mul siit külavaheteed pidi on 1,5km. Palju õnne!»

30 aastat järjepanu joomist hakkas lõpuks Simmile ka tervisele. Mees pöördus ka arstide poole.

«Arstid olid väga mõistvad. Päris haiglasse sisse ma pole jäänud. Tol ajal oli niisugune värk, et lähed sinna ja saad sellise turgutuse. Mingid süstid ja mingid tilgutid. Aga need olid väga humaansed arstid, patsutasid õla ja ütlesid „oi-oi» ja „ei ole midagi«.»

Lõpuks said Simmi alkohoolikukarjäärile saatuslikuks hulluks läinud pohmakahommikud.

«Kui tekib vajadus pead parandada, siis on selge, et tuleb asjaga ära lõpetada. Inimest motiveerib loobuma surmahirm. Mingil hetkel, sõltuvalt vanusest ja tervisest, see muutub väljakannatamatuks. Minu ainuke abi oli see, et ma läksin grupiteraapiasse.»

Nii saigi Peeter Simmist anonüümsete alkohoolikute rühma liige.

«Te lähete grupiteraapiasse ja öeldakse, et tulid siia ja kui tahad joomist maha jatta, siis on see meie probleem. Kui sa ei taha, ole lahke ja mine joo edasi. Ja algusest peale räägitakse, et üks päev korraga. Esimene kuu aega ma käisin igale tuttavale ütlesin, tead ma pole neli päeva võtnud, tead ma pole viis päeva võtnud, tead ma pole kuu aega võtnud. Läheb mingi aeg mööda, see tüütab ära. Nagu tüütab ära ka sõpradele selle punetava ja pohmellis sõbra nägemine. Kõik tüdinevad ära. Lõpuks oled ikkagi üksi ja parem on sellest endale järeldused teha.»

Põhjus, miks Peeter Simm otsustas oma kogemusest rääkida, on soov anda teada, abi on olemas. «AA-s ootavad ees inimesed, kes saavad teist aru, isegi kui sõnagi ei räägi,» ütleb ta.