«Radar»: Korruptsioonist ja kriisist räsitud Ukraina

Viimane suur linn Ukrainas enne sõjatsooni on Harkov, mis asub pealinnast Kiievist 500 kilomeetri kaugusel. Harkov on linn, mille kohta Ukrainas öeldakse, et korruptsioon laiutab siin igal tasandil. Korruptsioonipesa pealik ehk Harkovi linnapea on Gennadi Kernes - ehitusärimees, kelle kaudu käivad väidetavalt kõik olulised rahalised läbirääkimised.

Oleme siia külla tulnud kohalikele aktivistidele, kes on asunud välja juurima korruptsiooni tänavatelt. Police Control Ukraine'i on grupp, kuhu kuulub 30 inimest. Nende põhitegevuseks on politsei tegevuse jälgimine ja pahategude salvestamine videotele. Siin on mõned näited nende tööst.

«Radarile» saadetud videos on näha, kuidas Harkovi tänavatel liigub politseiauto, mis korduvalt rikub liikluseeskirju. Kõigepealt liigub ta keset kahte rida, siis ei näita suunda manöövri ajal ja lõpuks pargib auto kõnniteele nii, et jalakäijatele ei jäägi ruumi.

Kohtume ühe aktivistiga neutraalsel pinnal restoranis, et uurida, kui ohtlik selline töö on.

«Kuidas öelda. See, millega tegelen, võib tuua kaasa näiteks koduse läbiotsimise. Tulevad koju, tahavad saada mingeid videomaterjale. Minu meelest on see üks vahend ajakirjanikele surve avaldamiseks,» räägib Police Control Ukraine peatoimetaja Jekaterina Zingerman.

Läheme tänavale, et ise veenduda, milline olukord on. Kuidas käitutakse välismaalastega?

«Nad kardavad. Kui tuleb mingi skandaal välismaa ajakirjanikega, läheb see suure kella külge, mõjutab suhteid Euroopa Liiduga. Liigume ju ikkagi EL-i poole,» sõnab Jekaterina Zingerman.

Me ei pea politseid tänaval tikutulega taga otsima. Õigupoolest on politsei igal pool väljas. Politseireformi käigus taheti puhastada tänavaid korruptsioonist, mistõttu vahetati välja kõik liikluspolitseinikud. Omapärane on aga see, et paljud neist ei läinud mitte pensionile, vaid liikusid aste ülespoole ja juhivad tänaseid uusi liikluspolitseinikke.

«Läheb juba kolmas aasta. Reaalselt pole patrullpolitseinikud siiamaani seadusi selgeks saanud. On, mis on, ja seadust peab täitma, seadus on kõigeülene,» räägib Jekaterina Zingerman.

Siin just praegu politseinikud kirjutavad välja trahvi, vaatame, kuidas nad suhtuvad, kui kaamera soovib nende tegevust kajastada. Politseinikud suhtuvad kaamerasse rahulikult. Uurime autojuhilt, keda nad pikalt pinnisid, milles oli asi. Autojuht ütleb, et politseinikud käitusid täpselt seaduse järgi. Lõpuks tulid kaks politseinikku siiski ka uurima, mida me siin teeme. Nad räägivad, et üritavad tegutseda nii nagu peab ning lahkuvad viisakalt hüvasti jättes.

Omapärane on siiski see, et ehkki muidu on politsei varmas kõiki autosid kinni pidama, siis meie kaamerat nähes, ei huvita me neid üldse. Ja ehkki siin on ka silt, mis ütleb, Stopp, kontroll, ei peeta meie sõidukit siiski kinni. Proovime veel mõne politseinikuga jutule saada.

Mida teavad nemad pististe võtmisest? Üks politseinik, kellega saame jutule, vastab, et pistise vastu võideldakse karmilt. Kuid edasi ei taha politseinik kaamera ees rääkida.

Tulime Harkovi sotsiaaluuringute instituudi, et kohtuda inimesega, kes igapäevaselt korruptsioonivastase võitlusega tegeleb. Selgub, et paljud Harkovi elanikud ise, endale aru andmata toetavad korruptsiooni vägagi jõuliselt. Nimelt omale kodusid ostes. Kuivõrd linnapea Kernes on ehitusärimees, siis on kõik uued korterid kas tema või tema sõprade firmade ehitatud.

«Harkovi elanikud saavad midagi. On puhtad tänavad, soe vesi. Liftid töötavad, kommunaalteenused kõik toimivad. Samas pigistatakse silm kinni linnapea väärtegude ees. Korruptsiooniskeemide puhul. See on nagu omamoodi kokkulepe,» räägib Harkovi Sotsiaaluuringute Instituudi juhtiv ekspert Andrei Tšernoussov.

Kuid Harkov pole kaugeltki näide kõige kehvemast elujärjest Ukrainas. Harkovist 30 km kaugusel asub Merefa küla. See on küla sõjatsooni piiri peal. On teada, et sõjatsooni sisenejaid sageli kontrollitakse - otsitakse autosid läbi, et siia ei toodaks relvi. Kodude läbiotsimised on siinsetele elanikele igapäevane rutiin - jällegi uuritakse, ega keegi ebaseaduslikult sõjategevust ei toeta.

Kui Harkovis on keskmine palk 300 eurot, siis siin nii suurt summat näeb mõni üksik. Keskmine palk on siin 150 euro ringis, pool sellest kulub harilikult kommunaalkuludele. See on ehe näide sellest, kuhu nelja aasta pikkune sõda ja pidev korruptsioon on Ukraina riigi viinud.

«Halvasti elatakse, lausa nälg,» räägib üks külamees ja ütleb, et kõige enam on puudus tööst.

Kuid vaesus pole ainus probleem. Sõjatsoonis on palju ka inimõiguste rikkumisi. Kellelt näiteks võetakse passi ära, kui inimene sõidab pikaks ajaks tööle. Kes aga üldse ei saa tööle, sest ta on nn sisepõgenik. Tsooni abistamisega tegeleb Kiievis asuv VostokSOS. Stass on siinsete inimestega varemalt kolm korda kohtunud ja nende tegemisi kajastanud.

Kohe Euromaidani järgselt tegeles VostokSOS sõjapiirkonda toiduabi jagamisega. Siin on lipp, mis alati neil auto peal oli. Siia on oma allkirja pannud mitmed sõjaväelased, kes piiri valvasid. Nüüdseks on VostokSOS keskendud inimõiguste rikkumistele. Nad koguvad inimeste ütlusi väärtegude kohta.

«Nad andsid oma tõendid ja rääkisid oma lood. Siin käib jutt sadadest tuhandetest inimestest üle kogu riigi. Me otsime nad üles, küsitleme. Sisestame teabe andmebaasi, et seda hiljem kasutada riiklikus või rahvusvahelises kohtus,» räägib Konstantin Reutski.

Püüame aru saada, kuidas ikkagi Ukrainas on nii läinud, et Euroopa Liidust pole lõhnagi ja kõikjal hõljub Kremli hõng?

Täna on Maidani väljakul tavaline teisipäev. Inimesi hulgub, kuid plats on hõre. Hoopis teine oli olukord neli aastat tagasi, kui siinsamas sai alguse opositsionääride protest. Räägime nende sündmuste tagapõhja täpsemalt lahti. Selle juured ulatuvad aastasse 2005, mil Ukrainal seisid ukse ees presidendi valimised. Venemaa president Vladimir Putin ei tahtnud siin sugugi kõrvaltvaatajaks jääda, vaid suunas tugevalt rahva valikut endale sobivas suunas. Putin toetas Viktor Janukovõtšit - ta kohtus Janukovõtsiga regulaarselt, umbes kord kahe kuu jooksul ning teatas selgesõnaliselt, et toetab Janukovõtšit. Ka Janukovõtš näitas oma poolehoidu Putinile. Ta sõitis kolm nädalat enne valimisi näiteks Putini sünnipäevale. Palju poseeriti rahvale koos, lisaks viis Venemaa sisse soodusrežiimi Venemaal töötavatele Ukraina migrantidele, ning veel alandati energiavarude hinda. See kõik pidi rahvale näitama, et kui valid Janukovõtši, on kindlakäeline Putin ja tugev Venemaa alati su selja taga. Oma poliitikat oli Putinil Ukrainas selle võrra lihtsam ajada, et Ukraina presidendi administratsiooni ülemaks oli Putini väga hea sõber Viktor Medvetšuk, kelle Krimmis asuvas suvilas Putin puhkamas armastas käia.

Rahvale selline pähemäärimine ei meeldinud. Opositsioon asus tugevalt toetama presidendikandidaat Viktor Juštšenkot. Valimiste eel toimus Viktor Juštšenko õhtusöök Ukraina eriteenistuse juhtide seltsis. Pärast õhtusööki tundis Juštšenko end halvasti. Ta viidi haiglasse väga tugeva mürgistusega. Austria arstid päästsid ta elu, kuid Juštšrnko nägu moondus igaveseks ning terviseprobleemidega on tulnud tal pidevalt pärast seda võidelda. Kahtlustati, et Juštšenkot mürgitasid poliitilised rivaalid.

Kui läks presidendivalimisteks, siis võitis Putini soosik Janukovõts teises valimisvoorus Juštšenkot. Rahvas kahtlustas tulemuste võltsimit ja kogunes Maidanile protestima. Seda nimetati oranžiks revolutsiooniks. Toona määrati presidendiks Viktor Juštšenko.

Kurblooline on see, et hoolimata sellest, et kohe pärast oranži revolutsiooni taheti Janukovõtšit riigireetmises süüdi mõista, valiti ta kuus aastat hiljem, järgmistel presidendi valimistel, ikkagi presidendiks. Ta sidus oma ametiajal Ukraina Venemaa gaasihinnast sõltuvaks ning katkestas vabakaubanduselepingu läbirääkimised Euroopa Liiduga. Janukovõts oli neli aastat president olnud, oli rahva mõõt täis. Taas koguneti Maidanile. Taas otsiti oranžid sallid välja.

Hoolimata krõbedatest külmakraadidest telgiti Maidanil nädalate kaupa. Putin oli maruvihane ja käsksin Janukovõtšil see jama laiali ajada. Võimul püsimise nimel plaanis ta miilitsa ja eriväelaste abil meelavaldajate pihta tule avada. Õnneks nii kaugele ei jõutud, kuid sündmused Maidanil olid ilma selletagi piisavalt verised. Meelavalduste käigus hukkus 106 inimest. Nende mälestuseks on Maidanile püstitatud Taevase Sadakonna mäletusmärk, kuhu iga päev keegi lilli toob.

«Need on meie peret lähedalt puudutanud sündmused. Seisime nende poistega siin Maidanil. Olime nendega kogu südame, kogu hingega. Meie vanemad kasvatasid meid sellisteks. Et elada heatahtlikult, ausalt, avatult. Kõigepealt tuleb arvestada nendega, kes on su kõrval. Ja hoolida. Need poisid ja naised, kes läksid kuulidele vastu, tegid seda vaid jumalaga hinges. Sest see, mille taha nad varjusid, oli vaid pisike kilp või puutükk. Nad läksid koos jumalaga, kui kõik juhid nad maha jätsid. Siin polnud rohkem kui 500 inimest. Ja need inimesed, keda jumal juhtis, läksid selle nimel, et meie maa oleks avatud, demokraatlik, et meie maa jõuaks jumalale lähemale. Sest kõik me peame elama headuses ja armastuses. Seepärast peab igaüks meist mäletama seda päeva. Igaüks peab kandma hinges uhkust. See pole mingi vaimukus ega uhke väljend, aga enda tegusid tuleb võrrelda just nende inimestega, kes meid kõiki ei tundnudki, kuid hukkusid meie eest,» meenutas naine, kes oli hukkunutele lilli toomas.

Täna on Ukraina presidendiks Šokolaadi kuningas Petro Porošenko - oligarh, kellele kuulub Rosheni maiustustetehas. Ta toetas Euromaidani protestiliikumist nelja kuu vältel rahaliselt. Mõni kuu hiljem, kui välja kuulutati erakorralised presidendivalimised, sai temast kandidaat, kes lubas, et kui saab presidendiks, müüb ta maha oma magusaäri ja hakkab Ukrainat valitsema uut moodi. Tänaseni ta seda teinud pole. Ta on euromeelne, kuid pole suutnud viia Ukrainat Euroopa Liitu ega NATOsse. Samuti on Krimm jätkuvalt okupeeritud.

Et aru saada suuremast pildist kohtume politoloog Vladimir Fesenkoga. Miks on nii, et nelja aastaga, mis on möödunud Euromaidainist, pole Ukraina sammukestki Euroopa Liidule lähemale liikunud.

«Muutused Ukrainas toimuvad evolutsiooniliselt. Meil on väga populaarne kolmanda Maidani teema. Ütleb ju vanasõna - kolm on kohtu seadus. See risk jääb alati. Suhtun sellisesse võimalusse üsna vaoshoitult, aga teisedki riigid… Näiteks Prantsusmaal toimus 19. sajandil rida revolutsioone. Ja Venemaal 20. sajandi alguses,» räägib politoloog Vladimir Fesenko.

Nagu eelnevalt näitasime, on Ukrainas väga suureks probleemiks korruptsioon. Just korruptsioon on see, millega ründab president Porošenkot Mihheil Saakašvili. Saakašvili on Gruusia endine president. 50aastane Saakašvili on suisa kahel korral valitud Gruusia presidendiks, tema teine ametiaeg lõppes 2013. aastal. Tema iseloomustamiseks on öeldud, et ta armastab elu. Näiteks, hoolimata sellest, et ta oli ametisolev president, võis ta näiteks keset päeva istuda hotellis ja juua Moet&Chandoni.

Presidendina pälvis ta palju kiitust Gruusias läbi viidud majandusreformide tõttu. Neid peeti suisa kõige muljetavaldavamateks kogu endise nõukogude liidu maadest. Mõni aeg tagasi tundis Saakašvili, et ihkab taas võimule. Kuid seekord teises riigis - Ukrainas. Nii ongi ta juba kaks aastat Kiievis asju ajanud. Asjaajamine on võtnud aga sellise pöörde, et Ukraina prokuratuur kahtlustab Saakašvilit selles, et ta on võtnud vastu hulgaliselt raha Venemaalt pagenud ärimehe käest. Talle heidetakse ette, et Saakašvili juhib opositsiooniliikumist kuritegelike rahade eest. Selle süüdistusega pidas Ukraina julgeolekuteenistus Saakašvili tema kodus kinni. Saakašvili ronis katusele ja tegi sealt veel enne kinnivõtmist rahvale avalduse. Süüdistus on seda omapärasem, et Ukraina prokuratuur toetub videomaterjalile, mille kogumist juhtis Venemaa föderaalne julgeolekuteenistus.

Meeletu kohtuistung

Suuremate meeleavalduste ohjamiseks on Saakašvili kohtuinstungit turvama tulnud Ukraina sõjavägi. Korrakaitsjad on kõik väga sõbralikud ja abivalmid. Proovime rahvahulgast läbi murda, et näha, mis saalis toimub. Päästvaks abivahendiks saab see, et oleme Eesti pressist. Kuna kõik saali ei mahu, jälgitakse kohtusitungi live-ülekannet koridoris seistes nutitelefonist.

Saakašvili peab enda vastu algatud kohtuasja farsiks. Tema arvates on see poliitiline tellimus, kuna Saakašvili on suureks rivaaliks president Petro Porošenkole.

On veidi üllatav, et kohtusitungit ei ohja siin mitte kohtunik, vaid Saakašvili on teinud sellest sisuliselt oma pressikonverentsi. Vaatama on seda tulnud huvilised erinevas vanuses ning saal on täis inimesi, kel on õnnestunud läbi rahvamassi end siia pressida.

Ühel hetkel hakkab saalitäis rahvast Ukraina hümni laulma. Valitseb üleüldine korralagedus.

Kohe pärast Saakasšvili sõnavõttu piirati ta pensionäride poolt sisse. Kõik tahtsid rääkida, mis neil mureks. Natukese aja pärast saabusid laua taha kohtunikud. Istusid seal vaikides ja läksid taas minema. Sellel päeval ühtegi kohtuotsust ei tehtud.    

Volodimir Ukrainast

Ning nüüd jõuamegi tulemini. Ukraina riigi kehv seis on pannud sealsed inimesed emgreeruma. Erinevatel põhjustel Eestisse on Ukrainast tulnud viimase nelja aasta jooksul üle 6,5 tuhat isikut.

Meie kohtume Volodimiriga Maardus, kuhu 50aastane mees koos oma perega üle-eelmisel aastal kolis. Volodimir töötab siin autolukksepana, kus ta tegeleb veoautode ja bussidega. Ta ütleb, et tööd ei olnud keeruline saada, sest kvalifikatsioon oli olemas.

«Ütleme nii, et kui oleks halb, siis siin ei istuks. Kui normaalne inimene saab aru, et see koht pole tema jaoks, et nad ei sobi kollektiiviga, siis tuleb kas lahkuda või mingi muu lahendus leida. Seni on kõik hästi,» räägib Volodymir Bairyk.

Volodimiri poeg Viktor õpib Maardu Gümnaasiumi üheksandas klassis. Temagi jaoks algas Eesti uus elu.

Miks otsusas igati heal järjel pere siiski kodumaalt lahkuda?

«Inimesed sattusid sellisesse olukorda. Siin teenin ausat palka, maksan maksud, kindlustuse, haigekassa. Ja tean, et kui minuga midagi juhtub, siis ma olen kindel, et mind aidatakse, ravitakse. Seal seda pole. Praegu üritatakse küll teha, ma ei tea,» räägib Volodymir Bairyk.