«Radar»: keeleinspektsiooni juht: ma ei hakka värisema, kui keegi ütleb okei

«Ma ei hakka värisema ja mu juuksed ei tõuse peas püsti, kui keegi ütleb okei või midagi sellist. Ma nii ortodoksne ei ole ja omavahelises vestluses või kui ma kodus naisega räägin, siis ma ei ütle talle - sul peavad jutus komad õige koha peal olema. Sellises mitte-ametlikus vestluses täiesti rahulikult võib mõnikord ka okei öelda ja small talk ja mida iganes,» räägib Tomusk.

Kui mitteametlikus vestluses on Tomusk leebe, siis ametlik keel ja avaliku elu tegelaste keelekasutus on hoopis teine teema. Viimasel ajal on see põhiteema, mis Tomuskit vaevab.

«Mind väga üllatas, et nii mõnigi poliitik on intervjuus öelnud, et see või see teema ei ole minu tass teed. Eesti keeles sellel väljendil ei olegi nagu mingit tähendust. Eesti keeles on täiesti oma vasted olemas. Näiteks see ei ole minu asi, see ei ole minu teema, ma ei tegele selle probleemiga,» selgitab Tomusk.

«Teine väljend on see päeva lõpuks. Mina küsiks selle inimese käest, kes ütleb, et päeva lõpuks see peab selgeks saama, mina küsiksin, et mis päeva lõpuks? Kas neljapäeva või reede? Päeva lõpuks on inglise keeles hoopis teine tähendus. Lõppude lõpuks või lõpuks või mingiks ajaks, aga mitte päeva lõpuks, päeva lõpuks tähendab eesti keeles, et õhtuks,» jätkab Tomusk.

Üks, mis Tomuskile veel palju silma on jäänud, on sõna outlet.

«Ma ei teagi, mis asi see outlet on. See võib tähendada väga palju asju, tegelikult on ta tehasepood, aga ta on väljalasketoru ka näiteks. Ja sellepärast me tahamegi, et eestlastele öeldaks ka, misasi see outlet on,» räägib Tomusk.

Kuna Tomuski tööülesandeks on ka kõikidele outlet'idele ja teistele asutustele meelde tuletada, et keelekasutust reguleerivad avalikus ruumis õigusaktid ning on kindlad reeglid, milliseid silte ja viitasid me tänavapildis kasutada tohime, teeme Tomuskiga olukorrast ülevaate saamiseks koos Tallinna linnas kiire tiiru. Kui vanalinnas on seis täna tegelikult hea, siis alati ei ole olukord nii positiivne. Näiteks on Tomuski laual terve virn kirju nendele asutustele, kellele on vaja teha märkus seoses sellega, et sildid on võõrkeelsed.

Üks nimetus, mis siltidel Tomuskit häirib, on sõna lounge. Sellel on eesti keeles palju erinevaid vasteid.

«Alates sohvabaarist, nii nagu Eesti Keeleinspektsioon soovitab, kohvik, ta võib olla restoran, ta võib olla puhkeruum, kuni Ameerikas vist isegi väli WCni välja. Eestlane ei pruugi teada 20 lounge'i tähendust. Ma tahan teada, mida see asutus mulle pakub, mis teenuseid. Seetõttu selliste lounge'ide puhul me ikkagi palume, et eestikeelne teave juurde pannakse,» räägib Tomusk.

Samast tegevusvaldkonnast veel üks näide ja see on pub.

«Ei ole pubi, nii nagu see sõna on eesti keeles kodunenud kahe-silbilisena, vaid pub. Kui tänaval on vigane keelekasutus, kui reklaamides on vigane eesti keel, kui ajalehtedes on vigane eesti keel, siis see mõjutab noorte keelekasutust ja see on üks põhjus, miks ma seda tööd üsna tõsiselt võtan ja mulle hästi ei meeldi kui ajakirjad ja ajalehed tiražeerivad vigast keelt,» selgitab Tomusk oma vaateid.    

Vigase keele vastu võitleb Keeleinspektsiooni juht ka lastekirjanikuna. Üks näide on tal eredalt meeles. Nimelt peaks sõna Riigikogu kirjutama alati suure algustähega, ka lauses sees, sest seda ütleb keeleseadus. Ning tema kirjutas selle sõna oma lasteraamatus just suure algustähega.

«Raamatu keeletoimetaja parandas selle väikseks. Keeletoimetaja, tuntud keeleinimene. Siis ma vestlesin temaga ja ütlesin, et teistes raamatutes, kui ta väga tahab, ta võib parandada väikseks, aga minu raamatus on Riigikogu suure algustähega. See on lasteraamat ja mina tahan, et Riigikogu nimi oleks seal suure algustähega ja mina võitsin. Vähemalt selles küsimuses,» meenutab Tomusk.

Kuid kuidas sai ühest riigiametnikust üks Eesti populaarsemaid lastekirjanikke? Kõik algas sellest, kui ta Keeleinspektsiooni juhina pidi hakkama korra nädalas Tallinnast Tartusse koosolekule sõitma. Tagasiteel tegi ta alati söögipausi Adavere Tuulikus.

Saame Ilmar Tomuskiga Adavere Tuulikus kokku kohe pärast seda, kui tema kohtumine Rakke kooli lastega on läbi saanud. Siin meenutab Tomusk, kuidas ta kirjutas esimese lastejutu Vollist. Oma pojast.

«Tuligi pähe lugu Vollist, kelle isa ostab videomaki ja siis selle videomakiga juhtub üks õnnetus. Ma kirjutasin selle loo üles ja siis sõitsin koju ja andsin seda lugu Vollile lugeda ja Volli ütles, et täitsa äge lugu. Järgmisel nädalal sõitsin jälle Tartusse ja jälle tagasiteel, nüüd siis juba mõtlesin, et lähen vaatan, kas selles Adavere Tuulikus tuleb veel mõni mõte. Tulin siia, sõin kõhu täis ja tuligi mõte - järgmise jutu mõte,» meenutab Tomusk.

Kristofer on nii suur Tomuski fänn, et jättis kirjaniku kooli tuleku tõttu minemata Teeviidale. Poiss on läbi lugenud kõik kriminalistide-sarja raamatud. Kuid ilmselgelt ei ole Kristofer ainus Tomuski austaja Rakke koolis - lapsed, kes soovivad saada autogrammi, tunglevad tema ümber.

Tomusk meenutab, kuidas just luuletaja, kirjanik ja ajakirja «Hea Laps» peatoimetaja Leelo Tungal julgustas meest edasi kirjutama.

«Minule need lood väga meeldisid, mingil määral ma natukene olengi justkui tema ristiema olnud, kuigi me sina peale läksime alles paar kuud tagasi. Volli lood olid väikese kriukaga ja vallatust täis. Natukese aja pärast kogunes neid lugusid juba nii palju, et mina soovitasin Ilmar Tomuskile, et võiks pakkuda näiteks »Tänapäeva« kirjastusele. Läkski asi korda, võttis aega kaks aastat umbes kui esimene Volli raamat ilmus,» räägib Leelo Tungal.

Kui uurida Tomuskilt, kas näiteks Volli lood on päriselt sündinud, vastab Tomusk, et kus suitsu seal tuld. Ta lisab, et üks tore kommentaar oli näiteks Perekooli foorumis, kus emad arutlesid just selle raamatu üle.

«Üks ema ütleb, et ei, tegelikult tuleb neid Volli lugusid lugeda enne kui lapsed tulevad, sest siis te saate üldse teada, kas te tahate lapsi saada või ei taha,» naerab Tomusk.

Leelo Tungal arvab, et Tomuskist teeb hea lastekirjaniku see, et mees on tähelepanelik, tal on huumorimeelt. Ta kinnitab, et Tomuski raamatutes ja lugudes on moraal olemas.

Seda, kui kiiresti üks raamat sünnib ja kus kõige paremad mõtted tulevad, vaata juba «Radari» videost.