/nginx/o/2017/12/05/7380575t1hd876.jpg)
Tänane «Radar» uurib, missugused piimajõed ootavad pagulasi Saksamaal, et nad otsustavad neile Eesti poolt antud kodud ja nende lastele leitud kooli- ja lasteaiakohad maha jätta. Mida on Saksamaal nii head, et riskitakse Eesti elamisloa tühistamisega? Vastuseid otsib «Radari» erisaade, mis toob vaatajateni põhjaliku uurimuse Saksa pagulaslaagritest, kõrvutades neid Eestis elava pagulasperega.
Friedlandi Grenzdurchgangslager ehk Friedlandi Piiriületuslaager on Alam-Saksi Liidumaa vanim ja kuulsaim. See on tegutsenud juba 1945. aastast. Alates aastast 2011 saabuvad sinna ka asüülitaotlejad ja teised pagulased. Tänaseks on selle laagri kaudu Saksamaale sisenenud üle 4 miljoni inimese.
«Radari» saabumise ajal on laagrisse majutatud 400 pagulast. Elu tundub mõnus - kolm korda päevas antakse tasuta süüa, lisaks annab riik igakuiselt ligikaudu 100 eurot taskuraha ning ei keela otseselt just palju.
«Konflikte on meil vähe. Neid esineb, kui keegi on näiteks liiga palju õlut joonud,» räägib «Radarile» laagri juhataja Heinrich Hörnschemeyer, kes on siin töötanud juba 26 aastat. Lisaks võivad laagri elanikud vabalt ümbruskonnas ringi liikuda. «Õhtuti tullakse tagasi. Me ei kontrollli, kas nad on täpselt kell 22 tagasi, kuid eeldame, et nad ööbivad siin.»
«Tulin Egiptusest otse Saksamaale, otse Friedlandi laagrisse,» räägib Radarile kahe väikse lapse isa Muhammad, kes otsustas kodust lahkuda sealse kodusõja tõttu.
Liibanonist pärit kolme tütre ema Saafa otsib Saksamaalt endale abi hoopis teisel põhjusel - nimelt rikkus kodune meditsiin tema jala, mis on tänaseks halvatud. «Tulin siia, et oma jalg korda saada,» tunnistab Saafa «Radarile».
Milline elu ootab pagulasi Saksamaal ning miks siinsed pagulased sinna ihkavad, seda uurib «Radar» täna lisaks Friedlandi laagrile nii Harju-Ristil elavatelt pagulastelt kui ka nii hiljuti kui aastad tagasi Saksamaale saabunud põgenikelt.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)