«Radar»: kõht selgroo küljes kinni ehk kui dieet muutub eluohtlikuks kinnisideeks

Igal aastal pöördub üha enam inimesi arsti poole söömishäirete tõttu. Söömishäirete spetsialistid kinnitavad, et tegemist ei ole enam teismeliste tüdrukute haigusega, vaid see puudutab kõiki – noori  ja vanu, naisi ja mehi. «Radarile» räägivad kaks noort naist avameelselt oma söömishäiretest: sellest, kuidas see tekkis, kuidas nad ravile jõudsid ning kuidas nad sellega igapäevaselt võitlevad.

Üks, kes söömishäirega rinda pistab, on 23-aastane Agneli Saat. Augustikuu viimasel neljapäeval kohtume temaga Tartumaal Võnnu alevikus, kus ta elab ja töötab - ühes väikeses kohvikus. Agnelil on tänaseks diagnoositud buliimia. Sellele on iseloomulikuks tunnuseks õgimissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll. Tema söömishäire sai alguse viie aasta eest, kui ta käis 11. klassis.

«Minu tollane noormees võttis põhikooli lõpetamise foto enda kätte. Sellest pildist niiöelda asi algaski. Ta ütles ainult ühe lause, et sa võiksid olla sama peenike kui sellel põhikooli pildilgi,» meenutab Agneli, kuidas sellest lausest sai tema dieedipidamine alguse.

«Ma panin endale paika päevase kaloraaži, see oli 1200 kilokalorit ja väga tugevalt jälgisin, et mis on kaloraaž, palju on rasva, süsivesikuid ja panin kõik kirja. Ja siis see kilokalori osakaal muutus üha väiksemaks, ma hakkasin seda vähendama. Kui alguses oli 1200, siis mingi aeg oli 1000 ja siis oli juba 900 lõpupoole ja 800,» räägib Agneli, kes tollal pea iga päev trenni tegi. Samuti hakkas ta suitsetama. See aitas vähendada söögiisu ja noor naine sai kaalu enda soovi järgi kontrolli alla. Teine asi, mis dieedipidamisega kaasas käis, oli patupäev.

«Ma ise imestan siiamaani, et 300 grammi šokolaadi, liiter jäätist, pakk krõpse, 5 saiakest - see on kerge. Aju lihtsalt lülitub välja ja kõik läheb sisse. Mõni hommik oli niimoodi, et ma isegi öösel ei maganud, et ma olin nii elevil, et saan kommi süüa,» meenutab Agneli, kuid lisab, et keha ennast hästi ei tundnud ja tohutu õgimine tekitas nn toidupohmaka.

Nõiaringi on sattunud ka meie teine rääkija, 18-aastane noor naine. Tema soovib oma lugu rääkides jääda anonüümseks, sest elab väikeses kohas ning käib alles koolis. Seetõttu kutsume teda muudetud nimega - Pille. Kuna Pille tunneb, et ta pole veel terveks saanud ja iga väiksem nihestus tema enesehinnangus võib ta uuesti haiguse rüppe vajutada, on äärmiselt oluline, et ta jääks oma ütlustes anonüümseks. Pille lugu sai Agneli omast alguse aastaid varem, siis kui ta oli veidi üle 10 aasta vana.

«Ma mäletan, kui ma olin algklassides, siis ma juba ei olnud rahul sellega, milline ma välja nägin, miuke mu nägu on, mulle tundus, et mu pea on hästi suur. Ma juba siis vaatasin, et ma olen pontsakas. Ma arvan, et ma võisin olla kuskil 11-12-13, kui ma hakkasin päriselt juba näljutama ennast,» meenutab Pille.

«Kõige hullem periood ilmselt oli, kui ma olin 13-14. Umbes sellel ajal ma tegelesin modellindusega ja siis ma hakkasin ennast võrdlema. Sealt tuli jälle see tunne, et ma ei ole piisavalt ilus ja ma ei ole piisavalt peenike ja siis ma lõpetasin selle modellinduse ära, aga see söömishäire ja mõtted enda kohta jäid püsima.»

Ajal, kui Pillel tekkis söömishäire, oli ta depressioonis, mis viis ta sügavale auku.

«Ma üritasin ennast ära tappa - tegin enesetapukatse,» meenutab Pille aega, kui ta sõbranna ta leidis ja ta sattus haiglasse. «Edasi ei mäleta ma mitte midagi. Järgmine mälupilt ongi sellest, kuidas ma haiglas ärkan ja ma ei saa midagi aru, kus ma olen või miks ma seal olen või mis juhtunud on või mis päev on. Ma olin täielikus segaduses. Viimane hetk, mis ma mäletasin, oligi see, et kuidas ma need tabletid omale sisse võtsin.»

Pille meenutab, miks ta ennast ära soovis tappa ning räägib, et haiglas, kuhu ta peale enesetapukatset viidi, püüti depressiooni ravides tähelepanu pöörata ka söömishäirele, kuid see jäi paraku siiski tahaplaanile. Peale seda, kui Pille sai haiglast koju, tundus, et asjad on justkui paremuse poole läinud. Kaua see hea tunne ei kestnud. Kuid nüüd sai Pille abi, seda tänu sellele, et ta ema tütre pooleldi sunniviisiliselt Tartu Ülikooli Kliinikumi viis. Haiglas sai Pille diagnoosiks anoreksia.

Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse Sensus kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus sõnab, et anoreksia puhul võib elu olla tõeliselt ohus. Tallinna Lastehaigla psühhiaater ja psühhoterapeut Anne Kleinberg kinnitab, et anoreksia suremus on väga kõrge, psüühikahäiretest üks suurimaid ehk 5 protsenti. 

«Me vaatasime läbi erinevaid anoreksiahaigete haiguslugusid, siis ikkagi need lood, mis lõppevad surmaga, on kurvad lood. Ehk et inimene on haigestunud 16. eluaastal, aga 20. eluaastal ta sureb ära organipuudulikkusesse,» räägib Kleinberg ja lisab, et üles võivad öelda näiteks neerud ja süda. Organite üles ütlemisel mingit kindlat järjekorda ei ole - kõik sõltub inimesest ja haiguse kulust.

«Inimene on ennast nii haigeks viinud ja tema ainukene selline nõusolek midagi endale juurde võtta on see, et ta ütleb, et ma olen nõus ainult oma uriini jooma, sellepärast, et ma ei taha ühtegi grammi oma kehale lisaks saada ehk et juba selline väga-väga häirunud mõttekäik,» räägib Kleinberg.

TÜ Kliinikumis hakati Pille anoreksiat koheselt ravima. Esimene asi, mis paika pandi, oli regulaarne toitumine ehk endale täiesti ootamatult pidi Pille igapäevaselt sööma hakkama - 6 korda päevas.

Ehk Pille võib olla tänulik oma emale, kes lõpuks mõistis, et tütrel on vaja abi ning viis ta kliinikusse. Praegu käibki Pille teraapias ja elab üks päev korraga.

Agneli aga hakkas ise kahe aasta eest mõistma, et midagi on valesti.

«Ma tulin töölt ja mul oli järjekordne hoog. Ma võtsin mingi pool kilo komme ja siis ma võtsin 2 suurt saiakest ja ma sõin need ära ja mõtlesin, et kudias see saab nii olla. Ja läksin perearstile. Tema andis antidepressandid,» meenutab Agneli ja lisab, et perearsti arvates tulenes söömine stressist. Kuid sellest vastusest Agnelile ei piisanud - ta oli kindel, et miski on valesti. Ta lisab, et asi läks kõige hullemaks siis, kui ta noormees sõjaväkke läks. Ta pani aja psühhiaatrile kinni. Agneli sai diagnoosiks buliimia.

«Inimestel on üldiselt arusaamine, et söömishäirega patsiendid, et nad on hästi paksud või hästi peenikesed inimesed, tegelikult enamik nendest on normaalses kaalus,» kinnitab Katri-Evelin Kalaus.

Anne Kleinbergi sõnul tuleb osata tähele panna märke, mis viitavad võimalikule söömishäirele.

Neli spetsialisti, kellega antud lugu tehes rääkisime, väidavad, et söömishäired on Eestis kasvav trend. Tervise Arengu Insistuudi statistika järgi oli 2016. aastal söömishäire diagnoosi saanud 751 inimest. Kuid paraku ei kajasta see kindlasti tegelikku söömishäirete levimust.

«Psüühikahäiretest jämedalt pooled ei jõua, sõltumata häirest, vastuvõtule ja söömishäire puhul on see enam-vähem samas suurusjärgus, et väga paljud ei pöördu abi otsima ja riskivad oma elukvaliteedi ja tervise tõsise häirega,» lisab Kleinberg.

Kuigi Agneli on veendunud, et ta enam kaalu tõttu oma tervist rikkuma ei hakka, on kahju tervisele juba tehtud. Nii Agneli kui Pille on mõlemad olnud söömishäirete tõttu haiglas korra ja mõlemad loodavad, et enam sinna ei satu. Nende nädalate jooksul, mis nad olid sunnitud haiglas olema, õppisid mõlemad regulaarselt sööma ning endale oma söömisprobleemi teadvustama.

See, et Pille oma lugu jagama tuli, oli tema jaoks suur eneseületus. Ta kinnitab, et ei soovi ise lugu vaadata, kuna ta ei taha näha, et ei ole täiuslik. Kui ta aga täiuslik ei ole, võib see põhjustada taas selle, et ta endale liiga võib teha.