Hillar Teder «Radaris»: kui on jäänud korruptsioonitempel külge, siis on jäänud

«Radar» võttis Eesti ühe jõukama ettevõtja Hillar Tederiga ette küsimused, mis on mehe koos Edgar Savisaarega kohtu alla viinud.

Savisaare protsessis süüdistatake Tederit selles, et ta soovis endale saada linna käes olevat kinnistut Tallinnas Kadriorus Koidula tänaval. Ta pakkus välja vahetustehingu, kus linn annab kinnistu talle ja saab vastu Tederi firmale kuuluva tenniseväljakutega maatüki samas lähedal. Et asi Savisaare ja teiste toonaste linnajuhtide abiga sujuks, korraldas Teder 275 000 euro suuruse laenu Keskerakonna kampaaniameistri Paavo Pettai firmale erakonna kampaaniakulude katteks. Vähemalt nii näeb asja prokuratuur oma süüdistuses.

Ehk siis maadevahetus Tallinnas ja väidetav altkäemaks tehingu õlitamiseks?

«Puhas heategevus,» vastab Teder selle süüdistuse peale. Tegelikult tahtis ta Kadriorgu kuursaali teha, et inimestel oleks seal tore. «Ilmselgelt on Kadriorus sellist seesolemise ruumi vähe. Ja meie tegime pakkumise Tallinna linnale, et teil on need töökojad ja asjad seal, et need töökojad on teile vajalikud. Et me anname teile vastu krundi Kadriorus sealt 300 meetrit eemal,» ütleb ta.

Aga milleks siis laen Keskerakonna kampaaniamesitrile Paavo Pettaile? Tederi sõnul oli asi lihtsalt selles, et suhtlemine Savisaarega langes samale ajale, kui Pettai töötas tema Tallinna sadama arenduse Porto Franco kontseptsiooni kallal. Ehk teisisõnu – nad olid toona tihedas kontaktis. «Mul on nagu raske öelda kellelegi, et kui keegi küsib, et anna 100 või 200 tuhat mulle kuueks kuuks. Kuidas ma ütlen, et ma ei anna? Kas ma ütlen siis, et mul ei ole või? Kui ma ei saa öelda, et mul ei ole, et ma ei saa anda ja ma tegelikult ka tahan teda aidata, et miks ma ei võiks siis talle anda? Mis selles siis halba on?» küsib Teder.

Kuid kas on nii, et kohtu all olemine on talle korruptsiooni märgi külge vajutanud?

«Sellega on nagu niimoodi, et sa harjud nagu kõigega ära. Ühel hetkel, ma arvan, sa ei ole ise enam objektiivne. Võib-olla see kõrvaltvaataja pilk ongi nagu objektiivsem. Kui on jäänud korruptsioonitempel külge, siis on jäänud. Mis sellega ikka nüüd teha. Ma olen 55 aastat vanaks elanud – kas ma peaks hakkama tegelema selle mahapesemisega? Ma arvan, et ei pea.»