«Radari» video: Kes vastutab murtud lambakarjade eest?

Teateid šaakalite murdmisest on viimaste aastate jooksul tulnud mitmelt poolt. Möödunud aastal murti šaakalite poolt üle 100 lamba, vastukaaluks saadi kätte 32 šaakalit. Talunikud on šaakaliga hädas ja ei tea, mida ette võtta.

«Radar» käis uurimas, kuidas võidelda elukaga, kelle võikad ulgumised öösiti on vaid väike osa tema siinsetest pahategudest.

Pärnumaa Tahkuranna. On 18. august. Kohtume siin Ülo Kirdiga. Koos abikaasa ja nelja lapsega elab ta Lova talus ja kasvatab lihaveiseid. Viimastel aastatel on nende metsaserval asuvasse kodutallu muude häälte kõrvale siginenud metsa poolt veel üks häälitsus, verdtarretav šaakalite ulg.

Kuid šaakalid mitte ainult ei ulu seal, vaid on kogu lähedalasuvad metsatukad ka vallutanud. Ja mitte lihtsalt metsa, vaid Ülo sõnul ka ühe mahajäetud maja, mis juba aastakümneid tühjalt seisab.

«Mina ilma koerata siia ei läheks igal juhul,» teatab Ülo Kirt metsas.

Seda, kui palju šaakaleid siin majas või üldse terves piirkonnas elab, ei oska Ülo öelda.

Käime läbi sauna ja käime läbi maja, kuid šaakaleid siin ei kohta. Ka ei näe me neid mere ääres Ülo lihaveiste ja hobuste juures. Põhjus on selles, et ehkki on šaakal end inimeste lähedale sisse seadnud, kardavad nad tegelikult inimest hirmsasti.

Kui Kirdi lihaveiseid ümberringi metsas tiirutavad šaakalid seni puutunud ei ole, siis nende naaber lambakasvatajast Urmas Aava ei saa oma loomade kohta kahjuks sama öelda. Ta on Tautsi talus lambaid kasvatanud 16 aastat ja praegu on tal karjas üle 200 lamba. Lambad on šaakalile hea saak.

«Lammas on nagu kaameras. Läheb kahe tallega, tuleb ühe tallega. Järgmise tiiruga tuleb nagu ilma talledeta,» selgitab Urmas Aava.

Urmase sõnul on asjad minemas vaid halvemaks, sest üha enam on kuulda šaakalite ulgumist ja seda vahel ka päeval. Ulguma ei hakka nad vaid jahi eel, vaid muuhulgas ka mitmete meile tavapäraste helide peale.

«NATO hävitajate peale teevad häält, kui Nato hävitaja üle läheb. Ja ma ei oska nüüd öelda, kas see on nüüd kiirabi või päästeameti signaal. Sest politsei signaali peale ei teinud,» räägib Urmas.

Urmas on üles pildistanud mõned šaakalite teod. Need pärinevad sellest ajast, kui Urmas lambaid veel ööd ja päevad läbi väljas hoidis.

On hämmastav, et tall süüakse täielikult ära.

«Ega ta meeldiv vaatepilt ei ole,» kinnitab Urmas.

Käime siinse Kopli läbi koos Urmase ja Keskkonnaagentuuri elusloodusosakonna spetsialisti Marko Kübarsepaga. Et šaakalid on siinse piirkonna vallutanud, selles pole mingit kahtlust. Kõikjal on nende jälgi.

«Põhimõtteliselt ta jälg on nagu hundil või koeralgi või siis nagu rebasel,» räägib Marko Kübarsepp.

Täiesti ootamatult, veel enne, kui päike on täielikult loojunud, kuuleme šaakali ulgumist.

Šaakalite eest põgenevad mullikad. Mullikate pärast Urmas ei karda, nemad on piisavalt tugevad. Kuid kui mullikate asemel oleks hetkel mõni lammas, siis tõenäoliselt oleks karjast pärast mõni loom puudu.

Urmas ja Marko arvavad, et šaakalid kisasid täna erakordselt vara seetõttu, et oleme koplis nende jälgedel.

«Teised ei vastanud. Kas see oli nüüd see hääl, et oht on mere ääres? Mul oli tunne, et see oli nüüd see hääl, et hoidke kaugemale,» räägib Urmas.

Hämmastaval kombel šaakalid suhtlevad omavahel. Enne šaakalite aega võis Urmas oma lambaid suvel kogu aeg väljas hoida. Nüüd peab ta nad igal õhtul hämaruse saabudes lauta karjatama.

Et probleemi ulatusest paremini aru saada, oleme tulnud Urmase juurde kindla plaaniga täna õhtul šaakalid kaamerapildile saada. Spetsialistid on skeptilised, kuna šaakal on väga arg. Isegi noored ja lollid pidid iga väikest valgustäppi kartma.

«Eelmisel aastal kõige rohkem oli mul kolm kaamerat korraga väljas, korjuste peal. Mitte ühtegi, isegi noor ei tule korjuse peale kaamerasse sisse. No ei tule,” räägib Urmas.

«Näha on neid ikka väga raske,» kinnitab Marko.

Oleme korralikult varustatud. Marko võttis kaasa aparaadi, mis peaks šaakaleid meile lähemale meelitama.

«Seade näeb välja selline nagu tavaline miitingute abivahend. Siin on mälukaart sees. Siin on see looma ulg peal ja seda saab siis taasesitada. Suunad toru taevasse ja siis…» selgitab Marko Kübarsepp aparaadi toimimist.

Marko aparaat ei avalda šaaklitele mitte mingit mõju. Keegi ei ulu meile vastu.  

«Äkki ma proovin, ma lähen üksi ja jalutan - seal on mingisugune puu, et proovin sealt. Te olge siin,» seab Marko sammud pimedasse.

Ja siis täiesti ootamatult kuulemegi enda kõrval metsatukast, mitte rohkem kui 200 meetri kaugusel, ulgumist.

«Oota, mingi pragin oli, mingi oksa krõps,nad on siinsamas ju,» räägib Urmas. «Kui me praegu ära läheme ja õue peal natukene istume, siis ma arvan, et poole tunni pärast on juba… et kuskil siit ulutakse, et asi on korras, toimetame edasi.»

Kuid poolt tundi ei lähegi. Oleme napilt karjamaalt lahkunud, kui kõrvu kostab ulgumine.

Läheme uuele katsele ja võtame nüüd kaasa termokaamera, et vaadata, kas nii annab šaakalit pildile püüda. Urmas on skeptiline, sest termokaameral on küljes üks imepisike punane täpike. Seda pidavat šaakalid kartma.

Marko, kes on läinud kaugemale heinamaale, laseb uuesti aparaadist šaakalite ulgu. Kuid me ei kuule ega näe siiski enam mitte midagi.

«Laudast võtan emade juurest kolm talle, panen aedikusse mere äärde ja ma arvan, et väga kaua ei pea ootama, väga kaua ei pea ootama,» sõnab Urmas, et see on kindel viis, kuidas šaakalit näha.

Marko Kübarsepa sõnul kuulsime minimaalselt nelja, võib olla ka viite erinevat šaakalit.

«Üks oli kindlasti selle aasta poeg ja kaks vana oli ka. Ilmselt ülejäänud olid üle aastased,» lisab Marko.

«Ei tea, võib olla juba alguses läks midagi nässu, kui me läksime siia karjamaa peale. Et nad avastasid meid,» arvab Marko, miks ruupori test häid tulemusi ei andnud.

«Tegelikult selles mõttes läks hästi, et vähemalt mingisugusele jutu peale nendega sai, kuigi päris täpselt ei tea, mida nad ütlesid. Kas nad ütlesid meile või rääkisid omavahel, arutasid omavahel tulevikku, et ei tea, mis meist saab.»

Urmasel, kelle maadel me šaakaleid pildile püüdsime saada, on šaakalitega palju probleeme. Kui tema murtud lammaste kahjud kokku lugeda, siis ulatub see juba tuhandetesse eurodesse. Ja temasuguseid loomakasvatajaid sarnase murega on palju. Sest ka šaakaleid on palju.

«Esimene šaakal leiti neli aastat tagasi ja nüüd on neid igal pool terve rannik täis,» lausub Urmas.

«Nii ta on ja tasapisi laieneb. Kas ta sisemaale laieneb, ei tea. Tõenäoliselt võiks arvata, et ta laieneb ka sinna,» arvab Marko.

Et šaakalit ohjeldada, peaks Urmase sõnul saama neid küttida aastaringselt. Samuti peaks tema sõnul šaakali murtud loomi rahaliselt kompenseerima sarnaselt teiste kiskjate murtud loomadele.

Keskkonnaministeeriumi jahinduse nõuniku Tõnu Traksi sõnul kompenseeritakse murtud looma hind aga vaid juhul, kui murdev loom on kaitse all.

«Näiteks hunt, karu, ilves, kes on meil ikkagi… me kütime neid ohjamiskava alusel. See ei ole nagu minu otsus, kas sellist raha maksta või mitte. Kui ühel hetkel tuleb teistmoodi otsus, siis hakatakse kompenseerima. Aga täna on põhimõte selline,» räägib Tõnu Traks ja lisab, et karja omanik saab ise nii mõndagi ära teha, et šaakalit eemal hoida.

«Kindlasti ei tohiks sellist asja teha, et jätta kuskile šaakali piirkonnas oma toidujäätmeid kuskile ripakile. Ja teine asi, mida kindlasti, mida lambakasvatajad ei tohiks teha. Lammastel on suremus päris suur ja seda lambakorjust ka mitte kuskile ei tohiks nagu jätta. Sellega me õpetame selle šaakali sööma lambaliha - seda ka kindlasti ei tohiks teha,» räägib ta.

Kui palju kahju šaakalid kokku on teinud, ei oska keegi öelda, sest tihti juhtub, et nende poolt murtud loomade tõttu ametnikku murdmist fikseerima ei kutsutagi.

Tallinna Loomaaia direktori Tiit Marani sõnul on šaakali näol tegemist äärmiselt plastilise loomaga, kes suudab vastu pidada igasugustes ilmastikutingimustes.

«See, mida me teame ühe liigi nagu olemisest ja käitumisest, need on nagu väga-väga väikesed sissevaated, tegelikult suurt osa me ei tea ja šaakalist eriti - ta on ju uus liik. Kui ta Eestis avastati 2013, see ei tähenda, et teda meil varem ei olnud, lihtsalt enamikes juhtudes ta sarnaneb nii palju koerale,» räägib Tiit Maran ja lisab, et meil ei jää muud üle, kui šaakalitega leppida.

«See liik on tulnud siia, et jääda. Ta ei kao ära,» kinnitab Tiit Maran.

«Eks me peame nüüd kuidagi kohanema, harjuma temaga elama lihtsalt,» ütlen Tõnu Traks.