MINISTRI NÄRVIPROOV ⟩ Kalle Laanet vihakõne seadusest: Eesti vajab arusaama, et kõik ei ole lubatud

• Ühiskond vajab rohkem selgitusi, miks üht või teist seadust luuakse.
• «Kui ühiskond tunnetab, et abieluvõrdsust on vaja, siis pärituult purjedesse.»
• «Kipume reguleerima seda, mis tegelikult tavapärases elus toimib.»

Äsja ametisse astunud justiitsministri Kalle Laaneti (RE) laual ootavad mitmed antud portfelliga kaasnenud ülesanded, mis Eesti ühiskonnas palju erimeelsusi on tekitanud. Üheks neist saab kindlasti olema vihakõne seadus. Minister tunnistab, et antud teema saab kindlasti olema väljakutseks. «Ma arvan, et see, et vihakõne oleks niimoodi seadusesse raiutud, et sellest kõik ühtmoodi aru saaksid ja ta töötaks ka selliselt nagu ühiskond seda ootab – see on väljakutse,» sõnas Laanet saates «Ministri närviproov».

Olete olnud nii sise- kui kaitseminister. Kuid hariduse poolest on vist praegune portfell Teile kõige sobivam?

Keeruline on öelda, mis see kõige sobivam on. Jah, haridus on küll õigusalane, aga kui me vaatame töökogemust, siis 20-aastat politsei- ja korrakaitseorganites ja vahepeal siis tõesti riigikaitselised teemad olnud kõige tähtsamad. Eks nad ole kõik omavahel seotud ja eks seda tuleb vaadata kui tervikpilti.

Justiitsministri portfell ajal, mil võib vist öelda, et ühiskond on väga paljudel teemadel polariseerunud, pole kõige kergem kanda?

Ma usun, et iga ministriportfell on tegelikult keeruline ja sõltub ikkagi väga palju inimesest, kuidas ta seda portfelli kannab ja milliseid signaale ta ühiskonnale annab, olles minister. Kui vaatame ka justiitsministri rolli ja ülesandeid, siis nagu ka president on öelnud, ühiskond vajaks rohkem selgitust. Ka raskete otsuste selgitamist. Minu arusaam ja tunnetus on ka see, et kui ühiskond vajab ühe või teise muudatuse elluviimist seaduse näol, siis tuleks selgitada miks seda tehakse, kas on ka muid alternatiive ja loomulikult see keel ehk õiguse keel, kuidas seda seadusesse viiakse, oleks inimese jaoks arusaadav. Ma usun, et kõik eelnevad justiitsministrid on läinud samade mõtetega suuresti – see kindlasti ei ole lihtne, aga kui ei proovi, siis ei tea ka, kas see õnnestub või mitte. Lihtsustatult: kõige tähtsam on eesmärgipärasus, et miks me ühte või teist seadust teeme, siis see sama õiguskeelsus ja mina ütleksin ka, et õigusmeelsus on väga oluline ehk see tervik, kuidas saadakse asjadest aru.

Kas teile tundub, et meie riigis see suhtlus valitsuse ning parlamendisaadikute ja valijate vahel on piisavalt efektiivne või tuleks seda siiski parendada?

Minu tunnetus on see, et me oleme täna sellest ajaetapist üle saanud, et meil on vaja hästi kiiresti ja hästi palju uusi seadusi vastu võtta. Mulle meeldis ühe oma varasema hea kolleegi arvamus, kui ta sai teada, et minust saab justiitsminister. Ta ütles, et kuule, Kalle, äkki prooviks niimoodi, et justiitsministeerium võtab ühe seaduse vastu ja kaks selja tagant tühistab ära. See hulk, kui palju me võtame uusi seadusi vastu ja see, mis tegelikult koguneb siis päeva lõpuks (ilma, et need tunnistatakse kehtetuks – toim.), sealt tuleks proovida seda balanssi saavutada. See ei ole jälle absoluutselt lihtne, aga proovime.

Kas ülereguleeritus on teie hinnangul märksõna Eesti riigi kohta?

Ma arvan küll, et me ei peaks proovima reguleerida asju rohujuuretasandil. Kui räägime põhiseadusest, mis on meie ühiskonnakorra piibel, siis need seadused, mis tulevad riigikogust ja ministeeriumitest, võiksid olla üldisemad. Selline täpsem regulatsioon jääks allapoole, aga see ei peaks ka olema ülereguleeritus. Me peaksime looma regulatsioone sellest tulenevalt, kui teame, et nn tavaõigus või tavapärane käitumine ei toimi. Me kipume reguleerima seda, mis tegelikult ühtepidi tavapärases elus toimib, aga me arvame, et võibolla peaksime seda reguleerima.

Kas teie usute eestlase tervesse talupoja mõistusesse?

Mina usun küll, et meie ühiskond on muutunud hästi kiirelt ja hästi palju. Me ei peaks kõiki asju reguleerima. Suhtumine ja suhtlemine inimeste vahel on muutunud tunduvalt arvestavamaks ja viisakamaks. Olen seda meelt, et ühiskondlikud suhted inimeste vahel ja ühiskonnas tervikuna on muutunud paremaks.

Mida Teie ise peate oma kõige suuremaks väljakutseks alanud ametiajal?

Öelda täna, et kõige suurem väljakutse on see, teine või kolmas, siis tegelikult kõik on väljakutsed. Mina olen küll seda meelt, et kõik eelnevad justiitsministrid on teinud oma tööd südamega ja vastavalt sellele, kuidas ühiskonnas on probleemid tekkinud. Eks seal ole mingid eelnõud, mis tulevad meie oma initsiatiivil siseriiklikult, aga on ka väga palju neid Euroopa Liidu direktiive kui ka määrusi, mida Eesti riik peab üle võtma ja mida me tegelikult peame esmalt justiitsministeeriumis läbi arutama ja aru saama, mis on asja eesmärk. Järgmine pool on loomulikult see, et kas siseriiklikult kõik need asjad üle võtma ja millisel kujul peame üle võtma. Kõige tähtsam selle juures on loomulikult see, et peame inimestele selgitama, miks ühte või teist asja on vaja.

Kuidas te hindaksite tagantjärgi oma eelkäija Lea Danilson-Järgi ametiaega?

Mina usun, et tema tegi oma tööd südamega ja proovis ette valmistada ja viia parlamenti neid seadusi, mis olid siis kas koalitsioonikokkuleppega sõlmitud või tekkinud igapäevaselt. Arvan, et ta tegi oma tööd täpselt nii hästi, kui ta tollel hetkel tundis.

Euroopa Komisjoni väärtuste ja läbipaistvuse asepresident ütles mõned kuud tagasi intervjuus «Välisilmale», et Euroopalikud väärtused on üha tugevama surve all väljastpoolt Euroopa Liitu, aga ka seestpoolt. Kas olete päri?

Eks sõda on jätnud oma jälje nii väljaspool EL-i kui ka liidu sees. Täiesti selge on see, et Vladimir Putini eesmärk on tekitada ebakindlust demokraatlikes riikides ja loomulikult näidata, et mitte midagi ei ole kindlat siin maamuna peal. See tähendab seda, et ma saan temaga (EK väärtuste ja läbipaistvuse asepresidendiga – toim.) nõustuda. Kindlasti on seal väljakutseid palju.

Kuidas te defineerite neid Euroopalikke väärtusi, mis praegu kõikuma on löönud?

Inimeste põhiseaduslikud õigused – see tähendab seda, et suveräänsed riigid seisavad suveräänselt oma õiguste eest. Ja kui me vaatame seda, kuidas üritatakse erinevate meetoditega tekitada rahutusi suveräänsetes riikides, siis see koheselt mõjutab kõiki neid väärtushinnanguid. See on tegelikult väga tõsine oht ja see nõuab mitte ainult Eestis vaid ka mujal maailmas väga palju jätkuvat selgitustööd ja nende riskide maandamist.

Üks teema, millega peate tegelema asuma on vihakõne seadus. Samas, kui tuleb säilitada ka sõnavabadus. Kuidas ja kas on üldse võimalik tõmmata nende kahe vahele selged piirid?

See ongi väga keeruline. Selge piiri tõmbamine sõltub alati sellest, millises kontekstis on ülesanne orienteeritud, mis eesmärgiga jne. Ma arvan, et see, et vihakõne oleks niimoodi seadusesse raiutud, et sellest kõik ühtmoodi aru saaksid ja ta töötaks ka selliselt nagu ühiskond seda ootab – see on väljakutse.

Kas ühiskond ootab seda?

Ma arvan, et kindlasti ühiskond tahab teatud mõttes, et ei oleks vabalt võimalik solvata inimesi, hirmutada inimesi, kutsuda tänavatele selliselt, mis võib tuua kaasa tõsiseid julgeoleku alaseid tagajärgi. Ma arvan, et Eesti suurune ühiskond tegelikult vajab teatud mõttes sellist arusaama ennetavalt, et kõik ei ole lubatud. Meie Eesti ühiskond on piisavalt väike selleks, et aru saada, mis moodi me saaksime koos eksisteerida selliselt, et meie traditsioonid ja riik oleksid säilinud. Ja nendel isikutel, kes asuvad näiteks idapiiri taga, on tegelikult väga lihtne ju ka erinevate sõnumitega – on see siis otseselt tänaval või on see siis küberruumis – lõhkuda meie inimeste omavahelisi suhteid. Aga seda me ju kuidagi ei taha.

Ma tulen tagasi teie enda eelnevate sõnade juurde. Te ütlesite, et te ei tahaks, et Eesti riik oleks ülereguleeritud, te usute eestlase tervesse talupoja mõistusesse, aga selle koha peal siis tundub teile, et on ikkagi seda regulatsiooni vaja?

Kas see on regulatsioon või üldine selge hoiak, et kõik ei saa olla ühiskonnas lubatud.

Kas sellest ei saada nii ehk naa aru?

Ma arvan, et meie väljakutse ongi selgitada seda selliselt, et sellest saadakse aru. Kas ja milline peaks olema see sanktsioonide pool, see karistuslik pool – see on arutelu küsimus. Mis oleks siis see, mis tegelikult peaks mõjuma.

Aastal 2016 ütlesite juba, et vihakõne on Eestis ammu kriminaliseeritud paragrahv 151 alusel. Ja tol hetkel te ei näinud seaduse muutmiseks põhjust. Kas tänaseks on see põhjus tekkinud?

Ma pean tunnistama, et ma ei ole nii süvenenult jõudnud vihakõne seaduseelnõusse süveneda. Kindlasti tuleb vaadata täpselt sinna detailidesse sisse ja mõelda, mis tegelikult mõjutab inimeste käitumist selliselt, et neid tulemusi ei tuleks, neid ohtusid ei tekiks.

Kui laiapindselt tuleks seda Eestis arutada?

Mina arvan, et selles peaksid kaasa rääkima need inimesed, kes on õigusspetsialistid, sotsioloogid ja loomulikult ka poliitikud, sest eelkõige on ka poliitiku vastutus kasutada selliseid sõnu ja käituda selliselt, mis tegelikult ei mõju inimsuhetele halvasti ega ka riigi julgeolekule halvasti.

Kui palju me tunnetame Eesti seadusloomes survet Euroopa Liidu poolt?

Euroopa Liidus võetakse koos seaduseelnõusid vastu. Eks me ole ju ühte- või teistpidi selles protsessis sees. Kui me oleme otsustanud, et meie julgeolekugarantii on kuulumine Euroopa Liitu, siis me peame igal juhul arvestama sellega, et mida arutatakse seal; siis peame mõtlema, kuidas arutatu oleks mõistlik ka siin Eestis, et see muudaks meid paremaks ja tugevamaks. Me ei saa seda eirata kusagilt poolt.

Teema, millest Teie justiitsministrina pääsesite, on abieluvõrdsus, kuna selle reformiga seotud tegevused liikusid sotsiaalkaitseministri pädevusse. Kas hingate kergendatult?

Kas hingan kergendatult või mitte.. On teatud asjad, millega inimesed seisavad tulihingeliselt ja on teatud asjad, mida aktsepteeritakse. Ja kui me vaatame, kuidas on üldse inimestevahelised suhted läbi ajaloo muutunud ja see on pidevas muutumises olnud, siis selles mõttes abieluvõrdsus… kui ühiskond tunnetab, et seda on vaja, siis pärituult purjedesse. Aga kas mina pean selle eest seisma, kui see ei ole usutav? Ma arvan, et need, kes soovivad selle eest seista ja on usutavad ja soovivad seda kahel käel rohkem, siis see on ju mõistlik, et nemad seda teevad.

Teie ise abieluvõrdsuse pooldaja pole?

Ma olen öelnud, et pigem ei, aga ma ei seisa selle vastu.

Kuidas tuleks seesuguseid teemasid ühiskonnas arutada, et suhted n-ö «nugade peale» ei läheks?

Mina arvan, et kõige olulisem on see, et need inimgrupid või poliitikud, kes teemasid tõstatavad, peaksid aru saama või tunnetama, kas ühiskond on ühe või teise teema jaoks küps. Või on küpsemas. Kui me kerime ajaratast tagasi 2015. aastasse, kui mu mälu ei peta ja kui võeti vastu kooseluseadus ja rakendusaktid jäid vastu võtmata, siis oli see olukord ühiskonnas hoopis teistsugune kui täna. Samamoodi on ka minu seisukohad ja arvamused küpsenud. Seega need, kes tegelikult algatavad selliseid diskussioone ja ühiskondlikke arutelusid, nendel on ka kohustus aru saada, kas ühiskond on küps. See ei tähenda veel muidugi seda, et arutelu ei tohiks algatada, loomulikult tohib, aga kuhumaani seda viiakse. Ja kõigi eesmärk peaks olema ju see, et selline ühiskonna lõhestamise eesmärk selles protsessis peaks olema kõige tagumine.