MINISTRI NÄRVIPROOV ⟩ Kaitseminister Hanno Pevkur: meie uued võimed peavad saama püsiva valmisoleku

Kaja Kallase (RE) kolmandas valitsuses kaitseministri portfelli kandma hakkava Hanno Pevkuriga räägime kell 12 algavas otsesaates «Ministri närviproov» sellest, kui hästi on Eesti julgeolek ikkagi tagatud ja millise julgeolekutagatise annab kaitsekulude suurendamine, ning ka ajateenistuse pikendamisest osaliselt kuni kahe aastani.

Hanno Pevkur, kui valitsuse vahetudes on ministrite meelislause see, et eelmine minister jättis palju tegemata või tegi valesid otsuseid, siis teil sellist pääseteed ei ole, kõik, mis on tegemata või tehtud halvasti, on kivi teie enda kapsaaeda. Millised täitmist vajavad lüngad teid ees ootavad?

Mul on hea meel öelda, et ega valesti polegi asju tehtud. Need viimased 9 kuud, mil mul on olnud võimalus olla kaitseministeeriumis, on olnud väga tegusad. Kui vaatame julgeoleku pilti eelkõige kogu Euroopas, siis see on määranud väga paljuski selle takti, mida mööda oleme liikunud. Ja sellest tulenevalt ka need järgmised sammud on sellega seotud. Kõige suurem kaitsepoliitiline küsimus on kindlasti Vilniuse tippkohtumine, mis toimub juulis. Sellega seonduvalt peame juba homme tegema esimesed otsused, kuidas edasi liigume, sest homme avalikustatakse uued kaitseplaanid, mis hõlmavad ka Eestit. See annab meile sellise kammertooni. Vaadates nelja aasta peale, peame arvestama sellega, et poliitiline tahe erakondade üleselt on tõsta kaitsekulud 3 protsendile. See tähendab seda, et meil peab olema ka vastutus seda maksumaksja raha õiglaselt ja vastutustundlikult kasutada, et saaksime igast eurost kätte maksimaalselt kaitsevõimet ja teeksime väga targad otsused ka uuteks vajalikeks investeeringuteks.

Oluline märge koalitsioonileppes on tõepoolest kaitsekulude tõstmine 3 protsendini skt-st, kuid leppes on ka öeldud, et tehakse veel täiendavaid väljaminekuid. Kas ollakse valmis ka sellest kolmest protsendist üle astuma?

Kolmele protsendile lisaks, kui te loete seda lepet, lisanduvad liitlaste vastuvõtukulud. Meil on siin liitlased, neid on tulema Eestisse rohkem ja see tähendab seda, et peame liitlaste vastuvõtmiseks investeerima ka ise. Ja muidugi kui vaadata vajadusi, siis vajadus eelkõige laskemoona järele oleks ka see, mis läheb üle selle kolme protsendi. Kas ja kui palju meil selleks võimekust on, seda peame siis nägema, et milline samm majandusel hakkab olema. Kui majanduse samm on hea, siis saame võibolla eeldada ka rohkemaid kulutusi, kuid eelkõige peame praegu arvestama sellega, et see kolm protsenti, mis kaitsekuludesse investeeritakse, saab olema väga targalt kasutatud.

Te siin esimese vastusega tegite endale natukene pai ja ütlesite, et tehtud on väga suuri ja olulisi otsuseid, aga kas praeguses julgeolekuolukorras saab üldse teha piisavalt – või on alati midagi, mida võiks teha rohkem ja paremini?

Ma usun, et enamike valdkondade puhul saab alati öelda, et saaks teha rohkem. Aga midagi ei ole teha, maksumaksja ja riigieelarve annavad need piirid ette, kui palju me kulutusi saame teha.

Rääkides Eesti relva- ja kaitsevõimekusest, millest meil hetkel kõige rohkem vajaka on?

Loomulikult avalikus eetris ei saa me laskuda väga detailidesse näiteks, kui palju meil on laskemoona. Aga üks, mis on oluline, mida ütlesin ka esimesel päeval, kui ametisse sain, oli see, et Ukraina sõja õppetunnid tuleb meil kõik Eestisse tuua. Peame tegema sealt omad järeldused, mida on tarvis tugevdada, kus saame samamoodi jätkata ja kui ma peaksin sellise hästi suure üldistuse tegema, siis esiteks on meil vaja laskemoona, laskemoona ja veel kord laskemoona ning teiseks – kaugtuli. Selle kaugtulega oleme väga palju vaeva näinud, meil on näiteks lähiajal sõlmimisel leping varitseva õhuründemoona soetamiseks väga suures ulatuses. Samamoodi oleme täitnud oma ladusid laskemoonaga ja samuti oleme toonud ettepoole näiteks kaugtule võimet. Oleme neid tarneid toonud ettepoole. Samuti oleme saanud Ameerika Ühendriikidega kokkuleppele, et meile kõige uuem ja võimsam kaugtulevõime nimega HIMARS tuleb ka veidi varem, kui esialgu planeeritud.

Uus valitsus lubab laiapindse riigikaitse tugevdamist ja Eesti kriisikindluse suurendamist. Laiapindsest riigikaitsest on saanud julgeolekust rääkides selline märksõna. Kui hästi on asutused ja ametkonnad omavahel tööle pandud?

Pean tunnistama, et üha paremini. Oleme praegu ettevalmistamas ka seaduseelnõud, mille nimetus tööversioonina oli valmisolekuseadus. See annab sellise laiapindse kaetuse sellele, mida kõik ministeeriumid tegema peavad. Rääkides erinevate ministeeriumite inimestega tundub mulle, et see teadmine on üha enam juurdunud – olgu see küberkaitse, olgu see elanikkonnakaitse erinevad tahud, olgu see toidujulgeolek – oleme teinud õppuseid, treeninguid, erinevaid sissevaateid, kus on meie lüngad. Seda võib täna kindlasti öelda, et Eesti riik on paremini valmis ka administratiivsel tasandil alates valitsusest, lõpetades iga ministeeriumi ametnikuga.

Laiapindses riigikaitses on oma ja mitte väiksem osa kogu ühiskonna valmisolekul oma riigi eest seismiseks. Kas kommunikatsioon valitsuse ja inimeste vahel on olnud piisav, mida teha näiteks sõjaolukorras?

Seda tuleb alati parandada või siis pigem täiustada. Jah, oluliselt paremaks on see läinud, kui vaatame seda näiteks, milline roll on omavalitsustel. Oleme näiteks kokku leppinud, kes vastutab evakuatsiooni eest, see oli pilla-palla natukene laiali. Hiljuti lepiti kokku, et evakuatsiooni eest vastutab Päästeamet, aga loomulikult teevad nad seda näiteks koos naiskodukaitsega. Need sammud on läbi mängitud, me teame, mida peab tegema ja loomulikult inimeste enda teadlikkust on ka kogu aeg kasvatatud. Loodan, et esimesest septembrist jõustuv kohustuslik riigikaitseõpetus koolides annab sellise lisateadmise ka meie noortele, kes tegelikult astuvad ellu gümnaasiumist või lähevad ülikoolidesse. Nad saavad parema ettevalmistuse. Loodan, et see toob meile ka ajateenistusse rohkem noori vabatahtlikult. Oleme selle eesmärgi endale seadnud, et just vabatahtlikult noored tuleksid rohkem. Oleme endale seadnud ka eesmärgi, et näiteks naisterahvad võiksid rohkem tulla ajateenistusse. Need on need sammud, pluss materiaalsed pooled. Jämedalt öeldes baseerub Eesti riigi kaitsmine kolmel sambal, need on Eesti inimeste kaitsetahe, meie enda riigikaitsevõimekus ja meie kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja eelkõige NATOsse.

Kust maalt jookseb see peenike piir inimeste teavitamise ja hirmutamise vahel?

See on väga õige küsimus. Kommunikatsioon peab olema adekvaatne. Ma olen alati rääkinud ja seda ka Ukraina sõja kontekstis, et on mingisugused narratiivid. Ja narratiive loob eelkõige Venemaa rõhudes väärinfole. Meie vastus sellele ei pea olema mitte mingisugune narratiiv vaid tõde ja see on see koht, kus peame olema ausad, et tõepoolest Venemaa on meie kõige suurem julgeolekuoht, samas meie enda sammud liitlastega rääkimisel, meie enda kaitsevõime tugevdamisel peavad andma inimestele kindluse, et me teeme õiget asja. Ja ka näiteks see, et kui me investeerime kolm protsenti riigikaitsesse, siis see tegelikult tähendab seda, et kuskil ei ole meil võimalust nii palju investeerida. Aga see on kõik selle nimel, et meil oleks Eestis turvaline ja loomulikult tuleb selle sõja õhutamisega hoida piiri, et sa ei tohi minna üle selle piiri, kus sa tekitad asjatu hirmu.

Uus koalitsioon kavatseb ellu rakendada ka kaitseväe kava kasutada uute relvasüsteemide käitlemisel ajateenijaid, see aga pikendaks ajateenistuse kestuse kohati kuni kahe aastani. Kuidas see arvestus jookseb, kas teist aastat käsitletakse kui tegevteenistust või väljaõpet?

See on mõeldud ikkagi mandaadi võtmisena, kui on vajadus, siis meil on see mandaat kokku lepitud kolme erakonna vahel, et ajateenistust on võimalik pikendada. Hetkel ei ole meil laual ühtegi paberit, mis ütleks, et nüüd järgmisest aastast tõuseb kahe aasta peale või isegi pooleteise peale mitte. Laual on paber, mis pikendab üheteistkümnelt kuult kaheteistkümnele kuule. Nüüd kuidas me siit edasi liigume, seda saame kaitseväe ja eelkõige kaitseväe juhatajaga arutada justnimelt tulenevalt nendest neljast võimest (HIMARS, laevastikud ja laevakaitse, keskmaaõhutõrje). Need on need kohad, kus peame aru saama, et meil on sellist valmidusteenistust vaja, kas me nimetame seda ajateenistuse jätkuks, kas see jääb valmidusteenistuseks, kas see on riigikaitseteenistus – me peame leidma selle õige vormeli. Aga praegu ma võtaks selle pinge maha. Kaks aastat on selline maksimummandaat ja meil ei ole praegu plaani, et me homsest päevast läheme seda tegema. Sõjalises nõuandes, nagu ütleb ka koalitsioonileppe kõige olulisem punkt, kaitseväe juhataja soovidest.

Seega nendest nüanssidest me praegu rääkida ei saa, et kas sel juhul sõlmitakse tegevteenistuse lepingud või mitte, see on kõik alles lahtine?

See on lahtine, aga me peame ühest asjast aru saama, need võimed, mis on meil uued võimed, peavad saama ka püsiva valmisoleku. Ehk ei saa olla seda, et meil on näiteks HIMARSi üksus ja kui meil peaks olema ühel päeval vajadus seda kasutada, siis peaksime kutsuma kedagi reservist ja me hakkame seda alles mehitama. Need üksused peavad olema püsivas valmisolekus. Samuti ka näiteks keskmaaõhutõrje.

Ühe eesmärgina soovite kahekordistada vabatahtlikult ajateenistusse tulevate naiste arvu ja suurendada seeläbi sõjalisse kaitsesse panustavate naiste hulka. Mis see präänik on, millega antud eesmärgini jõuda?

Kaitseväe juhataja muuseas tuleb just Soomest kohtumast oma kolleegiga ja temaga me seda kohe ka arutame. Tegelikult Soomes me näeme seda, et naiste osakaal ajateenistuses on tuntavalt suurem. Eks me püüame õppida parimatelt. Me anname ju ühe karjäärivõimaluse naistele ka kaitseväes.

Aga see karjäärivõimalus on ka praegu olemas.

See karjäärivõimalus on ka praegu olemas, aga meie ülesanne on tegelikult rohkem seda avardada, et ka naistel on kaitseväes, tegevteenistuses võimalik karjääri teha. Tegevteenistus on täiesti normaalne karjäärivalik terveks eluks. Seetõttu ma arvan, et seda teavitustööd paremini tehes, rohkem rääkides, alustades ka meie kaitseliidu organisatsioonidest, aitab meil tõsta ka ajateenistuses olevate naiste hulka.

Kas ja mil määral sõltub teie hinnangul inimeste kaitsetahe ja oma riigi eest seismise huvi usaldusest oma valitsejate vastu?

Absoluutselt, see on otsene seos. Loomulikult esimene tegur on ikka see, kas sa armastad oma kodumaad või mitte – see sinimustvalge peab ikkagi rinnas põksuma sõltumata sellest, milline erakond on valitsuses. Sellest hakkab kõik pihta, siis kodune kasvatus, koolides tehtav kasvatustöö, aga loomulikult eeldus on see, et kui Vabariigi valitsus, peaminister või president teeb üleskutse, et nüüd oleks vaja Eesti riiki kaitsta, siis selleks peab loomulikult olema ka usaldus valitsejate suhtes.

Praegu ametisse astuval valitsusel on olnud konarlik algus. Jõuline maksurusikas on löönud inimeste usalduse tugevalt kõikuma.

Ma ikkagi lahutaksin ära, et üks on see Eesti riigi kaitsmine ja teine pool on see, et kui vaadata, et kust me tegelikult oleme tulnud..

Usaldus on usaldus.

Loomulikult ta lõpuks on. Aga me peame tegelikult olema siin ka ausad ja vaatama, mis on 5-6 aastaga juhtunud. Teiselt poolt peab olema väga aus inimestega ja ütlema, et kuulge, kui me praegu neid otsuseid ei tee, siis nelja aasta pärast ootab meid ees see, et keegi teine teeb meie eest otsuseid – nagu näiteks Kreeka puhul tehti. Ja ma arvan, et sellest tegelikult tulebki ausalt rääkida. Ma võtaksin siinkohal võibolla ka temperatuuri selles mõttes maha, et praegu siin viimaste 1-2-3 päeva jooksul on enne, kui valitsus on moodustatud, tulnud see raske liivakott kõikidele õlgadele. Aga anname sellele valitsusele nüüd kõigepealt võimaluse ametisse saada ja siis hakkavad tegelikult erinevad ministeeriumid nende erinevate aastate peale seda tööplaani jaotama. See ei ole ju nii, et kõik tuleb nüüd ühe korraga.