Mihkel Kunnus: inimene ja pisikud ehk naasmine normaalsusesse

Me oleme loomadega lahutamatult seotud, niihästi haiguste kaudu kui ka emotsionaalselt – täpselt samamoodi nagu ka teiste inimestega. Foto: Caro/Sorge/Scanpix

Juba aastaid on erialainimesed arutlenud selle üle, et inimkonna järgmiseks suureks hädaks saavad viiruspandeemiad. Kuidas teadlased seda seletavad ja miks on seni hoiatuste ees silmad suletud?

Koroonauudiste esimestel palavatel päevadel hakkas sotsiaalmeedias kõige muu hulgas ringlema link ühe Bill Gatesi TED-kõnega, kus ta räägib, et me peaks valmistuma suureks pandeemiaks, sest see on 21. sajandi kõige tõenäolisem massisurmade tekitaja. Kõne pärineb aastast 2015 ja seda jagatakse kui prohvetlikku ettekuulutust. Tegelikult ei olnud see seisukoht ei uus ega originaalne. Pigem üsna levinud oma ala teadlaste ja õpetlaste hulgas.

Haigustekitajate suur – et mitte öelda määrav – roll inimtsivilisatsioonide saatuses jõudis laiema publikuni aastal 1997, mil ilmus Jared Diamondi raamat «Püssid, pisikud ja teras. Inimühiskondade erinevad saatused» (e.k 2002). See sai suure tähelepanu osaliseks, võitis maineka Pulitzeri auhinnagi. Diamond on ka praegu kõrgelt hinnatud avalik intellektuaal, tegu pole vähimalgi määral mõne pentsiku alternatiivteooria nikerdajaga.

Ta vaeb raamatus, miks osa tsivilisatsioone on edukamad kui teised. Üks eurooplase eneseuhkust kärpiv põhjus selle kohta, miks ta nii edukas maailmavallutaja oli, ei tulenenud tema «õigest rassist» või «õigest jumalast», ka tehnoloogiline üleolek polnud nii määrav. Eurooplane oli väga pikalt elanud koduloomadega koos (teistes maailmajagudes oli kodustamiseks sobivaid liike tublisti vähem) ja tema immuunsüsteem seetõttu paremini ette valmistatud pisikutega kohtumiseks. Ameerika vallutamisel varisesid kohalikud tsivilisatsioonid põrmuks, kohalikest inimestest hukkus üle 90 protsendi. Vaid murdosa tapatööst tehti relvadega, enamiku tegid kaasa toodud nakkushaigused, pisikud.