Otse postimehest
Päevakajalised intervjuud saates “OTSE POSTIMEHEST” VAATA

2019. aasta 1. jaanuari seisuga elab Eestis 1 324 820 inimest. Neist 1 125 290 on Eesti kodanikud, 20 891 Euroopa Liidu kodanikud, 104 680 kolmandate riikide kodanikud ja 73 958 määratlemata kodakondsusega. Euroopa Rändevõrgustiku eksperdi Marion Pajumetsa sõnul on Eesti jaoks Euroopa rändekriis läbi. Meie uus proovikivi on aga Ida-Euroopast tulevad lühiajalised töötajad – nende seaduskuulekuse ja samuti nende õiguste kaitse tagamine.

Costa Ricast pärit Jorge kolis Eestisse huvitava tööpakkumise pärast, Nigeeriast pärit Damilola tuli siia magistrikraadi tegema, Suurbritanniast pärit Stacy kolis Eestisse oma eestlannast abikaasa pärast, Süüriast pärit Shereen põgenes oma perega kodusõja eest ja sai Eestis rahvusvahelise kaitse, ukrainlasest Viktor kaitset ei saanud, kuid jäi siia ehitajana tööle.

Need on vaid mõned üksikud näited Eestis elavatest välismaalastest, kuid juba nendegi lood näitavad, kui erinevad võivad olla inimeste rändepõhjused.

Rändeeksperdi Marion Pajumetsa sõnul on paljudel eestimaalastel uussisserändega vähe kokkupuuteid ja sellepärast kiputakse välismaalasi ekslikult ühte patta panema. «Paljudele tundub, et näiteks kõik Eestis elavad tumedama nahatooniga inimesed on pagulased, sõltuvad meie sotsiaalsüsteemist ja on Eestile koormaks. Seda ei osata mõelda, et märksa enamad neist tulid Eestisse tööle, õppima või pereliikme juurde. Tegelikult on Eestis rahvusvahelise kaitse saanute arvud tagasihoidlikud,» selgitab ta.

Rahvusvahelise kaitse saaja on välismaalane, keda on tunnustatud pagulasena või täiendava kaitse saajana ning kellele on antud elamisluba. Alates 1997. aastast on Eestilt rahvusvahelist kaitset taotlenud 1234 välismaalast ning kaitse on antud vähem kui pooltele, 512välismaalasele. Peamisteks taotlejate päritoluriikideks on olnud Süüria, Ukraina, Gruusia, Venemaa ja Afganistan. Euroopa rändekriisist enam mõjutas Eestit Ida-Ukrainas aset leidnud konflikt, sellega seoses suurenes rahvusvahelise kaitse taotlejate arv 2015. aastal mitmesaja inimeseni.

Sel aastal on 31. juuli seisuga saanud rahvusvahelise kaitse 31 inimest, taotlejaid on olnud 63. Eelmisel aastal andis Eesti rahvusvahelise kaitse 35 inimesele, taotlejaid oli 90. 2017. aastal oli taotlejaid 120, kaitse said 108, 2016. aastal oli taotlejaid 157, kaitse said 85 ja 2015. aastal oli taotlejaid 226, kaitse said 78.

Rahvusvahelise kaitse saaja on välismaalane, keda on tunnustatud pagulasena või täiendava kaitse saajana ning kellele on antud Eesti elamisluba.

Pagulasstaatus antakse inimesele, kelle puhul on tuvastatud põhjendatud tagakiusukartus rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse alusel ning talle on antud kaitse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi alusel.

Täiendav kaitse antakse inimesele, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle väljasaatmine või kodumaale tagasisaatmine võib talle kaasa tuua tõsise ohu (näiteks surmanuhtluse, piinamise, muu ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ja karistamine, rahvusvaheline või riigisisene relvakonflikt).

Kolmanda riigi kodanik on isik, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik (v.a Island, Liechtenstein ja Norra, Šveits).

Pajumetsa sõnul võib Euroopa rändekriisi lugeda praeguseks lõppenuks: «Ebaseaduslik sisseränne Euroopasse on saadud pigem kontrolli alla ja nii rahvusvahelise kaitse taotlejate kui ka kaitse saajate arv on langenud kriisieelsele tasemele. Kui rääkida Eestist, siis langes 2018. aastal Eestilt rahvusvahelise kaitse saajate arv võrreldes 2017. aastaga ligi 70 protsenti.»

Pajumets nendib, et hoolimata sellest, et kaitse saanute arv pole Eestis kuigi suur, tunneb osa inimesi pagulaste suhtes ikka hirmu või koguni vaenu. «Enamasti tekivad sellised tunded teadmatusest, ei teadvustata endale, et neil inimestel on oma kodumaal reaalselt ohtlik elada. Et nad ei tule siia lihtsalt paremat elu otsima. Samuti ei loodeta, et nad ühel hetkel eesti keele suhu saavad ja tööle lähevad.»

19-aastane süürlanna Shereen Ahmed tuli oma vanemate ja õdede-vendadega Eestisse pea kaks aastat tagasi. Perekond põgenes Süüriast kodusõja eest kaheksa aastat tagasi, vahepealsed aastad veedeti Türgis, Eesti võttis perekonna vastu Euroopa rändekava alusel.

«Eestlased ütlevad, et me tulime siia selleks, et raha saada. Aga nad ei tea, mis elu tegelikult elasime, mida tundsime või kuidas oma elu pärast kartsime,» räägib ta selges eesti keeles.

Neiu sõnul ei saanud nad vahepeal terve kuu koduseinte vahelt välja. Et oleks turvalisem, magati kogu perega vannitoa põrandal. «Keegi meist ei tahtnud tegelikult Süüriast ära minna, see pidi olema ajutine lahendus. Süürias ei ole aga endiselt mingit elu,» lisab Ahmed.

Rändeeksperdi sõnul on oluline, et pagulased võimalikult kiiresti siinsesse kultuuriruumi sulanduksid ja ka majanduslikus mõttes iseseisvuksid. «Rahvusvaheline kaitse ei ole lühiajaline «projekt». Pagulasstaatus antakse Eestis esialgu kolmeks, täiendav kaitse üheks aastaks korraga. Aga pahatihti konfliktid lähteriigis venivad ja elamislubasid Eestis pikendatakse. Kaitse saajad pole võrreldavad turistidega või inimestega, kes siin aastakse töötavad ja siis kodumaale naasevad. Kuna «sama katuse all» elatakse kaua või igavesti, peame võtma nad Eesti ühiskonna osaks,» räägib ekspert.

Eesti hakkas kaitse saajatele pakkuma eelmisel aastal senise saja tasuta keeleõppe tunni asemel kuni kolmesadat keeletundi. Töötukassal on uus teenus «Minu esimene töökoht Eestis». «Kui tööandja palkab rahvusvahelise kaitse saaja, saab ta taotleda viiekümne protsendi ulatuses palgatoetust. Võimalik on tasustada ka samas ettevõttes töötavat mentorit tema nõu ja abi eest pagulase kohanemisel tööga. Eelmisel aastal hakati Eestis hindama ka diplomiteta põgenike haridustaset, et nad saaks professionaalses mõttes jätkata sealt, kus neil õpingud pooleli jäid, mitte nullist,» räägib Pajumets.

Isegi kui Euroopa Komisjon loeb rändekriisi lõppenuks, tuleb Pajumetsa sõnul teemaga jätkuvalt tegeleda. «Et kasvõi olla valmis uueks kriisiks,» nendib ta.

Ikka pole päriselt lõppenud Euroopa Liidu ühtse varjupaigasüsteemi läbirääkimised. «ELi uus juhtkond peab kokkulepped saavutama selles osas, kuidas näeb välja liikmesriikidevaheline solidaarsus. Ehk kuidas põgenikega seotud koormus – kaitse taotluste menetlemine, samal ajal taotlejate eest hoolitsemine ja seejärel positiivse otsuse saanute kohanemise ja lõimumisega seonduvad pingutused – liikmesriikide vahel ära jagada. See puudutab ka Eestit. 2015–2017 rändekriis näitas, et praegune varjupaigasüsteem pole piisavalt õiglane ega tõhus ning seda on vaja reformida,» rõhutab rändeekspert.

Lühiajaliste töötajate plahvatuslik tõus

Kui üle-eelmisel aastal töötas Eestis lühiajaliselt 7584 inimest, siis eelmisel aastal ulatus see arv juba üle 19 000 ja sel aastal ootab PPA 30 000 lühiajalise töötamise registreerimist. «Ehk siis see, mitte põgenikud, on rändeliik, mis peaks Eestis kõrgendatud tähelepanu all olema,» nendib Pajumets arve vaagides. Kõige rohkem lühiajalise ehk kuni 365 päeva kestva töötamise registreerimisi tuleb Ukraina, Valgevene ja Venemaa kodanikelt (vt joonis 2).

Ukrainast pärit Viktor Nelip tuli Eestisse 2014. aasta kevadel, elas alguses Vao pagulaskeskuses ja taotles Eestilt rahvusvahelist kaitset – tema taotlus lükati aga tagasi. Praegu elab ja töötab mees Eestis D-viisa (kuni 365 päeva kestev viisa) alusel: «Leidsin hea tööandja, töötan ehitajana. Praegu tegelen Maxima poodides pisiremondiga. Ukrainas oli palk 2000–3000 grivnat (umbes 100–150 eurot), Eestisse tulles hakkasin teenima oluliselt rohkem.»

Nelip on siinse eluga väga rahul. «Eestis on hea ja turvaline. Palk võimaldab elada. Austan eestlasi väga, proovin elada seaduskuulekalt. Püüan ka keelt õppida, aga ütlen ausalt – minu vanuses on see raske,» räägib ta.

Selline tööränne on Pajumetsa hinnangul loogiline asjade käik riigis, mille majandus kasvab ja kohalikke töökäsi pole piisavalt. «Meile on see tegelikult majanduslikult kasulik. Sellepärast pikendati eelmisel aastal ka D-viisa kehtivusaega ja lühiajalise töötamise maksimumaega kuni 365 päevani (enne 270 päeva). Probleem tekib aga siis, kui selline Eesti mõistes mastaapne tööränne toob kaasa seadusrikkumisi,» räägib rändeekspert.

Politsei tuvastas 2018. aastal, et tööle värvati 17 Eestis ebaseaduslikult viibivat inimest. Leiti ka 82 juhtu, kus tööandja rikkus välismaalaste Eestis töötamise tingimusi ning keskmisest palgast madalamat tasu maksti kolmel juhul.

Rändeeksperdi sõnul on tänu viisavabastusele, mis jõustus 2017. aastal, Ukrainast ja Moldovast Eestisse üpris lihtne tulla. «Kui nende riikide kodanikel on aga plaanis Eestisse aastaks tööle jääda, peavad nad taotlema D-viisa, sest viisavabastus kehtib vaid kuni 90 päeva 180 päeva jooksul. Teiseks tuleb PPAs registreerida nende lühiajaline töötamine Eestis. Lühiajaliselt Eestis töötavatele välismaalastele tuleb üldjuhul maksta Eesti keskmist töötasu ja neid tuleb kohelda kohalikega võrdselt. Mõned tööandjad võtavad välismaalasi tööle aga registreerimata või on välismaalastest töötajate töötingimused kohalikega võrreldes kehvemad,» selgitab Pajumets.

Samal ajal viisavabastuste ja lühiajalise töötamise lihtsustamisega on Eesti karmistanud ka karistusi rikkumiste eest. 2018. aasta suvel tõusis maksimaalne rahatrahv ebaseaduslikku tööjõudu kasutavale tööandjale 3200 eurolt 32 000 euroni. Samuti ei saa seadusliku aluseta Eestis viibivale välismaalasele tööd andnud või tema töötingimusi rikkunud ettevõte osaleda riigihangetes. Uus on seegi, et enne tööle asumist tuleb registreerida ka näiteks Poola tööjõuvahendusfirmade kaudu Eestisse tööle tulevad ukrainlased.

«Riik peabki rikkumiste ennetamise ja karistamisega väga tõsiselt tegelema. Sest lähiajal kasvab lühiajaliste töötajate arv Eestis ilmselt veelgi,» lisab rändeekspert.

Töörände valdkonnas on Eesti prioriteet loomulikult kõrge kvalifikatsiooniga töötajad. «Et seda soodustada, saavad näiteks teadlased, kahekordset keskmist palka teenivad spetsialistid, investorid, iduettevõtetes töötajad jne tulla tööle sisserände piirarvu väliselt,» selgitab Pajumets. Alates selle aasta märtsist saavad ettevõtjad, kes toovad IKT-sektorisse välisspetsialiste, ka näiteks värbamistoetust 3000 eurot.

2018. aasta üks uus areng oli välisspetsialistide partneritele karjäärinõustamise teenusega alustamine Ülemiste Citys. «Kui me värbame kalli raha eest välisspetsialisti ja ta lahkub juba paari kuu või aasta pärast, pole sellest kokkuvõttes suurt kasu. Mõistlikum on teda vähemalt mõned aastad hoida, siinjuures tuleb tihti aga mängu elukaaslase või abikaasa rahulolu ja eneseteostus,» selgitab rändekspert.

Nepalist pärit Nimit Agrawal kolis Eestisse kaks ja pool aastat tagasi. Ta töötab ühes Eesti suurimas idufirmas tarkvaraarendajana. Sel kevadel kolis siia ka tema indialasest abikaasa Aditi. «Väga raske oli veenda teda siia kolima,» meenutab mees. «Ma polnud sellest tõesti kuigi vaimustunud. Eriti rasked olid esimesed kuud Eestis, Nimit oli pikad päevad tööl, mina kodus. Õnneks leidsin endale hiljuti töö,» räägib naine.

Abielupaaril on plaanis Eestisse pikemalt elama jääda. «Kunagi kaugemas tulevikus, vahest kümne aasta pärast, tahaks kolida tagasi meie juurte juurde, Nepali või Indiasse. Aga praegu meile meeldib väga Eestis, siin on väga turvaline elada» lisab Nimit.

Ka Nigeeriast pärit Damilola Adeyemi toob Eesti puhul välja just turvalisuse aspekti. Adeyemi tuli Eestisse neli aastat tagasi magistrikraadi omandama. Ta otsustas pärast ülikooli siia jääda ja töötab nüüd samuti ühes idufirmas.

Õppimine on sageduselt kolmas põhjus töö- ja pererände järel Eestisse elama asumiseks. Kümnendik meie kõrgkoolide kraadiõppuritest on välismaalased. Riigi järgmiseks eesmärgiks on Pajumetsa sõnul aga see, et 30 protsenti magistri- ja doktorikraadiga välisvilistlastest Eestisse ka tööle jääksid. «Seda soodustab kevadel Eesti õigusse üle võetud tudengite direktiiv, mis lubab meie kõrgkoolide välisvilistlastel pärast elamisloa kehtimisaja lõppu jääda Eestisse kuni 270 päevaks, et siin tööd otsida või asutada ettevõte,» toob Pajumets välja rändepoliitika arenguid.

Kui paljudele teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele, eriti pärast pagulastekriisi, on suur väljakutse ebaseaduslikult riigis viibivate välismaalaste tagasisaatmine, siis Eesti on selles osas Pajumetsa hinnangul pigem edukas: «Need, kes saavad tagasipöördumisettekirjutuse, tavaliselt ka lahkuvad, rohkem kui 80 protsendi ulatuses. Endised Nõukogude Liidu riigid on toimivad riigid ja nad võtavad oma inimesed ilusti tagasi. Näiteks Itaalial, kuhu tuleb väga palju inimesi ebaseaduslikult riikidest, kus pole isegi tänapäevast registrit oma elanike kohta, on märksa raskem selliseid inimesi tagasi saata.»

Ebaseaduslik piiriületus Eestis

Eelmisel aastal üritas ebaseaduslikult Eestisse pääseda üle 1110 inimese, sel aastal on proovinud ebaseaduslikult riiki pääseda 492 isikut. Enim ebaseaduslikult Eestisse tulla üritajaid on Ukrainast, Venemaalt ja Moldovast.

Ebaseaduslik piiriületus tähendab ilma piirikontrollita riiki sisenemist. Levinuim on see maismaapiiril, lennujaamas tähendab see lennujaama terminalist väljumist ilma piirikontrolli tulemata – sellised juhtumid on aga harvad.

Tallinna piiripunkti juht Raavo Järva ütles märtsis Postimehele antud intervjuus, et küll aga tuvastatakse lennujaamas ebaseadusliku sisserände katseid, kus lennukilt tuleb inimene, kellel tegelikult Eestis ega Schengeni alal viibimise õigust ei ole. Selliseid juhtumeid avastati mullu lennujaamas ligi pool tuhat. Üldjuhul neid inimesi üldse riiki ei lubata.

Sel aastal on Tallinna lennujaamas tabatud ebaseaduslikult rändelt juba 382 inimest.

*2019. aasta andmed on 31. juuli seisuga

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad