Otse postimehest
Päevakajalised intervjuud saates
“OTSE POSTIMEHEST”
VAATA

Viuuu! kihutab järsust nõlvast alla tilluke tegelane. Aastaid viis, ise sama suur kui saabas. Hei, mis toimub?! On ta vanemad vastutustundetud jobud? Või äkki hoopis kaitsvad kodanikud, kes soovivad kasvatada lapse julgust ja enesekindlust? Mõlemad variandid on võimalikud.

Pisike ninaots on pakasest punane, kuid nägu laia naeru täis. Meetrist napilt pikem tüüp paistab koosnevast puhtast rahulolust. Vaatab järsu mäemüraka poole, millest hetk tagasi alla tuiskas, ja juba ukerdab taas tõstuki peale. «Suusatamine on äge!» kilkab Õnne.

Praegu seda vaprat lõvikutsikat vaadates on raske uskuda, et alles samal hommikul seisis ta tudisevatel makaronidel ja väristas lõuga. Tuli laugest lastenõlvast teo tempos alla ja teatas hädisel häälel: «Eeeee… ma ikka ei taha suusatada, see on liiga jubeeee...»

Suure hooga tagant sissesõidul võib päris koledaid asju juhtuda.

Viiene kihutas järskudel parginõlvadel lusti ja lauluga. Kuid enne tuli tehnika samm-sammult selgeks teha ning lasta ka enesekindlusel nõlvhaaval kosuda. Alustada tasub laugest õppenõlvast.

FOTO: Kristina Herodes

Ohtlik või ohutu?

Ja olgem ausad, jube võib see tõepoolest olla! «On väga ohtlik, kui laps ilma oskusteta suurele mäele satub, seda ei tohiks vanemad mingil juhul lubada,» ütleb Eesti suusaliidu noortekoondise peatreener Ranno Maasikmets. «Näen kahjuks iga päev, kuidas lapsed sõidavad otse, suuski juhtida ei oska, pidurdatud ei saa. Selline sõitja on ohtlik endale ja teistele veel rohkem, suure hooga tagant sissesõidul võib päris koledaid asju juhtuda. Kus kiirused mängus, tuleb esimese asjana selgeks õppida mängureeglid – tagant tulija vastutab alati ees sõitja ohutuse eest.»

Ranno Maasikmets

FOTO: Silver Mikiver

«Trikk on selles, et suusatama õpitakse samm-sammult. Laps tõuseb esmalt püsti, siis hakkab kõndima ja alles siis jooksma, mäel on täpselt samamoodi: ühtegi arenguastest ei saa vahele jätta, siis saab lihtsalt haiget,» selgitab Kiviõli suusakooli instruktor Vidrik-Jaan Korp. «Alguses proovid õppenõlval ja väikese hooga, kuidas suusal püsida, otse sõita, pöörata, pidurdada.»

«Jalgsi ma olen aeglasem kui tigu. Tõelise kiiruse saangi sisse ainult suuskadega mäest alla sõites – muidugi mulle meeldib see! Suusatamine on mind palju julgemaks teinud – ma ei karda suht mitte midagi.»

Instruktoriga õpib laps muide palju kiiremini, sest temaga ei saa ju jonnida, vinguda ega vastu vaielda. Vidrik peab omast kogemusest lapsi suurepärasteks õpilasteks: nad on tähelepanelikud kuulajad ja suurepärased vaatlejad. Lisaks on pisikestel looduslik eelis: nimelt ei lähe kerge kehamassi tõttu hoog liiga suureks ning kukkumised on pehmemad. Võib öelda, et hirmupilved, mis kõvema muretsejageeniga vanemaid ja nende võsukesi mäesuusast eemale hoiavad, on tihti vaid teadmatusest tingitud.

«Mina arvan, et juba see sõna – ekstreemsport – kohutab inimesi,» lisab Maasikmets muiates. «Omast kogemusest tean, et täitsa tavalistel aladel nagu korvpall ja jalgpall on vigastusi rohkem. Kui lähed ise ukerdama, ongi põlved sinised, randmed katki ja saad haiget. Kui mäesuusatamist õppida õiges tempos ja järjekorras, asjatundja käe all, on kõik väga ohutu!» Maasikmets jagab oma mäesporditeadmisi vanemtreenerina Nõmmel Lumeakadeemias.

Joel Pärle

FOTO: Anett Haug

Lõuna-Eesti suusaguru, Munaka ja Kuutseka suusakooli vaneminstruktor Joel Pärle aga vaid muigab hirmujuttude peale. «Julgus pole mingi kaasasündinud omadus, seda saab treenida nagu kõike muud. Mägi on superhea koht enesekindluse kasvatamiseks. Kui endal tahtmist jätkub, siis koos asjaliku juhendajaga saavad kõik oma hirmudest üle.»

Talv on imeline aastaaeg! Kuid paljud õpivad külma aega tõeliselt armastama ja ootama alles mäesuusaspordi tuules.

FOTO: Kristina Herodes

Julguse kool

Esimesi sammukesi tehes vajab väike suusataja julgustamist ikkagi. Kui esimese tunni vastu pead, saavad algteadmised tuttavaks ning esimene õnnestumistumine ajab hasardi sisse. Tasapisi kasvavad nii mäed, kiirus kui ka enesekindlus. «Tihti näen mäel, et põnnile pekstakse suusad alla, vanemal kannatust pole ja siis laps nutab ja kardab, kaob isu ja huvi suusatada,» jagab Vidrik-Jaan Korp oma tähelepanekuid. «Kui instruktor appi võtta, jääks kõigil närvid alles.»

FOTO: Vidrik-Jaan Korp

Ranno Maasikmets hindab mäespordis kõrgelt võimalust iga päev ennast ületada. «Igaüks, kes on seda ise kogenud, teab, mis tunne see on. Saada oma hirmust üle, saada hakkama millegagi, mida sa varem ei suutnud – see annab kirjeldamatu emotsiooni! Sõltumata sellest, mis tasemel sõidad – mäel on see võimalus alati. Lastele annab see kogu eluks väga kasuliku harjumuse, õpid raskustega hakkama saama ning oma hirmudest üle olema. Seda on vaja koolis, elus, suhetes, igal pool.»

Kopsaka kannatlikkusekonto ning heade oskustega lapsevanem saab muidugi ka ise võsukesele mäesuusatamise põhitõed selgeks õpetatud. Samamoodi kogenum sõber. Kannatlikkus on võtmesõna – tihti tahaks ise juba sõitu nautida ja algaja kõrval ukerdamine ajab kärmelt juhtmed kokku. Aga tagant sundides ja kiirustades õppimine ei õnnestu. Määrav on õige tehnika, viltusel vundamendil ei püsi ju ükski maja ja oleks ülekohtune seda ka väikeselt suusasõbralt oodata. Kui tehnika lonkab, on tagajärjed kiired: laps kukub rohkem, saab haiget ja esialgne vaimustus vaibub kergesti.

Nii kui nõlvast alla tuhisetud, kibelevad põnnid kähku mäkke tagasi. Kes siin väsinud on? Kellel siin külm on? Eii! Nii lahe on!

FOTO: Kristina Herodes

Mis lapsed mäele toob?

Uurin oma kolme kodus leiduva suusafänni käest, mis saladus see küll on, mis neid ikka ja jälle tagasi mäele meelitab.

«Jalgsi ma olen aeglasem kui tigu,» teatab Säde (9). «Tõelise kiiruse saangi sisse ainult suuskadega mäest alla sõites – muidugi mulle meeldib see! Suusatamine on mind palju julgemaks teinud, ma ei karda suht mitte midagi.»

«Alguses ma ei julgenud üldse minna. Kartsin, et kukun ja saan haiget. Aga ütlesin enda peas: suusatamine ei tee ju midagi. Siis hirm kadus tasapisi ära ja mulle hakkas see meeldima,» meenutab Õnne (5). «See on mõnus tunne, kui saad ise hakkama. Kui saad hirmust üle, siis lähed julgemaks igal pool. See annab jõudu kuidagi.»

Üksteist aastat annab täpselt paraja portsu kogemust ja enesekindlust, et ka öisel nõlval tembutada.

FOTO: Kristina Herodes

«Mäest alla tulla on palju lahedam kui arvutis istuda, sa saad ise konkreetselt seikluse sees olla,» arvab Ott (11). «Saad natuke koormust, nautida hoogu, tunned ennast värskena. Koolis suusatavad meil üsna vähesed lapsed, lihtsalt pole proovinud, aga neile kindlasti hakkaks meeldima, kui nad prooviks. Aga kui musta mäe peal läheb hoog liiga suureks, võib stress sisse tulla ja hakkad üle mõtlema. Siis pole suusatamine enam nii äge, parem võta veidi rahulikumalt.»

«Jaa! Kui sa suusatad, siis ära mõtle liiga palju – hakkad kartma. Kui mina lasen suure hooga mäest alla, siis ma lihtsalt ümisen peas mõnda laulu,» on Säde päri.

Lastega suusamäel.

FOTO: Kristina Herodes

Omal ajal alustades ei kuulunud Säde mitte ettevaatlike, vaid hulljulgete põnnide hulka. Tema puhul tuli eriti hoolsalt valvata, et väike rakett otse alla ei kihutaks, juhitavust ei kaotaks ega kusagilt üle valli lendaks. Aga kui ta ka hange põrutas, vupsas sealt alati hetke pärast rõõmus näoke välja. Sitikas ajas end jalule, rapsis lumest puhtaks ja mäkke tagasi. Minisööstlaskuja ei pidanud suusatehnikat ise esialgu sugugi vajalikuks, siiski said järjekindla juhendamisega pööramine-pidurdamine õige pea selgeks.

«Suusatades pead hoogu armastama, sa ei saa muidu paljusid asju teha,» arvab Säde. «Ükskord oli meiega suusareisil kaasas üks naine, keda ma natuke õpetasin. Ta ei julgenud üldse hoogu sisse lasta, aga nii ei saa pööret teha. Pärast ta oli nii rõõmus, et ma aitasin tal oma julgust üles leida, et ta tõi mulle kaks suurt pakki jäätist.»

«Minu meelest on kõige ägedam, et seda saab koos perega teha. Suusatada saavad ju kõik – suured inimesed ka,» lisab Õnne veel ühe plussi. «Lasteaiasõpradele rääkisin ka, et õppisin suusatama. Niisama rääkisin, et nemad ka prooviks ja nendel oleks ka tore. See polnud ju eputamine, eks?»

Pesamunadele meeldib tihti väike ja armas olla, kuid suusamäel saavad nemadki kibekähku suureks ja iseseisvaks. Sest elu on siis palju lõbusam!

FOTO: Kristina Herodes

Kui vanalt mäele minna?

Umbes viieselt on laps võimete poolest küps iseseisvalt mäesuusatama. Kuid lapsed on väga erinevad ning kui huvi suur ja hirm väike, ei keela keegi ka varem algust teha. Sel juhul sobib individuaalõpe, mitte grupikoolitus.

Vidrik-Jaan Korp on lapsevanemana eriti kartmatu kuju: mõlemad pojad pani ta lumelauale juba pooleteise aasta vanuses, aga nii väikese põnni puhul on muidugi suurte kogemustega vanem kõrval valvamas. «Väiksena alustamise eelis on see, et hirmu veel pole. Ainult rõõm! Hirm tekib alles vanemas eas.»

Joel Pärle alustas mäel kõigest kolmeaastasena ja soovitab sama teistelegi. «Kolmeselt on täiesti paras aeg: mida kiiremini lapsed aktiivselt liikuma saavad, seda rõõmsamaks ja iseseisvamaks inimeseks nad kasvavad. Ütlusel «Terves kehas terve vaim» on tugev tõepõhi all: liikuv inimene on õnnelikum ja värskem väikesest peale. Väga pisikest last grupikoolitusele panna ei tasu, ta vajab instruktori täit tähelepanu.»

Suusad või lumelaud – see on maitse asi. Mõlemal on omad võlud ja eelised, proovides saab kohe selgeks, kummaga sõitjal soojem sõprus ja parem side tekib.

FOTO: Kristina Herodes

Tipptreener Ranno Maasikmets hakkas sõitma alles 16-aastasena. «Viiesena on paras alustada, aga nooremadki on toime tulnud. Poole tunnist pead võib-olla koos põnniga lund sööma, aga teise poole ta areneb hoogsalt. Kõige tähtsam, et lapsel silm säraks! Laste trennid on meeletult lõbusad ja hullult ägedad, pisikesed on vaimustuses. Ma kirjeldaksin lumelausõitu nagu kunsti: see on meeletult vaba, pole otseselt reegleid, saad oma loovuse valla lasta. Just mäesport teeb meie pikad pimedad talved ilusaks! Siis saab talvest midagi, mida sa lausa ootad.»

Talv on kaunis nagu muinasjutt. Aga need, kes mäele ei tule, seda tihtipeale ei teagi.

FOTO: Kristina Herodes

Talvearmastus kasvab talispordi väetise peal – sellele kirjutan küll suurte tähtedega alla. Kõik meie kolm põnni alustasid mäest alla tuhisemist neljasena ning on praegu piisavalt iseseisvad, nii et sõida nendega suusatama kuhu tahad. Mäesuusatamine tõmbab kaasa isegi need lapsed, kes ei taha ei sporti teha ega õues mängida. Mäel toimub trenn täiesti salaja, lõbu ja lusti tähe all. Eesti madalad mäed on kõige lähem ja turvalisem koht alaga tutvust teha. Sellist erakordset luksust, et lumi maas ja nõlvad kõikjal avatud, tuleb ju ometi kasutada, miks mitte kohe täna?

Mäesuusa-Eesti

Kohalikud mäed on madalad ja nõlvad lühikesed, kuid lastele harjutamiseks ongi see parim. Lisaks on meie instruktorid ülihead. Oma ala fännid, kes oskavad õppimise lastele tõeliselt lõbusaks teha ning tehnikal ja turvalisusel silma peal hoida. Arter soovitab:
lumeakadeemia.ee (Nõmme Lumepargis)
suusakool.ee (Munakal ja Kuutsekal)
suusakoolitus.ee (Tuhakal)
Suusanõlvad pikkuse järjekorras:
Kiviõli seikluskeskus, Tuhamägi, tuhamagi.ee 700 m, Eesti pikim nõlv.
Kuutsemäe mäespordikeskus, kuutsemae.ee 476m, Lõuna-Eesti lemmik, pilet kehtib ka Munakal.
Väike-Munamäe suusakeskus, Munakas, munakas.ee 450m, Eesti kõrgeim mägi.
Viljandi lumepark, 260m. Looduskaunis koht.
Viimsi mäekeskus, Vimka, vimkapark.ee 250m nõlv, Tallinna ligidal.
Valgehobusemäe suusakeskus, valgehobuse.ee 220m, võluv väike mägi.
Nõmme lumepark, nommelumepark.ee 160m äsja avati uus nõlv. Tallinnas.

Sport, seiklus ja meelelahutus – mäesuusaspordis on kõik kolm koos.

FOTO: Ott Külaots

Loe ja lisa kommentaare