Sportlaseks ma end just nimetada ei saa. Küll aga olen juba kooli ajast tegelenud regulaarselt tervisejooksuga ning viimastel kuudel jooksnud pea iga päev üle kümne kilomeetri. Seetõttu oleksin ka trepijooksule enesekindlalt kohale läinud, kuid kahjuks või õnneks otsustavad muidu igati julgustavad ja toetavad kolleegid pool tundi enne jooksu algust mulle selgeks teha, kuidas varustusega trepist üles rühkimine pidavat olema sootuks midagi muud, kui niisama sörkimine. 

Nagu sellest veel vähe oleks, otsustab üks kolleegidest välja otsida video tuletõrjujast, kes hingeldades ja siunates eelnevatel aastatel seda sama trepijooksu läbinud. Sinna juurde veel hirmutavad lood inimestest, kes üles jõudes meedikute käte vahele kukkunud ja minu rõõmukilgatused ongi asendunud hirmuvärinatega. 

Kas ja kuidas mitmekümnekilose kandamiga kõrghoone 22. korrusele jõudmine õnnestus? Vaata videost!