Tallinna külje all on üks väga aulik kruusatee. Selle lõpus, otse suure paekivihunniku ja pooleldi lammutatud Chrysler Grand Voyageri taga on üks töökoda, kus ehitatakse rattaraame, mis jalgratasteks komplekteerituna röövivad suurel kiirusel ja hulgakaupa disaini- ning rattaentusiastide südameid. Ja põhjusega!
Tellijale
Eesti käsitööratas Viks = topeltraam + topeltdisain (1)
/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
15. juuli 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle hämmastava jalgratta sünnis on ainuisikuliselt süüdi Indrek Narusk. «Olen hariduselt mehaanikainsener ja läksin pärast ülikooli lõpetamist tööle ühte metalliettevõttesse. Istusin seal põhiliselt arvuti taga ja vedasin jooni, kuni ühel hetkel sai sellest siiber. Lahkusin päevapealt,» meenutab Narusk.
«Hakkasin siis sõbraga inseneridele mõeldud veebikeskkonda arendama ja kui see valmis sai, otsustasin sellest ärist taanduda. Miks? Sest ma teadsin juba 13-aastaselt, et kunagi hakkan ma jalgrattaid ehitama,» ütleb Narusk. Ja olgem ausad, sellest lausest kumab läbi ühelt poolt määratu enesekindlus ja teisalt justkui leppimine peaaegu jumaliku ettemääratusega – täpselt sama moodi nagu Rootsi superautode tootja Christian von Koenigseggi puhul…
Olgu saatusega kuidas on, igatahes jõudis Narusk 2012. aasta talvel äratundmisele, et tema elust on puudu lahe linnaratas. Ja nii hakkaski ta joonistama. «Esialgu kritseldasin paberil ratta silueti. Kuna tulemus meenutas mootorratast, mõtlesin, et äkki ma ei panegi seda sadulatoru sinna raami keskele,» meenutab Narusk. «Aga siis peaks ju raam olema eriti tugev? Aga kui tagaratta jaoks on nagunii kahte toru vaja, siis miks neid üldse kokku tuua? Las siis jäädagi kaks paralleelset toru! Ja 20 minutiga oligi ratas valmis.»
Pärast arvutis 3D-mudeli loomist pani Narusk ideeratta pildi Facebooki. «Kõik ütlesid, et «Oo ei, nihukest raami küll teha ei saa!» ja et «Sellise rattaga pole võimalik sõita!». Mõtlesin, et juba puhtalt kiusu pärast pean ma ta valmis tegema. Kasvõi ühe!»
Aga nagu internetiga ikka, kipuvad asjad seal laiali kanduma. Õige pea kirjutasid Viksist juba suuremad disainisaidid ja justkui ei kusagilt oli tekkinud viis tellimust – kaks sõpradele ja kolm esimestele välismaistele klientidele.