VIDEO Garmen Tabor: meie ühiskonnas võidakse inimene tühistada tühise asja pärast

Andrus Karnau
, ajakirjanik
Copy

Garmen Tabor sai rahvusvahelisel teatripäeval Narva Vabal Laval 2022. aasta parima naispeaosatäitja auhinna professor Ruth Wolffi rolli eest lavastuses «Arst» (Ugala Teater).

Garmen Tabor, te olete nüüd ametlikult Eesti kõige parem naisnäitleja. Kas ma saan õigesti aru?

Nii on see mäng mõeldud.

Te olete Ugala teatri juht. Kas saite näidendi ja rolli ise valida?

Selle valis minu eest lavastaja Taago Tubin juba neli aastat tagasi, kui Robert Icke näidendi kirjutas. Tubin pani selle kohe kinni, ta tahtis seda kohe lavastada. Kui Tubin minu poole pöördus, et on üks näitemäng, siis ma kõigepealt ütlesin, et oot-oot, esmalt vaatame, kuidas juhtimisega läheb. Seejärel tuli koroona, aga ikkagi mullu tegime «Arsti» ära. Väga võimas!

Kas «Arst» on püsivalt välja müüdud?

Kohti veel on, järgmine kord oleme 31. märtsil Paides, sel kevadel mängime veel paar korda Ugalas. Sügisel hakkame lavastusega mööda Eestit käima, aga kõige parem on seda vaadata Ugalas.

Mis see on, mis teid peaarst Ruth Wolffi rollis köitis?

Ühe sõnaga on seda raske öelda. Mind köitsid teemad, mida üks inimene kannab. Selles tegelases on tänapäeval oluliste teemade kokkupuutepunktid: vastutus, kohusetunne ja professionaalsus. Kõige olulisem on see, mis meie ühiskonnas toimub. Alates tühistamisest, kus inimesed on oma tööd teinud ja äkki väikese asja pärast tekitatakse n-ö kanakarja kambakas ja inimese elutöö on null. Selliseid asju oleme näinud ju ka. Rassismi, sugudevaheliste suhete teema, minu meelest on Robert Icke suutnud kõik tänapäeva teemad kirja panna. Inimesed, kes on elanud Prantsusmaal või mujal Euroopas, on öelnud, et seal on see teema juba valulisem ja hullem. Meile ei ole see veel jõudnud ja ma loodan, et ei jõua ka, sest Eesti inimesed püsivad mõistuse juures ja saavad aru, kuidas üksteisega käituda ja mida andestada.

Kas teatrijuhina teate väga hästi, mida publik 2023. aastal ootab?

Ausalt öeldes ei tea, see on väga raske küsimus, eriti praegusel keerulisel ajal. Kuldlause on, et inimesed ootavad vabastavat naeru ja rõõmu. Väga hästi tehtud komöödia võib pakkuda rõõmu nii vaatajatele kui ka näitlejatele, sest komöödia või nooremale vaatajale mõeldud lavastused on nõudlikumad kui näiteks Shakespeare'i «Kuningas Lear».

Teatrite mängukavadest näen, et on pöördutud klassika poole. Adolf Šapiro on öelnud, et kui on kergemad ja imelisemad ajad, siis näeme teatris rohkem Tšehhovit, aga kui läheb sõjaks, siis lavastatakse Shakespeare’i.

Miks ei ole praegu teatril hea aeg?

Me oleme üks osa ühiskonnast, Eestist ja kogu maailmast. Meil ei ole head ajad, meil käib sõda, millega käivad kaasas rahalised ja psühholoogilised raskused. Hirm on suur. Raskel ajal läheb tähelepanu sellele, kuidas ellu jääda ja eluga toime tulla, kuidas lapsi koolitada.

Küsimus on ka teatrite rahastamises. Seda ma ka täna auhinda vastu võttes lavalt ütlesin, et ootame koostööd valitsuselt ja kultuuriministeeriumilt. Ainult koostöö ja vastastikuse usaldusega saame raskustest üle.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles