SÕJASTUUDIO ⟩ Riho Terras: ukrainlased valmistuvad andma korralikku lahingut

Eelmise nädala plahvatused Krimmis on kandnud sõja ka venelaste igapäevaellu. Kas see võiks olla märk, et ukrainlased haaravad üha enam initsiatiivi, sellest räägime Postimehe «Sõjastuudios» endise kaitseväe juhataja, europarlamendi saadiku Riho Terrasega (Isamaa). 

Saatejuht on Ulla Länts. 

Kas võiks loota, et möödunud nädala rünnak Krimmis venelaste sõjaväelennuvälja pihta on märk sõja uuest etapist, kus Venemaa hakkabki kandma suuremaid kaotusi?

Lootus on väga oluline ja ukrainlastel on seda hädasti vaja. Kogu tegevus, mis toimub Ukraina poolel, näitab, et ukrainlased valmistuvad suureks rünnakuks ja venelased valmistuvad seda rünnakut vastu võtma, nii et olukord on selles mõttes muutunud, initsiatiiv ei ole täna venelaste käes. Nad küll siin ja seal erinevates rindelõikudes toksivad, aga reaalset sõjalist jõudu, et muuta olukorda rindel, neil ei ole.

Ukrainlaste kõigist tegevustest on näha, et nad kujundavad enda jaoks lahinguvälja ehk siis nii venelased kui ka kõik teised saavad aru, et midagi on tulemas. Suur rünnak ei ole kindlasti veel alanud.

Rünnak lennuväljale Krimmis oli strateegiliselt oluline käik, sest põhibaas lõunagrupi toetamiseks on venelastel nüüd rivist väljas. Lennukid enam Krimmis maanduda ei saa, sest seal ei ole ühtegi sobivat lennuvälja ja järelikult peavad venelased viima oma lennutegevuse tagasi Venemaa territooriumile. See aga tekitab väga pika lennuaja, mis on strateegiliselt tõsiselt halb. Ma arvan, et ukrainlased valmistuvad andma korralikku lahingut, minnes oma territooriumi tagasi võitma.

Kui suured on venelaste õhuväe kaotused tervikuna, kas nüüd on juba oluline iga lennuk?

Kahjuks on Venemaa suur ja lennukeid veel on, aga neid peab siis kuskilt ära tooma. Ma arvan, et palju suurem probleem on pilootide puudus ning nende koolitamine ei toimu kahe-kolme tunniga. Olen kuulnud, et Venemaa annab praegu kõigile kõrgharidusega sõduritele ohvitseri auastme ehk kaadripuudus on väga suur.

Milline on Ukraina armee seisukord, on ebaselge, kuna selle kohta väga palju informatsiooni ei ole. Kindlasti on tänased üksused palju kehvema ettevalmistusega kui need, kes selle sõja alguses esimesi lahinguid vastu võtsid. Need olid ikkagi elukutseliste üksused, kes olid kaheksa aastat ette valmistunud.

Samas on ukrainlastel ligi miljon inimest, kes soovivad ja tahavad sõdida, aga küsimus on, kui kiiresti toimub väljaõpe. Augustis ilmselt siiski mingi oluline pealetung toimub, nii et loodetavasti on Ukraina armee selleks valmis.

Üsna hirmutav on kõik see, mis toimub Zaporižzja tuumajaamaga. Kas Venemaa suudab kontrollida oma sõdurite tegevust jaama territooriumil?

Elu on ju näidanud, et Venemaa sõjaline juhtkond ei ole suutnud oma üksusi just liiga palju kontrollida ja juhtida. Tihti on nähtud kindralite tulemist rindele just seetõttu, juhtimisprobleem on suur. Aga terve mõistus ütleb, et isegi nendel, üle Venemaa kokku aetud retsidivistidel, kes seal sõdivad, on omaenda ihuliikmed armsad.

Tuumakatastroof ei puuduta ju ainult ukrainlasi, see puudutab täpselt samamoodi ka Venemaad, venelasi ja neid sõdureid, kes seal on. Seda entusiasmi, et ennast õhku lasta, ma venelastel täna ei näe. Muidugi jääb oht, et juhtub õnnetus ja tuumaõnnetus sellises tuumajaamas on katastroof. Nii et ma ei usu, et võimalik tuumaõnnetus Venemaale kuidagi kasulik oleks, sest kui selline asi peaks juhtuma, pöörab see isegi Hiina Venemaa vastu.

Aga kuidas sellega tegeleda, noh keeruline, olen aru saanud, et ukrainlased üritavad seda teha erioperatsioonina, suunatud rünnakutega konkreetsete isikute, inimeste pihta. Ma arvan, et sellised kirurgilised rünnakud ongi ainuke meetod, kuidas tekitada venelastele olukord, kus nad ei tunne end ühelgi hetkel mugavalt. Terve mõistus ei luba siiski uskuda, et venelased eesmärgipäraselt tuumajaama õhku laseksid.

Kui halvaks on muutunud olukord venelaste jaoks Hersonis?

Sõdu võidetaksegi vastase poliitilise juhtkonna lollide otsuste pärast. Ka Teine maailmasõda oleks olnud suurele Saksa armeele võidetav, kui ei oleks tehtud erakordselt rumalaid strateegilisi otsuseid.

Venelased soovivad ju Hersoni hoida ja suruda vägesid üle Dnepri olukorras, kus Ukrainal on õnnestunud sildu kahjustada ja neid tõsiselt tule all hoida. Probleemiks on see, et ukrainlastel on endiselt vähe raketivõimekust, millega venelasi mõjutada.

Uued raketisüsteemid on väga head ja väga täpsed, aga neid on väga vähe. Ehk siis vaadates Euroopa poole – praegu tuleb anda ukrainlastele kõik, mis meil on. Argument, et siis meil endal ei ole, see ei kehti. Relvi tuleb juurde anda ja üksusi tuleb välja õpetada suuremas mahus. Tavalist jalaväe tasemel väljaõpet tuleb anda võimalikult paljudele Ukraina sõduritele.

Kui oluline on, et ukrainlased saavutavad midagi veel enne talve?

Oleneb sellest, milline on talv. Isikuvarustus on ukrainlastel siiski parem kui venelastel, aga eks selline pikk sõda koormab mõlemat poolt ja keegi ei taha, et talvel tuleksid põhilahingud. Ma arvan, et lahendid tulevad siiski järgnevate kuude jooksul ja talveks külmub konflikt mõlemapoolselt. Ma ei näe muud võimalust.