Podmotsa, tilluke Eesti küla Vene piirisopis, köidab uudistajaid

«Abikaasa käis sageli Vene külas peol. Ta oli mul elumees, vahel tuli tagasi, silmaalune sinine,» meenutab peatselt pool sajandit Podmotsa külas elanud Helgi Kuusniit. Isakodus toimetav Alar Ahusalu aga mäletab, kuidas ta lapsena võttis kopikad kaasa ja ujus üle lahe Vene poodi jäätist ostma.

Kuivõrd on üks või teine Eesti küla vanasse aega kinni jäänud või eluga edasi läinud, on iseküsimus. Kes vaatab Pod­motsat, kus tänavu maikuu alguses elas ametlikel andmetel 13 inimest, vaid kaardilt, võib oma teadmatuses oletada, et ju on see piiriäärne külake üks õnnetu olemisega hääbuv paik. Niisugune, nagu neid Eestimaal ikka võib leida.

Elanikke on Podmotsas ammuse ajaga võrreldes tõesti vähemaks jäänud, aga juba esimene pilguheit sellele külale avaldab võõrale muljet. Tee ääres otse ilmeka kohanimesildi kõrval püüavad pilku väike tiik tillukese saare ja punaste vesiroosidega ning nägusad potililled.

Muidugi on eakas külas eakaid maju, kuid tunda on hoolt ja hoidmist. Teine lugu on loodusega, mis murrab jõudsalt peale seal, kus inimesed enam ei käi. Kaugemal kõrguvad paar pühakoja katust, kuid nagu hiljem selgub, ei asugi need Podmotsa külas, vaid üle Kuulja lahe võõral maal.

Mustlast pärit perenaine

Võrumaal Setomaa vallas asuv Podmotsa küla kuulus varem, enne haldusreformi, Põlvamaa Värska valla rüppe. Kui Viljandi ajalehe meeskond heinakuu viimasel kolmapäeval külla saabub ja auto enne lahte peatab, hakkab esimesena silma õues toimetav perekond. Selgub, et õrnema soo esindaja on pärit Viljandimaalt Mustlast. Pere elab alaliselt Soomes, nagu vihjab ka keelekõla.

Perepea, 41-aastane Alar Ahusalu käib Podmotsas isakodu eest hoolitsemas. Moodsal ajal võimaldavad aga kaamerad ja internet ka Soomes olles vaadata, mis kaugel Eesti külas maja juures toimub.Ahusalu elukaaslane Liisi Kuuse ütleb, et tema satub Podmotsasse peamiselt suviti. «Ilus väike küla. Turvaline ka – piirivalve sõidab läbi kolm-neli korda päevas.»

Ehkki kõik teed pidavat viima Rooma, toob äsja silutud looklev kruusatee Podmotsa külla ning seda kasutavad Kuuse sõnul sageli ka turistid või lihtsalt uudishimulikud. Mõnikord tuleb mitu seltskonda mitme autoga või veereb kohale lausa buss. Päevas võib kümme sõidukit ära käia. Tee viib ju otse läbi küla laheni – saab paarisaja meetri kauguselt üle vee Venemaad vaadata.

Idanaabri poolelt on samuti elu näha. Kuuldagi. Vahel töristavad kalamehed mootorpaadiga. Nädala lõpus ilusa ilmaga tavatsevad Vene noored kaldal laguneval praamil pidu pidada. Muusika kaigub üle vee, aga varasteks öötundideks saabub enamasti vaikus.

Ahusalud elavad küll Soomes, aga aeg-ajalt Podmotsasse käima toob neid talu. Pildile jäid isa Alar ja poeg Kristjan. Foto: Elmo Riig

Alar Ahusalu sõidab Soomest Podmotsasse üldiselt iga kuu või poolteise järel. Parasjagu on seal kogu pere. Kümneaastane poeg Kristjan oli eelmisel päeval piirilahes ujumas käinud ja kiidab, et vesi on mõnusalt soe.

Kui Alar Ahusalu ise laps oli, võis ta südamerahuga hoopis Venemaale ujuda. Eesti pinnal asus lähim pood seitsme kilomeetri kaugusel Värskas, aga teisele poole lahte Vene poeni oli kõigest mõnisada meetrit. Sellest teekonnast paarsada meetrit ta ujus. Sitkele maapoisile polnud see mingi takistus, kopikad kaasa ja vette.

«Ajaloo uurijad on kirjutanud, et enne teist maailmasõda oli Podmotsa üks toonase Järvesuu valla suuremaid külasid: umbes 40 talus elas üle 200 inimese,» kõneleb Ahu­salu. «Seda, et see küla kaoks, mina ei usu. Praegu, suvisel ajal, on inimesi 20 ringis, aga kõik ei ole siia registreeritud, näiteks meie sissekirjutus on Soomes. Siin meie majas elab kadunud isa elukaaslane Maie.»

Maie Rumask istub väikses pühakojas tsässonas. Foto: Elmo Riig

80-aastane Maie Rumask asutab end parasjagu kalmistule. Nagu küla, on seegi väike – aed ümber ja haudade vahel pisike tsässon ehk pühakoda.

«See on Podmotsa teine tsässon, esimene põles sõja ajal maha,» märgib Rumask. «Praegu vahetatakse laastukatust, vana lasi juba vett läbi. Seda tööd peab oskama teha, et saaks korralik. Raha katuse vahetamiseks tuli vallalt – rääkisin vallavanemaga, ta käis kohal ja nägi, et tuleb ära teha. Kui uue katuse valmis saab, võib rõõmu tunda.»

Maie Rumask ise ei ole põline Podmotsa elanik, vaid jõudis sinna 1990. aastal Räpina kandist. Elu teeb oma keerdkäike: Alar Ahusalu ema suri ning Maie Rumask, kes oma sõnul tundis Alari isa juba varasemast ajast, kolis sinna elama. Kuus aastat tagasi jäi ta üksi.

«Podmotsa on väga vaikne ja ilus küla, siin on hea elada. Karta ei ole midagi,» ütleb ta. «Inimesi on jäänud küll väheks, aga ma ei usu, et küla kaob. Noored elavad mujal, aga kui kunagi vanaks saavad, tulevad kodukohta tagasi.»

Juhuse tahtel käib tol juulipäeval Podmotsa külas päris vilgas elu. Üks auto tuleb, teine läheb. Lisaks teeb oma tiiru suur sinine prügiveok.

Tartu ülikoolist sõidab kohale aga kolm professorit ja nii on Podmotsa kalmistul koos ajakirjanikuga korraks mitu inimest, märkmik käes. Arheoloogiaprofessor Heiki Valk räägib, et nad uurivad praeguse Setomaa valla keskaegseid kiviriste. «Püüame selgitada, kust need pärinevad. Keskaegseid riste on säilinud seitsmes külas, neist viis asuvad Värska kandis.»

Geoloogiaprofessor Leho Ainsaar ütleb, et tema aitab oma teadmistega ajaloolist uurimist, aga ise võtab seda pigem osana puhkusest. «Devoni ajastu lubjakivist tehtud kiviristid on kõik pärit Setomaalt, kas Eesti või Vene poolelt,» nendib ta.

Sotsioloogia kaasprofessor Mare Ainsaar märgib, et tema kohtub kohalike elanikega ning uurib, millised on tsässonatega seoses tänapäevased kombed.

Tsässonal vahetatakse katust, mullu sai pühakoda värske värvi. Foto: Elmo Riig

Venemaa peod ja poed

Ühe majapidamise juures nokivad maapinnalt kõhutäidet pärlkanad. Teise talu juures hakkab silma voblamüügisilt. Seal elab Helgi Kuusniit, kes on oma 66 eluaastast Podmotsas mööda saatnud 48. Temagi sattus sinna Räpina kandist ja tedagi tõi sinna armastus.

Kuusniit mäletab, kuidas vanasti käis elu vaheldumisi mõlemal pool lahte. Üle sai paadiga või eemal asuva tammi kaudu, talvel mööda jääd. Suuremaid pidusid, laudade taga, peeti eeskätt Venemaal. Nii ta meenutabki, kuidas abikaasa tavatses seal päris tihti käia ja kuidas vahel tekkis meeste vahel vaidlusi, mis vajasid lahendamiseks rusikaid.

Helgi Kuusniidu taluõue on oodatud ka võõras, siit saab voblat. Foto: Elmo Riig

Muidu oli elu nagu elu ikka. Paar korda nädalas käis ta Venemaal poes, müüjaist kujunesid vaat et sõbrad ja nad pakkusid head odavat kaupa. Ostetud sai näiteks jahu, tangu, suhkrut – ja ikka suure kotiga.

«Praegu on elu Podmotsas väga rahulik,» lausub Kuusniit. «Piirivalvurid käivad päeval mitu korda edasi-tagasi, suvisel ajal sõidavad kohale lihtsalt uudishimulikud.»

Noored inimesed on tema sõnul külast läinud, elavad mujal oma elu, aga kodukanti pole unustanud. Parasjagu on tal külas tütar, poeg, kaks pojapoega ja minia.

Tartu lähedal Tõrvandis elav tütar Külli Tingas teab, et kui ta väike oli, paluti Venemaalt kohale papp, kes ta kommete kohaselt ristis. «Mulle Podmotsas meeldib. See on mõnus, rahulik ja vaikne. Mulle sobib, et naabrid oma nina üksteise asjadesse ei topi. Suhtleme küll, aga mitte liiga palju,» räägib ta. «Suviti olen puhkuse ajal alati Podmotsas.»

Küsimusele, kas Venemaa agressioon Ukrainas tuleb Vene piiri ääres elades iga päev meelde, vastab Tingas, et väga mitte. «Olen küll naljatanud, et kui Venemaaga tuleb jama, siis põgenetakse enamasti maale, aga Vene piiri lähedale maale ju põgeneda ei tahaks. Vanasti käisime Vene poole külarahvaga sõbralikult läbi, mine tea, kuidas nüüd võiks olla.»

Kuidas jõuda lõppu?

Podmotsa küla geograafiline isepära torkab hästi silma kaarti vaadates. Küla eendub haruna Pihkva järve ning on ümbritsetud Vene piirist nii vees kui maal. Kõige tipus on koht nimega Maraksi nina. Vene piiri vahel on Eesti külal laiust 700–900 meetrit. Podmotsa külasopi pikkuseks, kui mõõta enam-vähem külaplatsi keskelt kuni Pihkva järveni, tuleb poolteist kilomeetrit.

Maismaal moodustab võõra riigi territoorium kõrval justkui enklaavi, seal ei ela praegu teadaolevalt enam kedagi. Võiks isegi võrrelda, et Vene riik pressib veidra moodustisena umbes sama palju Eesti riigi sisse, kui Eesti küla ulatub Venemaa hõlma.

Podmotsa küla asub Eesti ja Vene piiri sopis. Foto: Maa-amet

Nii Eestis kui arvatavasti Venemaal on inimesteta piirkonna üle võtnud loodus, mille kohta passib kõige paremini öelda pillirooga ääristatud, tiheda võpsikuga soine ala. Plaan kõndida mööda rannikut Maraksi ninale ja mööda piiri tagasi – kokku mitu kilomeetrit – tuleb ajakirjanikul kõrvale lükata. Ilmselt võtaks see aega mõne päeva või lõpeks jaks mudas, tiheda pilliroo nahkaveristavalt teravate lehtede vahel.

Pääseme tänu Alar Ahu­salule, kes tuleb appi naabrimehe paadiga ning viib meid Kuulja lahele riigipiiri ja rannariba vahele sõitma. Põristame kuni tipuni ehk Maraksi ninani, aga jalga maale tõsta ei saa, sest vee ääres seda lihtsalt ei paista – ainult tihe pilliroog.

Ahusalu tähendab, et Eesti piiripoi tuleb iga aastaga üha lähemale – muidugi mõista ei tõmba riik oma veepiiri koomale, vaid pilliroog võtab aina enam võimust. «Ma polnud vähemalt 15 aastat Maraksi ninal käinud. Varem oli kalda ääres isegi liivast randa ning eemal heinamaad, nüüd on kõik kinni kasvanud.»

Sõidame tagasi kodusadamasse. Küsin Ahusalult, mis tundega vaatab ta Venemaa poole alates veebruari lõpust, kui see suur riik tungis kallale endast väiksemale ja rahumeelsele riigile. Tema ütleb, et igapäevaelus selle peale ei mõtle. «Siin Podmotsa külas on kõik nii nagu ennegi.»

Piserdab vihma. Ilm pole samas kuigi külm ja vesi tundub meelitavalt soe. Kasutan võimalust, ajan üleriided maha ja käin piiriäärses Kuulja lahes ujumas. Tõesti, nagu perepoeg enne oli kiitnud, vesi on mõnusalt soe.

Kuulja lahes jookseb piir Eesti ja Venemaa vahel. Pildil on meie piirivalve seatud poi, eemal on idanaabri maa. Foto: Elmo Riig

Kui kuidagi ei saa

Et matkast mööda Podmotsa küla serva ei saa asja, otsustame minna piirini vähemasti ühes kohas. Niimoodi, nagu seadus lubab. Kohalikud annavad külaplatsilt suuna kätte. Abiks on kaks nutitelefoni ning maa-ameti kaart, mis telefoni asukohta näitab. Ilma satuks ilmselt rappa. Nüüd satume võpsikusse ja sohu.

Püüame minna võimalikult otse, aga lausa uskumatu, kui tihe võib üks tihnik olla. Müttame paarkümmend minutit, misjärel jõuame linnulennult 400 meetri järel sihtpunktini ehk piiripostideni. See paik on üsna avar, aga kohati kõrge taimestikuga pehme pinnas paneb mõtlema, kuidas neid tähiseid sinna veeti ja mil moel paigaldati. Enamik madalamast alast on madalsoo.

Podmotsa külas kulgeb riigipiir ka mööda maismaad, kuid seal enne piirini jõudmist tuleb läbi murda tihedast võpsikust. Parasjagu teeb seda ajakirjanik Aivar Aotäht.​ Foto: Elmo Riig

Veel aimab silm Eesti poolel enne piiriposti kitsukest kraavi, mille on kaevanud ilmselt inimene. Seega niisama lihtsalt teise riiki sattuda ei tohiks, kraavi koperdamine peaks meele virgeks lööma. Umbes nii, nagu annavad maanteelõigu keskele uuristatud süvendid autojuhile põrinal märku, et ta teisele poole ei kalduks.

Koht üle vaadatud, tungime tagasi. Mõnes kohas on eriti palju parme ja sääski. Neid on lausa nõnda ohtralt, et looduse kutsele vastamise ajal tuleb vaba käega putukaid tõrjuda. Aga saame hakkama. Külaplatsil end puhtaks kloppides otsustame ära käia viimase vaatamisväärsuse juures ehk sõita varem jutuks olnud tammini.

Paraku seisab juba mõnisada meetrit enne kallast keset teed suur piirivalvetorn ja silt teatab piirivalve territooriumist. Oleks sellest varem teadnud, saanuks piirivalvega kokku leppida, aga kõike ei oska alati ette näha. Hea küll, ei hakka piirivalvele tüli tegema ja ilma küsimata edasi minema. Nii saab meie esimene Podmotsa-reis läbi.

Täiesti plaaniväliselt tuleb augusti teisel esmaspäeval aga teinegi reis. Meile polnud ikka rahu andnud, et Eestit ja Venemaad ühendav tamm oli oma silmaga nägemata jäänud. Tõsi, kaugelt lahelt olime seda näinud, kuid tahaks ju ikka lähedalt ... Vahest jalagagi ära katsuda ...

Keelatud ühendustee

Piirivalve Saatse kordoni juht Arvo Suvi kuulab ajakirjaniku idee ära ja lubab piirivalve eskordi saatel tammil ära käia. Kaasa tuleb koer, kes on järjekordsest patrullkäigust silmanähtavalt innustunud.

Eelmisel korral eemalt üle vee paistnud lähiajalooline tamm avaneb nüüd oma täies hiilguses. Või noh, näeme seda, mis kunagisest hiilgusest alles. Tamm tundub muidugi tugev, aga on paratamatult rohtu kasvanud. Veel on aimata asfalti, kuid sellestki saab loodus tasapisi jagu.

Kogemata ühest riigist teise eksida ei saaks isegi siis, kui kaldal hoiatussilte ei märkaks. Kohas, kus tamm kahe riigi vahel jaguneb, seisab mõlema riigi piiripost, nende vahel üks viltu vajunud tala ja torupiire.

Kuulja lahes Eesti ja Vene riigi vahel asub tamm, millest piir läbi lõikab. Foto: Elmo Riig

Piirivalvurid lubavad ajakirjanikud tammi alguseni. Seejärel ivake edasi, ühe põõsani, et parema pildi saaks. Ajakirjanik astub veel paar pisikest sammu. Kui toimiksime nõnda omal algatusel, rikuksime arvatavasti piiri ­ääres kehtivaid reegleid.

Tamm ise on kaardilt fikseerides umbes 300 meetrit pikk – oleneb, kuidas mõõta, sest mõlemal pool saab see kaldaga sujuvalt kokku. Lõviosa tammist kuulub Venemaale, seega on idanaaber meist vaid mõne sekundi astumise kaugusel. Kujutan ette, kuidas vanasti oli ühe ja teise poole elanikel väga mugav sedasi üle lahe käia. Ruumi jagus ka autole.

Praegu oleme tammi Eesti-poolses otsas ainult meie: piirivalvekoer, kaks piirivalvurit ja kaks ajakirjanikku. Vene poolelt ei paista kedagi, aga ilmselt jääme idanaabri valvekaamerate sihikule. Eesti piirivalve kaamerad näevad meid muidugi ka.

Samal ajal toimetab Pod­motsa küla oma argises rütmis. Ühe talu juures podiseb traktor ning noored ja vanad võtavad koos kartulit. Sügis pole enam kaugel.

KOMMENTAAR

Taavi Pae, geograaf

Podmotsa on väike seto küla Pihkva järve Kuulja (Kulje) lahe kaldal, esmamainimine oli aastal 1563. Teisele poole lahte jääb vene asustusega Kuulja (Kulje) küla, mille kirikut mainiti esimest korda 1350. aastal. Selle kiriku alla kuulus muu hulgas Podmotsa rahvas. Kalmistu ja tsässon on olemas ka Podmotsa külas.

1970. aastatel ehitati Podmotsast lõunas tamm üle lahe. 1990. aastatel see suleti, kuid maastikus on see nähtav tänini.

Omalaadne on Podmotsast läände jääv Venemaa enklaav. Seal paikneb väike Tupki (Dupka) küla, kuhu Vene poolelt pääseb vaid vett mööda. Praegu seal püsielanikke enam pole. Tupki on ajalooliselt olnud erinevalt Podmotsast vene asustusega ja seetõttu ilmselt riigipiir niimoodi ebaloogiliselt kulgebki.

KOMMENTAAR

Arvi Suvi, Saatse kordoni juht

Alustasin teenistust 1995. aastal Värska kordonis ja olen sestsaadik Setomaaga seotud. Podmotsa on vaikne küla, justkui maailma ots Eestimaa äärel. Küla on ümbritsetud Pihkva järve ja soodega ning sinna viib üksainus tee. Eks see teatud mõttes hõlbusta piiri valvamist, aga piirivalvepatrullid püüavad olla ootamatud oma tegevuses ja seetõttu võib meid kohata igal ajal eri kohtades.

Püüame toimetada elanikke liigselt häirimata, aga peatame kontrolliks siiski kõiki piiriäärseid liiklejaid. Kohalikud on piirivalve kohaloluga pigem rahul, sest pakume neile turvatunnet ja hoiame ümbrusel silma peal. Meie teeme oma tööd, nemad elavad oma elu.

Omaette koht on Eesti ja Vene vahele nõukogude ajal rajatud tamm. Aastaid tagasi käidi seal kalagi püüdmas. Mugav oli seal õnge vette visata nii kohalikul kui piirivalvuril, kes vabas vahetuses niimoodi «piiri valvas». Nüüd on inimesed leidnud endale kalastamiseks teised kohad ja tammil enam ei käi. Hea kalakoht, tammist läbi voolav vesi jääb piiriribale, kus on aga seadusega keelatud viibida. 

Vahetult piiri ääres lihtsalt uudishimust liikumine ei tee muidugi kellelegi kahju, aga kui piirivalve näeb piiri lähedal liikumist ega tea, kelle või millega tegu, tuleb mõistagi kontrollida. Nii võib kuluda väärtuslikku aega olukorras, kus piirivalvureid sootuks mujal vajatakse.

Maismaal ja seega ka tammil on piiririba laiuseks kuni kümme meetrit. Veel liikudes ei tohi piirijoonele minna lähemale kui 50 meetrit. Podmotsa külast paadiga suurele järvele ei pääse – piir on ees. Väga palju vaba vett järvel toimetamiseks kitsas lahes seega ei jäägi. Piiriveekogule minek tuleb kindlasti registreerida, seda saab teha mugavalt internetis.

Piiririkkumisi on Podmotsa küla kandis ette tulnud. Eeskätt juhtus seda mitukümmend aastat tagasi, kui suvaliselt üle Eesti-Vene piiri enam käia ei tohtinud ja olime asunud piiri valvama. Kes soovis ühele või teisele poole pääseda, pidi ringiga minema. Samas taheti endiselt liikuda harjumuspäraselt, näiteks tuua otse üle lahe paar lambatalle. 

Tammil töötas Eesti taasiseseisvumise järel ametlik piiriületuspunkt, kust said liikuda nii Eesti kui Vene kohaliku küla inimesed lihtsustatud piirületuse nimekirja alusel. Mõne aja pärast see piiripunkt siiski suleti.

Selle sajandi esimestel aastatel muutus tulusaks sigarettide salakaubaäri. Eesti piirivalve sai ikka palju salasuitsu kätte. Avastamisele aitasid kaasa ka elanikud ise. Viimastel aastatel on piiril olnud rahulik. Hoiame piirirahu ja turvalisust koos kogukonnaga.