Elust lahkus 23. septembril üks Eesti nüüdisaegsele ökoloogiale ja keskkonnakaitsele aluse panijatest professor Toomas Frey. Toomas oli äärmiselt eripärane teadlane ja isiksus.
Kolm aastat tagasi koostasid Toomase 80. aasta juubeliks tema õpilased ja kaasteelised raamatu «Vooremaa Metsaökoloogia jaam ja Toomas Frey», mille sissejuhatust on siin sobilik tsiteerida. «Ökoloogia sõna hakkas eesti keelde tulema kahekümnenda sajandi alguses, ent kuni 1960ndate aastateni kohtas seda valdavalt teaduslikes kirjutistes ning sealgi harva. Kui Eestis on tol sajandil olnud keegi, kes kindlasti ja alati nimetab ennast ökoloogiks, kelle enamikus kirjutistes ja esinemistes on see sõna olulisel kohal ja kes on korraldanud suure osa ökoloogia nime kandvaid üritusi Eestis, siis on see Toomas Frey. Tema ja ta kolleegide (esmalt Viktor Masingu, samuti Hans Trassi ja mitmete teiste) tegevuse mõjul sai ökoloogiast tihti kasutatav sõna ja kõrgesti väärtustatud mõiste Eesti keeles ja kultuuris. Kui ökoloogiline arusaam on mõistetud ja hoitud, siis on see tähtis tagatis Eesti kultuuri kestmisele.»
Paradoksaalsel moel oli Toomas ökoloogina iseõppija. Varases eas lindudest huvitunud noormees läks õppima metsandust. Tema peamine iseloomujoon – tavapäraseks peetavate piiride ületamine ja eri vaatenurkade lõimimine – avaldus juba siis. Metsateadusliku teemana alanud aspirantuuritöö metsade arengust ja klassifitseerimisest kujunes täiesti uudseks ja meetoditelt interdistsiplinaarseks, kus metsanduse taustaga noorele teadlasele algselt määratud bioloogist juhendaja Liivia Laasimer hakkas konsultandiks ja andis juhendamise üle matemaatik Leo Võhandule. Töö oli niivõrd uudne, et Toomasele anti kandidaaditöö eest doktorikraad, ning ta oli kaitsmise järel Nõukogude Liidu kõige noorem bioloogiadoktor.
Toomas Frey järgnev töö oli pidev rida uutest asjadest, mida keegi varem Eestis teinud ei olnud. Tema ettevõtmisel rajati Voore metsaökoloogia jaam. See tolle aja kohta küllaltki hästi varustatud aparatuuriga välibaas oli Nõukogude Liidus omataoliste hulgas väljapaistev. Seal tehti laiaulatuslikke metsaökoloogilisi uurimusi, millest kasvas välja terve põlvkond energilisi taimebiolooge, kelle töö osutus piiriülese koostöö võimaluste tekkimisel täiesti piisavaks, et kaasa lüüa rahvusvahelises teadusloomes ja kelle akadeemilised järglased tegutsevad praegu väga erinevates valdkondades, keskkonnakaitsest taimede ökofüsioloogia ja isegi biosemiootikani. Voore ökoloogiajaamas tehtud tööd andsid võimaluse osaleda suurtes rahvusvahelistes programmides: Rahvusvahelises Bioloogiaprogrammis ja programmis Inimene ja Biosfäär. Toomase eestvõttel avaldati teadustööde kogumikke inglise keeles, mis oli toona täiesti ebatavaline. Toomas Frey on paljude edukate taimeteadlaste akadeemiliseks vana- või vana-vanaisaks.
Tema mõju Eestile, meie bioloogiale ja keskkonnakaitsele on sügav ning kestab kaua
Toomas Freyl oli nii palju energiat, et seda jagus enda ja oma töörühma teadustöö kõrvalt ka eesti teaduskogukonna koostöö korraldamiseks ning teaduslike ürituste organiseerimiseks. Tema laboris said regulaarselt kokku ökotooriumiks nimetatud mitteformaalse seminari vormis eri teadusvaldkondade (füüsika, metsateaduse, mullateaduse, klimatoloogia, mitmete bioloogiaharude) tippteadlased, et arutada ökoloogia suuri probleeme. Tasapisi kujunes sellest Looduseuurijate Seltsi ja Looduskaitse Seltsi ühise haruna Eesti Ökoloogiakogu sektsioon. Järgmise sammuna hakkas ökoloogiakogu, ikka Toomase ettevõtmisel korraldama Eesti ökoloogiakonverentse. See mitmepäevaliste ja sadu eri valdkondade teadlasi kokku toonud teadlaste kokkutulekute traditsioon (kokku 12 konverentsi) kestis 1978. kuni 2013. aastani. Konverentside vaheaastatel peeti regulaarselt lühemaid temaatilisi Eesti ökoloogiapäevi (1984–2005, kokku 15 ökoloogiapäeva). Nende Eesti teadlaskonda organiseerivate ürituste mõju meie teaduse arengule ning konverentsidest välja kasvanud keskkonnaliikumisele on uskumatult suur.
Loogilise jätkuna ökoloogiaalasele teadustööle ja teadlaste ühistegevuse korraldamisele sukeldus Toomas aktiivselt keskkonnakaitselisse tegevusse. Pöördeaegadel kasutas Frey oma teadmisi ja energiat rohelise liikumise organiseerimisel, ta oli Eesti Rohelise liikumise esimene juht ja aastatel 1990–1991 Eesti keskkonnaminister.
Toomas Frey lahkumine paneb paratamatult mõtlema, milline on tema tööde ja tegemiste tähendus, millise jälje üks teadlane oma tööga jätab. Toomas Frey tegevuste süsteemne uurimus ootab kindlasti oma aega. Äärmiselt konspektiivne ülevaade Eesti suure ökoloogi Toomas Frey laia haardega töödest ja tegemistest näitab seda, et tema mõju Eestile, meie bioloogiale ja keskkonnakaitsele on sügav ning kestab kaua. Aitäh, Õpetaja!
Õpilaste ja kaasteeliste nimel Andres Koppel, Kalevi Kull, Krista Lõhmus