Esimene rokifestival tähistas totaalset vabanemist

Kristina Herodes
, Arteri ajakirjanik
Copy
Kui keha on ise juba kunstiteoseks kujundatud, oleks selle kinni katmine ilmne liialdus.
Kui keha on ise juba kunstiteoseks kujundatud, oleks selle kinni katmine ilmne liialdus. Foto: Erlend Štaub

«Euroopa suurim rokifestival,» ütles Hard Rock Laagri peakorraldaja Kaido Haavandi kergelt sarkastilise muigega. Ehkki poristel platsidel rokkis kõigest tuhat värvikat raskemuusikasõpra, on suuremat pidu pärast koroonakriisi raske leida. Rahvas tähistas vabanemist pöörasemalt kui iial enne. Ja siin on koos kõige vaatamisväärsemad ja keevaverelisemad festivalikülalised, keda ma iial elus näinud olen!

Nii mõnigi kõrvalseisja kujutab ette, et metal-muusika sõbrad on üks agressiivne bande, kelle hulka sulandumiseks peab riietuse salakoode teadma. Nii ta ju tõesti paistab – heidad pilgu üle platsi siia- või sinnapoole, kõikjal lainetab must meri, mida ilmestavad värvilised juuksed, rasked saapad, näoneedid, tätoveeringud, mütoloogilised ornamendid. Mingi ühisnimetaja selles justkui oleks. Kuid need, kes juba hulga aastaid laagris käinud, lükkavad eelarvamused ümber. Järgmisel suvel uhket 20. aastapäeva tähistav Hard Rock Laager on koht, kus igaüks võib end vabaks lasta ja tõmmata ülle ükskõik millised pöörasused, mida mujal kanda oleks ebaturvaline. Sest siin, nii ootamatu kui see ka ei tundu, on see just ülimalt turvaline. Sünges stilistikas seltskond on ülevoolavalt sõbralik, avatud ja lausa radikaalselt salliv. Isegi näo mustaks värvimine, mis viimasel ajal mõne närvi ajab, ei häiri siin kedagi. Rõõmsalt löövad mudastel lavaesistel läbisegi tantsu luukered, leopardid ja oravad, igat masti punkarid ja motoesteetika austajad, kiilakad ja karvased.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles