Tellijale
Põhjala võlud ja valud: vana kummitehas võidetakse inimestele tagasi
Veel aasta eest lasi nii mõnigi taksojuht sõitja(d) Kopli poolsaare tipus autost välja raske südamega. Mis seal salata, koht näib isegi põlistallinlastele ikka veel kauge ja hämar ja ka mina ei tihkaks hilistel õhtutundidel vanade tehaste ja kentsaka kontingendiga piirkonnas trammist välja astuda. Ometi on üks seltskond otsustanud just seal, vanas Põhjala kummivabrikus, ellu äratada uue kultuuritehase. Kas projektil on jumet?
17 minutit trammisõitu Tallinna kesklinnast ja ongi Marati peatus. Esimene vaade Põhjala naabruskonnale kubiseb kontrastidest: silutud tee ääres seisavad päevinäinud puumajad, disainitud trammipeatuse lähedal paistab disainimata baar S.O.S. Jalutan paarsada meetrit edasi, Marati tänava otsa. Siin võtavad võimust inimtühjemad tööstushooned, autoremonditöökojad, killustikulaod. Omaaegsele Põhjala tehasele kuulsust toonud kalossidest, botikutest ja tennistest pole enam kummihaisugi alles.
Siiski käib ühe õue peal suur sagimine. Undavad puurid ja saed, lendab tolmu ja sädemeid. Vahetatud aknad ja stiilsed sildid majaseintel annavad aimu, et töö on tegelikult käinud juba ammu – Põhjala tehas sünnib tasapisi uuesti.
Kui antropoloogiharidusega Liis Serk kaks aastat tagasi Põhjala tehase juurde jõudis, avanes seal sootuks teine pilt. Hooned olid aastaid tühjana seisnud ning rämpsu täis tassitud, nende ümber kasvas võsa ja maas vedelesid klaasikillud. «Aga see ei ole minu esimene mälestus Põhjala tehasest, mind lõi pahviks hoopis see massiivsus. Tundsin aukartust,» nendib Serk, kellest sai peagi üks põhilisi aktiviste uue kultuuritehase loomise juures.
Tema sõnutsi räägitakse tänapäeval palju enesehoolitsusest, kuid kollektiivne heaolu on soiku jäänud. Võimalus kogukonna eest hoolt kanda ajendaski toonast vabaõhumuuseumi teadurit Põhjala elustamisega kaasa minema.