«Väina tuled see aasta?»

Kaader mulluselt Muhu Väina regatilt Foto: Piret Salmistu

Täna startiva järjekordse Muhu Väina regati eel, mille kulgu Postimehe veebikülg lahkelt vahendabm kirjutab hobipurjetaja Peeter Marvet regatist ja merest üldse. 

Brion Toss on öelnud, et purjetajaid on kolme sorti: surnud, algajad ja pessimistid. Ning Moxie Marlinspike lisab sellele neljanda: anarhistid. Brion on taglastaja ehk see, kes maakeeles öeldes tegeleb kõige purjeka peale käivaga. Kui lugeda tema raamatut «The Complete Rigger’s Apprentice», saad aru, miks: purjeka peal on kõik pidevas liikumises ning iga lahendus peab olema nii lihtne ja paindlik kui võimalik. Kui midagi saab kinnitada otsa (nööri) ja sõlmega* või kavalalt pleisides (punudes), on tulemus tunduvalt töökindlam kui polt või tükk plekki.

Moxie on aga … ütleme, et krüptoanarhist. Tuntuks on ta saanud video-, kõne- ja sõnumiside turvamise protokolli Signal ja samanimelise turvalise suhtlusrakenduse loojana – tõsi, suurema tõenäosusega puutud Signaliga kokku, kasutades WhatsAppi. Laupäevaõhtuseks arvutist vaatamiseks sobib aga hästi tema ja ta sõprade videolugu Hold Fast, mille leiab Vimeost: kuidas osta tuhande dollari eest purjekaront, see Florida luksusjahtide vahel korda teha ja siis Kariibidele seilata.

Hold Fasti alguses selgitab Moxie, kuidas klaasplasti kasutuselevõtt purjetamise massidesse viis: valged põlvpüksid, kuldnööpidega jahtklubipintsakud ja käsitööna valminud puupurjekad asendusid 1960ndatel masstoodangu ja keskklassi perekondadega. Kuna klaasplast on peaaegu igavene, siis ei ole praegu probleem leida endale 70ndate või 80ndate alus, mis ei anna küll klantsajakirjas kajastamise mõõtu välja, aga meri ja päikeseloojangud selle ümber on täpselt samad. Sellised on ka näiteks Eesti purjekad Teakita ja Bellatrix, millel selja taga muuhulgas tiir ümber maakera.