Tellijale
Krister Kivi: muretu suvi (2)
10. juuli 2020, 00:03
Kui pärast koroonakarantiini esimest korda juuksuri juurde jõudsin, oli mu peas halle juukseid märksa rohkem kui kaks kuud varem. Enda meelest olin üksindusele, hirmule ja pretsedenditult pikale kodusistumisele hästi vastu pidanud, kuid kindlasti tegi ängistus keha ja hinge kallal vaikselt oma tööd. Ja posttraumaatiline stress mõjutab meist paljusid veel pikalt. Muuhulgas riskikäitumist: ühed muutuvad teadagi senisest arglikumaks, teised võtavad aga palju julgemalt riske. Kuigi on küsitav, kas riskivõtmiseks saab nimetada seda, kui inimesed tahavad lihtsalt minna eluga edasi «nii nagu enne».
Sel nädalal sõitsin uue laevaliiniga Tallinnast Turusse. Vaated merele ja saarestikule olid muidugi imelised, teenindus väga püüdlik. Siiski vapustas mind veidi reisijate – lõviosas meie põhjanaabrite – muretus, mis võis olla ka soomlaste kuulsa «sisu» ilming. Sellal kui pandeemiast raskemalt räsida saanud Prantsusmaal on maskid näiteks transpordivahendites täiesti kohustuslikud, nägime Soome suunduval laeval maski vaid ühe reisija peas, kes läbi näokatte kaupluses parfüüme nuusutas. Muidu tuksus elu laevakoridorides ja -saalides paljude hoiatussiltide kiuste edasi üsna tuttavas rütmis. Tax-free-poes tungeldi nii innukalt, otsekui ähvardaks oht, et õlu ja viin maailmast kohe otsa saavad. Inimeste olek deklareeris, et kriis on möödas ja nüüd läheb elu edasi oma tavalisel moel. Ja võibolla lähebki – peaaegu kõigi jaoks.