Galerii ⟩ Peadpööritav kiiking tõi esmase proovimise järel sisse tõelise hasardi

Lenel Karu
, reporter
Copy

Esmaspäeval algas Tartus kiikingu nädal ning pühapäevani saab Atlantise kõrval muruplatsil proovida seda eestlaste poolt leiutatud põnevat spordiala. Ühtaegu hirmus, aga lööb adrenaliini verre. Nii tundis ka tartlane Veljo Säre, kes täna esmakordselt kiikingut proovimas käis ja Tartu Postimehele muljeid jagas.

Tartus on nüüd juures üks spordiklubi, Dorpat Kiiking, mis on võtnud enda eesmärgiks peadpööritavat spordiala laiemale üldsusele rohkem tutvustada.

«Varem ei olnud Tartus piisavalt huvi ega ressursse, aga nüüd sai lävend ületatud. Meil on väike grupp huvilisi, kes koos ühte asja ajab,» rääkis Dorpat Kiikingu eestvedaja ja instruktor Ivo Kändla.

Kõige tähtsam on see, et inimene suudaks oma keha raskust liigutada, aga pikkus või kehakaal rolli ei mängi. «See on nagu lõuatõmme või jõutõstmine, üldkehaline hea vorm aitab kindlasti kaasa. Samas on jaanipäevadel kiikunud ka 120 kg kehakaaluga purjus Soome härrad ja kõik on hakkama saanud,» muigas Kändla.

Tema hinnangul on hirm alguses tavapärane ja käib asja juurde. «Küsimus on pigem selles, kui kiiresti saad hirmust üle. Inimene ei peaks laskma kiigel enda üle kontrolli võtta, vaid vastupidi. Kui kuulad ja teed õigel ajal kükke ja tõused püsti, lähedki üle võlli,» selgitas Kändla. 

Atlantise kõrval muruplatsil on huvilistele proovimiseks väljas üks naiste- ja üks meestekiik. Esimesel on 3,5 meetrit, teisel 4,5 meetrit. «Praegu saavad inimesed ise tutvuma tulla. Need kiiged on tugevalt maa sees, siit on võimatu kuhugi kukkuda, see on väga turvaline spordiala,» selgitas Kändla.

13-aastane Ingle Kriisa harjutas täna pühapäevasteks kiikingu võistlusteks ning on tegelenud spordialaga kolm aastat. Esimene kogemus kiikinguga oli tal Rakveres ja ühest kogemusest tekkis huvi, mis kestab siiani.

Hoopis esmakordselt tuli aga kiikingut täna pärastlõunal proovima tartlane Veljo Säre, kellel läks võrdlemisi hästi. Tal jäi napilt puudu, et üle võlli minna. 

«Lihased annavad tõesti tunda, eriti käed. Tegelikult polnudki hirmu, pigem väsis keha ära,» ütles Veljo Säre pärast esimest kiikingu kogemust. «Tuleb tunnistada, et oleksin pidanud instruktorit kuulama, kui ta mulle alt «kükki» ja «püsti» karjus. Olin üle võlli minemisele nii lähedal, et ei pidanud vajalikuks tema sõnu jälgida. Ja sinna see jäi,» lisas Säre.

Hasart tekkis juba esimesest kogemusest ja Säre lubas homme tagasi minna. Huvi kiikumise vastu tuli tal keset ööd kodus. 

«Eile kell kaks öösel järsku mõtlesin, et tahaks kiikuda. Ei tea, kust see soov tuli. Täna jalutasin linnas ringi ja nägin, et see võimalus ongi siinsamas olemas. Tuli proovida,» jutustas Säre.

Ivo Kändla sõnul ei ole Eestis kiiking veel oma haripunkti saavutanud. Inimesed proovivad seda sündmustel paar korda, aga laiem huvi alles kasvab. Kändla sõnul on kiikingul eri vorme, näiteks duellkiikumine, mida ta soovib edaspidi Tartusse tuua. 

Pühapäeval toimuvad Atlantise kõrval Tartu lahtised võistlused kiikingus, kuhu on osalejaid üle 20. Kändla sõnul igatahes potentsiaalseid kiikujaid Tartus jagub.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles