Karl Robert Saaremäe paistab ulakas päikesepoiss, kuid on üks suuremaid südametemurjaid noorte näitlejate ridades.

FOTO: Elmo Riig

Näitleja Karl Robert Saaremäele (28) tähendas eriolukord sama mida ametikaaslastele – etendused, mida pikalt ette valmistatud, jäid lihtsalt ära. Kuid filmis «Talve» Oskar Joosepi poeg Tootsina tuntuks saanud Robi ei langenud masendusse, selle asemel sõitis ta isa, samuti näitleja Üllar Saaremäe juurde maale, veetis aega kaksikutest pisiõdedega ja luges lastele Instagramis muinasjutte ette, ikka särav naeratus näol.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Seekord me temaga tööst ega näitlemisest siiski ei räägi. Selle asemel läheme hoopis kihtide vahele, et aru saada, kes on see vaimustav päikesepoiss. Mis on sillerdava kesta sees ja taga?

Eriolukorra ajal tegid sa koostöös Euroopa Komisjoniga Instagramis südantsoojendava projekti: lugesid ette Euroopa riikide muinasjutte. Milline lugu sind ennast kõige enam kõnetas?

See oli nii tore pakkumine! Olin just mõelnud, et peaks midagi sisse lugema, raamatuid või multikaid. Mulle väga meeldis tšehhi «Naelasupp». Meeldib selle hulkuri leidlikkus ja rõõmsameelsus, see, kuidas ta elusse suhtub. Ta pole selline tegelane, kes on jäänud elu hammasrataste vahele ega suuda sealt välja tulla, mul on tunne, et see on tema valik. Ta ongi rändaja hing, kes peab käima ukselt uksele. Elu näitab, et on võimalik rõõmu leida pisikestes asjades – ta koputab kellegi uksele, kes võiks sooja pakkuda ja kes samuti tunneb end üksikuna. Ma arvan, et see, kes ta lõpuks tuppa lubab, näeb, et sel härral on juba silmis midagi, mis on aus ja tõeline. Ta avab kavalusega köögikapi, valmistab suurepärase supi ja joob sinna kõrvale prouaga veini, nad naeravad ja lähevad kaunilt öö saba alla, hommikul aga jätkab rändur oma teed. See on ilus lugu.

Mulle tundub, et on teatud tüüpi eesti mehi, kellel tekib suve alguses vastupandamatu igatsus lõputute teede järele, soov minna ja rännata, selline nipernaadindus peksleb veres. Kui palju sinus Nipernaadit on?

Täpselt niipalju ongi, nagu sa kirjeldasid. Seda minus on, aga eks ta ajapikku ole hakanud ka vähenema. Mul on tung käia ja rännata, jalutada, isegi kui ei võta uusi radasid ette. Iga päev on uus. Paar päeva tagasi oli õhtul imeilus taevas, leekides ja roosa. Ühel hetkel sain aru, et päike on juba ära kadunud, aga mina polnud ikka oma jalutuskäiku lõpetanud, ja tekkis mõte, et kas nüüd jalutangi juba uuele päevale vastu.

Sul on näos päris mitu armi, ninal ja otsa ees...

Jah, ma olen elus palju asju teinud, pea ees ja jalad järel. Mul tihti juhtub, et mõtled küll asjad läbi, sõnastad ära ja... siis ikka teed mingeid asju ummisjalu. Mul on kehal päris palju arme, mille olen saanud haavumisest ja haavamistest.

Karl Robert Saaremäe on mitmepalgeline ja põnev - temas on koos ulaka uulitsapoisi lust kui ka pikalt sõnu valiv elu mõtte otsija. Põnev, otsatult põnev ja tuline loovhing!

FOTO: Elmo Riig

Kas sa kakelnud ka oled?

Ma ei nimetaks seda kaklemiseks, aga kähmelnud olen küll ühe oma parima sõbraga. Ta oli juba enne mu parim sõber ja pärast seda veel tugevam. Olime vast seitsmendas klassis, minul oli silmarõõm ja temal oma, rääkisime nendest üksteise seljataga halvasti. Kui keegi ütleb mu silmarõõmu kohta halvasti, siis mul tuleb ikka tema eest välja astuda, isegi kui see silmarõõm asjast midagi ei tea. Ega me halvasti mõelnud, aga otsustasime, et kõige õigem on lahendada asi rusikatega. See polnud mingi professionaalne kaklus, pigem nutsime ja loopisime teineteist mudelautodega. (Naerab.) Aga sai see ka tehtud ja otsustasime, et oleme tehtud sõpruseks, mitte kakluseks.