Video ja pildid: Paide tüdruk taltsutab hobujõude
23. mai 2020, 00:00
- Esimene trenn ja tõdemus, et tüdrukul on annet
- Vanemate toetus on ülioluline
- Ringrajalt tuleb kiirus, supermotost tehnika
See on noore motosportlase, Paide neiu Selyn Kazakova lugu.
Mitut järvalasest ringrajasõitjat teate?
Mitut SuperMoto sõitjat tunnete?
Palju on nende seas kooliõpilasi?
Kas mõni neiu ka?
Veel mõni aeg tagasi oleksime kõikidele neile küsimustele vastanud eitavalt.
Ei tea.
Ei tunne ühtegi.
Kooliõpilasi kindlasti ei ole.
See ju puha meeste ala.
Vähemalt Eestis.
Praeguseks on vastused muutunud. Nende muutja on olnud Paide Hammerbecki põhikooli IX klassi õpilane Selyn Kazakova. Audrus auto24 ringrajal tunneb Selyn end mugavalt ringrajatsiklit juhtides, kuid Aravete kardirajal näitab kiiret minekut ka SuperMoto mootorrattal.
Selyn on 15aastane ja tema teekond motospordimaailmas on kestnud poolteist aastat.
Hirmust tuleb üle olla
See oli 2018. aasta suvel Aravete kardirajal, kui isa ja tütre tandem kohtus rajapäeval Eesti kuulsaima naismotosportlase Anastassia Kovalenkoga. Too suunas nad sealsamas algajate võistlusega ametis olnud Vihuri motoklubi instruktori ning aastaid Baltikumi ja Põhjamaade ringrajasõitjate paremikku kuulunud Marko Rohtlaane juurde.
«Meil ei olnud plaani, et Selyn hakkaks motospordiga tegelema,» ütleb Sergei Kazakov. «Tulime lihtsalt vaatama, et kui, siis milline tsikkel võiks talle sõitmiseks sobida.»
Marko Rohtlaan kutsus Selyni Pärnu lähistel Audrus asuvale auto24 ringrajale proovisõitu tegema ja edasine on ajalugu. Nagu sellistel puhkudel ikka. «Tunne oli äge!» muljetab Selyn. «Ise sõitsin, ise andsin gaasi, kiirus kasvas päris nobedalt. Hiljem tuli juurde käikude vahetamine. See oli esimestel kordadel päris keeruline, ajasin liigutused kogu aeg segi, koos pidid töötama nii käed kui ka jalad.»
Siiski tuli Selyn Audrust tagasi teadmisega, et talle mootorrattaga sõita meeldib ja motospordiga tegelemist võiks kaaluda küll.
«Ma küll võimaldan lastel hobidega tegeleda, kuid ühelt alalt teisele hüppamisse suhtun päris kriitiliselt,» ütleb Sergei Kazakov ja laseb seejärel tütrel kõrvad kinni panna. «Kui testsõidud olid sooritatud, tunnistas Marko Rohtlaan, et tüdrukul on sõiduannet, ja kutsus treeningutele. Ühtlasi sai Selynist Vihuri motoklubi liige,» jätkab ta vaiksema häälega. «Mitu korda sai veel kinnitada, et Selyn oli tõesti esimest korda mootorrattaga sõitmas.»
Kodustele oli Sergeil teistmoodi üllatus. Paidesse tagasi jõudnud, andis ta teada, et nüüd ja igavesti jäävad kõik puhkused ära ja kogu perekonna vaba raha läheb tütrele tsiklite ja sõiduvarustuse ostmise alla.
Nali! Päris ühepoolselt need asjad ei käinud. Mõttega tuli kaasa ikka ka pereema Aleksandra, kes ei muutnud oma meelt isegi siis, kui seni kõige tõsisema vigastusena murdis Selyn 2018. aasta sügisel Audru ringrajal kukkudes käeluu. «Parem oleks, kui istuksid kodus ja kooksid,» oli tema kommentaar ja see oli ka kõik.
Isa Sergei mured olid teistsugused. «Iga kukkumine on kukkumine. Neid tuleb ikka ette, küsimus on selles, kas sõitja saab hirmust ja kartusest üle või mitte. Kui saab, siis temast tuleb sõitja, kui ei, siis ei tule, treeni, palju tahad,» lausub ta.
Selyn ütleb, et ta ei ole otseselt hulljulge, kuid mootorratastega võistlusradadel kihutades ta kiirust ei karda. Pigem just naudib seda. Kukkumisi ta siiski mõneti pelgab. Veel pelgab. «Olen endale sisendanud, et kui kukun, siis tõusen püsti ja sõidan edasi,» lausub ta. «Jah, eks ma seda Audru raja S-kurvi ja seal kukkumist mäletan endiselt, kuid mida aeg edasi, seda kiiremini olen hakanud ka seda kohta läbima.»
Igal juhul võttis Kazakovide pere tol 2018. aasta suvel vastu otsuse, et kui motosport, siis motosport, ja Selyn jäigi neljapäeviti Audrusse treeningutele käima. Isa Sergei autojuhi, hiljem, kui oma tsikkel oli olemas, siis ka autojuhi-mehaanikuna kaasas.
Unistada tuleb suurelt
Praegu sõidab Selyn Kazakova 390cc mootoriga bike’i ringrada (KTM RC390 ja klass SuperSport 300) ja SuperMoto tsikliga 150cc uhab ringi kardiradadel (Honda CRF150R, klass S4). Hooajavälisel rajal kasutab võimalusel SuperMoto tsiklit jääradadel. Piikrehv alla ja minek.
Sellest, et minekut on olnud, annab tunnistust kodune auhinnakapp. Näiteks leiab sealt 2019. aasta naiste jäärajasõidu karikavõistluste teise koha. Ringraja esimene poodiumikoht, samuti teine koht, tuli Lätis Bikerniki rajalt. Võistlemas on Selyn Kazakova peale Eesti ja Läti käinud veel ka Soomes.
Kuigi praegu on ta alaga tegelenud napid poolteist aastat, ütleb Selyn, et tal on siiani läinud päris hästi. «Esikolmikukohti just väga palju ei ole, kuid arvan, et mul on läinud paremini, kui oleksin loota võinud,» lausub ta. «Võistlused ei ole ju treeningutega võrreldavad. Võistlustel on pinge laes, pole haruldane, et stardis värisen, aga nii kui antakse start ja tuled kustuvad, suudan keskenduda üksnes võistlusele ja ärevus kaob.»
Täpselt nii on õpetanud ka treener Marko Rohtlaan. Kui on võistlussõit, siis tulebki keskenduda ainult sellele.
Selyn sõnab, et oma unistustest tahaks ta elukutseliseks sõitjaks saada ja kunagi ka motospordimaailmas tippu jõuda. «Kõrgem tipp on GP-sari,» selgitab ta. «Jah, ma ei alustanud motospordiga päris pisikesena, kuid olen seda meelt, et kui ikka väga pingutada, siis võib olla kõik võimalik. Unistada tuleb suurelt.»
Ja Selyn unistab. Mida treening edasi, seda osavam sõitja ta on. «Kui võrrelda eelmist kevadet selle aasta kevadega, siis need on nagu öö ja päev,» märgib ta.
Isa Sergei noogutab kõrvalt. Nii tõesti on.
Selynile meeldib motospordi juures ennekõike adrenaliin. «Mulle meeldib, et olen rajal tsikliga omaette,» lausub ta. «Mulle meeldivad mõlemad, nii SuperMoto kui ka ringrada. Ringrajal on kiirus suurem (kuni 180 km/h) ja adrenaliini rohkem. SuperMotos on kiirused väiksemad (kuni 110 km/h), aga füüsiliselt on see kindlasti raskem, sest liigutamist tsikli ohjamisel on omajagu.»
Isa Sergei lisab kõrvalt, et pidurdades käib kogu aeg kätekõverduste tegemine. «Kiirused on läinud nüüd nii suureks, et kui füüsiline vorm pole hea ja jaksu ei ole, siis ei tule ka sõidust midagi välja. Nagu öeldakse, et võistlused võidetakse mitte sirgetel, vaid just kurvides. Sirget oskab ju igaüks sõita, kuid mida kiirem kurvides oled, seda parem,» selgitab ta.
Selyn Kazakoval on ette näidata päris mitmekülgne sporditaust. Ta on tegelenud saalihoki, ujumise, jalgpalli ja ratsutamisega. Nüüd jagub koolivälist aega vaid motospordile.
Asi pole ring- ega kardiradadel tehtavates eritreeningutes, oma aja võtavad ka üldfüüsilised treeningud, nagu jõuharjutused ja võhma arendav jalgrattasõit.
Esimene laager viis Venemaale
Eelmisel sügisel Aravete kardirajal ühel ühisel SuperMoto treeningul märkas Selyni tuntud Venemaa treener Fjodor Petrišin. Järgnes kutse motolaagrisse. Kuu aega kestnud esimesse välismaa treeninglaagrisse. «Kolm tundi platsitrenni, millele järgnes kaks tundi rajal – hommikust õhtuni vaid tsiklisõit ja õhtuti veel teooria ka. Tüdimust ei tekkinud, kogu asi hakkas mulle veelgi rohkem meeldima,» ütleb Selyn.
Tänavuse hooaja algusele on oma pitseri vajutanud riigid sulgenud ja eriolukordadesse sundinud koroonaviirus. Nii jäi ka Kazakovidel ära kevadine hooaja algusse plaanitud Venemaa-laager, kuid kontaktid on alles ja suhtlemine sealse treeneriga käib üle interneti.
Samuti valitses kuu esimese poole võistluskalendris üksnes suur teadmatus. Esimesed võistlused – Selyn Kazakova põhiala on ringrajasõit ja SuperMoto, mis sõidetakse siis, kui on võimalik ja need ei kattu ringrajavõistlustega – pidid ringrajal olema sel nädalavahetusel.
Eesti meistri- ja karikavõistluste ning Balti etapi asemel on auto24 ringrajal täna-homme rajapäevasõidud. SuperMotos pidid esimesed võistlused olema 30. mail Lange kardirajal.
Olgu öeldud, et pole Paides elavast Kazakovide perest enne sirgunud ühtki motosportlast.
Teisi Eestis SuperMoto või ringrajasõiduga tegelevaid neide loetlevad isa ja tütar üles kõige rohkem kahe käe sõrmede jagu. Kui neile lisada motokross, siis on neid veidi rohkem, kuid ega täiskasvanute seas naistega lood paremad ole. «Neiud-naised, julgemalt-julgemalt!» on mõlema soov.
Järvamaal on lood samasugused. Motokrossiga tegeletakse, aga ringrajasõitude või SuperMoto puhul valitseb maakonnas sõitjate poolest ikka tühjus.
Tulevik on isa Sergei meelest Selyni enda kätes. Sergei Kazakov kinnitab, et kuniks tütrel on motospordi vastu tõsine huvi, on ka pere valmis panustama. «Päris moto-GPst mina ei julgeks unistada, aga kui kunagi jõuaks Selyn elukutselisena Euroopa sarjas esikolmikusse, siis oleks see juba suur saavutus,» lausub ta. «Jah, eks sellisel alal tippu jõudmiseks on rahal väga suur roll, kuid sõidutahtel on veel suurem osa. Siis lahenevad ka muud asjad.»
Et motospordiga tegeleda on igal tasandil väga kallis, ütleb Sergei Kazakov tänusõnad edasi nende toetajatele, ennekõike Pehmesisustuse OÜ eestvedajale Toivo Kattaile.
KOMMENTAAR
Marko Rohtlaan
Selyn Kazakova treener, Vihuri motoklubi
Kui Selyn esimest korda treeningule tuli, nägin kohe, et materjali on. Ta paistis silma pühendumise ja teotahte poolest. Samuti on tal tüdruku kohta piisavalt julgust.
Kui tavaliselt pole tüdrukud sedavõrd riskialtid, siis Selyn julgeb riske võtta ja katsetada. Kui tuleb kukkumine, siis ei tee Selyn sellest suurt numbrit ega kaota kiiruses. Pigem vastupidi, ta võtab seda kui õppetundi ja saab kindlust juurde, sest tunnetab nüüd mootorratast paremini.
Mis teha, motosport juba on selline, et õpitakse mõneti ka kukkumiste kaudu.
Selyni areng on olnud päris kiire. Suur osa selles kõiges on tema isal Sergeil, kes on loonud treenimisvõimalusi. Kui sõitjal on kogemust vähe, siis on vaja sõita ja veel kord sõita. Motosport on kogemuste ala. Sa võid olla väga hea sõitja, aga kui sul kogemust ei ole, siis on rumalad otsused, olgu need kukkumised või sõiduvahendi vale ettevalmistus, kiired tulema.
Loomulikult on ülioluline ka sõitja füüsiline vorm. Samuti vaimne pool. Kui tunned, et jõud hakkab otsa saama, siis tuleb leida see viimane tagavara, et siiski vastu pidada. See kõik saab määravaks just viimastel ringidel, viimastes kurvides, mil igaüks võitleb oma lõppkoha eest.
Häid tulemusi oodatakse noorelt sõitjalt tavaliselt alles viiendal aastal. Kui vähepeal midagi sähvatab, siis teeb see head meelt ja näitab, et töö on kulgenud õiges suunas.
Kui räägime ringrajaspordist, siis sellega tegelevaid naisi ja neide on Eestis tõesti päris vähe. Lähiregioonis on mõni Soomes, kaugemal on kiireid naisi juba rohkem, näiteks Saksamaal ja Hispaanias. Näiteid, et naised saavad sellel alal meestele vastu, on mitu. 2018. aastal võitis SuperSport 300 klassis maailmameistri tiitli hispaanlanna Ana Carrasco.
Olen seda meelt, et kui teha naistele eraldi sõiduklass, siis tase ja sellest tulenev areng pole sedavõrd kiire kui siis, kui naised sõidavad meestega koos. Meil Audrus on trennides samamoodi, võtan Selyni võrdväärselt poistega. Treeningkoormused on kõik samad.
Muidugi on motosport palju rahas kinni. Sõitja peab oma eelarve ise kokku ajama – see ongi selle spordi juures kõige keerulisem pool. Õnneks on ka häid näiteid. Kui pingutada, siis leitakse ka raha ja pikemas perspektiivis on võimalik jõuda tasemele, kus sõitmise eest makstakse palka.