Arstist eesliinitöötaja eriline emadepäev: ma näen üle pika aja oma lapsi!

Elo Mõttus-Leppik
Copy
Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna (EMO) juht Kristiina Põld koos oma lastega.
Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna (EMO) juht Kristiina Põld koos oma lastega. Foto: Madis Veltman

Põhja-Eesti regionaalhaigla EMO juhile dr Kristiina Põllule on emadepäev seekord eriline: pärast pikki nädalaid lastest lahus ollakse jälle koos. Kaks kuud tagasi töölt koju tulles tegi ta 11-aastasele tütrele Anitale ja 13-aastasele pojale Jasperile teatavaks päeval sündinud raske otsuse: lapsed peavad pakkima asjad ja määramata ajaks ehk koroonakriisi lõpuni eraldi elama kolima. Päev varem oli Eestis välja kuulutatud eriolukord ja EMO täis inimesi, kel kahtlustati koroonaviirust. Ema süda küll valutas, kuid hirm laste haigestumise pärast oli suurem kui igatsus.

«Reedel, 13. märtsil, muutus elu päevapealt. Kaks viimast kuud mu elust on sõna otseses mõttes kadunud,» ütleb dr Kristiina Põld mõtlikult ja silmitseb talle paar minutit tagasi meditsiinitöötajate poolt emadepäeva eel tänutäheks kingitud kollaseid roose. «Alates 1. maist ei ole meie haiglas lisandunud ühtegi uut koroonapatsienti. Neli inimest on veel kunstlikul hingamisel, aga tavapalatis pole enam kedagi. See õudus on möödas. Saan emadepäeva kodus lastega veeta.» Kaks kuud on ta tõtanud tööle varavalges ja jõudnud koju alles kümne ajal õhtul. Kodus ootasid teda küll elukaaslane ja kaks rõõmsat koera, aga lastetoad olid tühjad.

13. märts jääb talle alatiseks meelde. «See oli raske päev minu elus. Päeval teatasime meditsiinitöötajatele, et meie suurim hirm on saanud reaalsuseks ja nüüd lähebki raskeks,» meenutab Põld, kelle sõnul oodati samasugust katastroofi nagu Itaalias, kus arstid varisesid kokku nii füüsilise kui emotsionaalse koormuse all, kuna kõigi abistamiseks ei jätkunud aparaate, voodikohti ega töötajaid. Õhtul koju minnes ootas teda ees veelgi raskemast otsusest teatamine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles