Evi Heinleht (83) tuli veerand sajandit tagasi Sakust üksi Lahetagusele ja on siin veetnud kogu oma pensionipõlve.
KÜLA LOOD ⟩ Mandri naise pensionipõlv Lahetagusel: siin on ikka väga hea!
12. märts 2020, 00:20
Ei rängad haigused ega järeltulijate meelitused pole maadeuurija Bellingshauseni sünnikodu naabruses vanaduspõlve pidavat Evit mandrile tagasi viinud.
“Saaremaal on väga hea elada, ma ei ole kuskilpool ennast nii hästi tundnud. Nagu vanajumala selja taga.”
Evi Saaremaa elu kulgeb tasa ja targu. Kartulivaod, juurikapeenrad ja tomatid kasvumajas. Ja kohe aia taga Riksu laht ja sealtsamast omapüütud värske kala. Kalapüük meeldib Evile kohe eriti.
Paraku käivad haigused mööda inimesi. 2006. aastal diagnoositi Evil liigesepõletik ja kümme aastat hiljem maovähk. Valu ei olnud, aga nii nõrgaks võttis, et käiagi enam ei jaksanud. Ränk haigus naist verest välja ei löönud. Positiivne suhtumine aitas. “Ei mõtle selle peale, lihtsalt lülitad välja, et mul ei ole mitte mingisugust vähki.”
Operatsioon Tallinna regionaalhaiglas õnnestus. “Magu võeti mul täiesti ära, aga saadi nii puhtaks, et siiamaani pole midagi tagasi tulnud,” rõõmustab Evi. Kuressaare haigla ultraheliuuring näitab, et ühtegi uut kollet tekkinud ei ole.
Liikumisel kasutab Evi rulaatori abi. Väljas ta enam ei käi, kuid aia taga peatuva kauplusautoni ikka jaksab minna. “Sotsiaalteenused on meil viis pluss, hindab Evi. Koduabiline toob puud tuppa. Iga päev käib sotsiaaltöötaja. Vajadusel aitab ta Evi ka haiglasse vereproovi andma. Kui veri muutub viletsaks, pannakse uut asemele, siis on olemine paar-kolm kuud jälle reipam.
Nagu eakate puhul tavaline, tuleb maailm Evile koju raadio vahendusel. Inimesed, enamjaolt ühed ja samad, helistavad ja räägivad saatejuhile omi mõtteid. Evi pole seda vajalikuks pidanud. Mõne telesaate küsitluses on ta kaasa löönud ja mõned korrad hääletanud Eurovisionil. “Sel aastal mulle ei meeldinud ükski laul, aga ma olen rahul, et Uku sinna läheb,” sõnab ta.
“Saaremaal on väga hea elada, ma ei ole kuskilpool ennast nii hästi tundnud. Nagu vanajumala selja taga.”
Sel aastal möödub 200 aastat Antarktika avastamisest, milles teadagi oli kandev roll Lahetagusel sündinud maadeuurijal Fabian Gottlieb von Bellingshausenil. Suurmehe sünnipaika pole juubelipidustuste sära jagunud. Suvel ekskursioonibussid küll käisid, aga neid oli umbes sama palju nagu ikka.
Majapidamine maadeuurija mälestuskivi kõrval kuulub ühele soomlasele. Ükskord korraldas soomlane ürituse, mis võis olla suguvõsa kokkutulek. Hoovi sätiti pingid ja lehvis Soome lipp.
Parasjagu sattusid sündmuspaika lätlased. Lõunanaabrid seostasid üritust mälestustahvliga ja ilmselt pingiridade põhjal oletasid, et algab kontsert. Küsisid, et kes see Bellingshausen selline oli, helilooja või. Jäi mulje, et lätlastel seisab lõunapooluse avastamine alles ees, muheleb Evi. Iga asi omal ajal.
Saaremaast kuulis Evi esimest korda lapsepõlves. Koogiste külas Raplamaal käis üks Mihkli-nimeline saarlane kraave puhastamas ja võsa raiumas. Jutustas oma kodusaarest ja meretagusest iseäralikust keelest. Et kaalika kohta öeldakse leiges. Kusagilt sellest ajast hakkas naine Saaremaa vastu tõmmet tundma.
Saku näidissovhoosil, kus Evi raamatupidajana töötas, oli Muhus Pöitse külas suvila ja Evi sõbrannal Lõetsa külas väike maja mere ääres. Evi oli 57-aastane kui Kuldses Börsis pakuti Saaremaa läänerannikul Lahetaguse külas maja müüa. Lahetagusest ei teadnud Evi midagi. Ometi tuli ta kohale ja ostis maja ära ning kirjutas tütre nimele. Et kui juhuslikult tekib kõrvale mõni “vanamees”, poleks hiljem enam midagi jagada ega vaielda. Vanameest Evi kõrvale õnneks või kahjuks enam ei tekkinud.
Tütred ja tütretütred mandrilt käivad Evil külas. Hoolitsevad kartulimaa ja peenarde eest. Tahavad Evi tagasi mandrile oma hoole alla viia, aga Evi ajab vastu. “Mulle meeldib siin rohkem. Siin on ikka väga hea.”