1996. aastal kolis Kuressaarest Tori linnosast pärit noor mees vanavanemate talukohta Kuusnõmmele ega ole sellest saadik päevagi tööl käinud.
Kaljo Tanneberg käib võrke laskmas kepi najal
12. märts 2020, 00:22
"Tuleb nii välja,” nendib Kaljo Tanneberg (55), erialalt laevaelektrik. Tema tööraamatust leiab kaks töökohta: Kommunismi kolhoos ja Saare EPT.
Kuusnõmmel hakkas Kaljo sigu ja kanu pidama, kasvatas kartulit ja käis kalal. Nii umbes aastat kümme tagasi hakkas teda painama jalavalu. Tuli välja, et veri ei tahtnud enam hästi ringi käia. Nüüdseks on Kaljul kolm operatsiooni seljataga. Postkast asub teeristis 370 meetrit majauksest. Sõltuvalt päevast võib see talle olla väga vaevaline teekond.
Kaljo põllupidamine piirdub nüüd vaid iseenda vajadustega. Loomi ta enam ei pea ja kartuleid võtab, taburet tagumiku all. Endiselt käib Kaljo aga mõned korrad kuus kalal. 2,5 kilomeetrit mereni läbib ta mopeediga. Mereülikond seljas, sammub Kaljo kepilt tuge otsides üle põlve vette ja laseb võrgu merre. Päev hiljem tuleb ta ahvenate ja lestadega tagasi. Sõltuvalt püügihooajast jääb võrku ka haugi ja punast kala. “Ma olen Toris kasvanud ja niipalju kui mäletan, olen kogu aeg kalal käinud,” avab Kaljo oma kire tagamaid. “Kalast mul nii kangesti lugu polegi, aga tahtmine on käia.”
Riik maksab Kaljole töövõimetuspensioni. See ei ole õnneks siiski ta ainuke sissetulek. Kaljo meisterdab ja parandab kalapüüniseid. “Aastas teen 3–3,5 km võrkusid,” märgib ta.
Asi, millest Kaljo aru ei saa, on Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste kajastamine Eesti meedias. “Mis mul Ameerika presidendi valimistega pistmist on? Aga seda hakkab ikka kõige esimese asjana raadiost rääkima.”
Metssead, kelle katk vahepeal kaardilt pühkis, teevad Kaljo sõnul comeback´i. Näole pole andnud, aga värskeid jälgi vargsi sigineb. Kaljo räägib, kuidas ta aastaid tagasi ühel hommikul õue astus ja läkastama kukkus, mille peale naabrimehe heinapallide rivi otsas midagi liikuma hakkas. Metssiga hüppas palli otsast alla ja lidus metsa. Kraadiklaas näitas 20 miinuskraadi. Arukas metsloom oli maapinnast kõrgemal sooja aseme leidnud.
Lümanda ja Kihelkonna asuvad Kuusnõmmest peaaegu ühekaugusel. Kaljo eelistab poes käia Kihelkonnal. Vallaga suhtleb ta harva. “Olen harjunud omaette elama,” sõnab ta.
Samas annab Kaljo teada, et endised sõbrad ja töökaalased Kuressaarest pole teda unustanud ning mõnikord astuvad silmapiirilt kadunud kamraadi juurde ikka sisse vanu aegu meenutama ja taaskohtumise auks napsi võtma. “Kiita pole, aga eluvaim on sees,” võtab Kaljo jutuotsad kokku.