Otse postimehest
Päevakajalised intervjuud saates “OTSE POSTIMEHEST” VAATA
TEEL: Ants Nau rattaga Pärsama ja Koikla vahelisel teel, mis on tulvil mälestusi. / Foto: Siim Metsmaa / Saarte Hääl

Aastakümneid bussijuhi ametit pidanud pensionär Ants Nau läheks või hommepäev uuesti laia maailma rändama.

Koikla mees Ants Nau (74) kurdab igavuse üle, sest elupõlise bussijuhina on ta harjunud olema rahva seas. Saare Töölise nime kandnud ühismajandi päevil viis Ants inimesi ja lapsi ekskursioonidele Leningradist Valgeveneni. Puhkust nautinud seltskond oli lustlik ja melu kõikehõlmav. Suvel järgnes üks reis teisele. “Kodus käisid särki vahetamas ja siis olid jälle kolm-neli päeva sõidus, tead, kus oli elu!” meenutab Ants.  Bussijuhiks hakkaks Ants veel tänagi iga kell, vaim on valmis, läheks ja teeks. Vana sõpru jagub igal pool. Aga teisalt – mis pagana bussijuht on 74-aastane mees?

Igav on. Tahad teiste inimestega lävida, aga kellega sa lävid? Külad on ümberringi tühjaks jäänud. “Ainult poes kohtad vanu tuttavaid ja seal siis lärised. Pärsama raamatukogu varud on peaaegu kapsaks loetud, raamatukoguhoidja saadab mind juba linnaraamatukokku,” räägib Ants.

Siiski ei kahetse ta, et jäi kodukülla elama. “Ma oleks võinud kus kurat olla, Valgevenes või Siberis, tont seda teab. Aga sai siia jäädud. Elu seadis end nii ja tuleb rahul olla.” Pärast sõjaväge pakuti Antsule kohta sõjaväehospidalis, aga kolhoosi esimees öelnud, et poiss, sa ei lähe mitte kuskile, anname sulle villise, hakkad esimehe autojuhiks. “Võtsin naiseks mandri nooriku, elu veeres nagu hernes. Meil on kaks poega. Kaasaga elame koos siiani,” võtab Ants elukäigu kokku.

Veel pajatab Ants, et Pärsama nimi oli ammusel ajal hoopiski Persemaa. Vanasti olnud siin väikesed popsitalud, kus jagus ruumi vaid mahaistumiseks, seepärast siis ka asjakohane nimi. Hiljem leitud, et sulaselge roppus pole ühe paiga nimeks sugugi sünnis ja kant sai endale viisakama, kuigi ebamäärase kohenduse.

Mis on jäänud? Kitsas kruusatee Pärsama poe juurest Külma külasse ja sealt läbi metsa Koiklasse. Metsavahel läheb tee rööpasse ja Ants võtab ratta käekõrvale. Teeb suitsupausi ja avab õllepudeli. Sama teed käis Ants juba poisikesest peale, kui ema ta surnuaiapühal alevisse lubas ja poest sai jäätist osta. Hiljem tuli noorusaeg, vastuöised ja ehalkäigud. Ikka mööda sama rada, mis on nüüd juba rohkem mälestus kui tee ise. Elu ja vanadus on kaks erinevat asja.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad