Justiitsminister Raivo Aeg sõnas Postimehe otsesaates, et õiguskantsler Ülle Madise tõepoolest kompab piire pensionireformi avalikus kritiseerimises enne seaduse jõustumist. «Olen täiesti Helir-Valdor Seederi ja Mart Helme seisukohtadega päri,» nentis minister.
Lisaks selgitas justiitsminister pensionireformi eelnõu sidumist usaldusküsimusega ja tutvustas ettepanekuid joobes autojuhtimise ennetamiseks.
Valitsus sidus pensionireformi eelnõu usaldusküsimusega. Mida see protseduuriliselt tähendab?
Seda on parlamendi praktikas kasutatud ka varasemalt, aga ega see ülearu tihe ei ole tõepoolest. Üldjuhul kasutatakse teda sellisel juhul, kui opositsiooni ettepanekud ei lähtu tervest mõistusest. Toon välja ühe näite, kus Reformierakonna saadik härra Andres Sutt on esitanud umbes 350 muudatusettepanekut. Selgelt ei ole need sisulised muudatusettepanekud, mida parlament peaks arutama.
Kui ettepanekud on kiuslikud ja suunatud lihtsalt sellele, et takistada parlamendi tööd, siis kasutataksegi seda võimalust. Seotakse ühe eelnõu hääletamine usaldushääletusega ja kui see läbi läheb, siis on ka eelnõu vastu võetud ning usaldatakse siis ka valitsust.
Kas teoorias on ka võimalik, et see hääletus ei lähe läbi?
Teoorias on see võimalik, kui koalitsiooni hääled ei pea ja koalitsioon jääb vähemusse. Teoreetiliselt on see siis võimalik. Aga vaadake, et kui koalitsioon juba sellise mõnes mõttes riskantse sammu peale läheb, siis koalitsioon peab teadma, kuidas häälte vahekord välja kujuneb.
Õiguskantsler Ülle Madise sõnul tekitab pensionireform põhiseaduse suhtes küsitavusi. Siseminister Mart Helme ja Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder leiavad, et Madise ületab poliitiliste ettepanekutega oma pädevust. Milline on teie arvamus selles küsimuses?
Minu seisukohast on proua Madise läinud nõksu üle piiri. Põhiseaduse järgi õiguskantsler teostab põhiseaduslikkuse järelevalvet, aga eeskätt siis, kui seadus on vastu võetud. Alles siis hindab õiguskantsler, kas see on põhiseadusega kooskõlas või ei ole ja esitab omapoolsed argumendid, aga mitte eelnõu menetluse käigus. See ei ole hea toon. Selles mõttes olen täiesti Helir-Valdor Seederi ja Mart Helme seisukohtadega päri. Ma ei oleks nii reljeefne, aga kindla peale on tegemist piiri kompamisega.
Tartu ülikooli õigusteaduskonna professori Jaan Ginteri sõnul on saab vaidlus tõenäoliselt lahenduse alles riigikohtus. Kuidas mõjutab riigikohtu sekkumine pensionireformi vastu võtmist?
Eks see venitab. Need igasugused kohtuastmed ju võtavad omajagu aega. Õiguskantsler esitab oma seisukohad ja läheb presidendi juurde. Presidendil on õigus seda mitte kinnitada ja siis tuleb eelnõu tagasi Riigikokku. Riigikogu peab siis uue otsuse tegema, kuidas edasi. Vastavalt sellele president otsustab, kas ta saadab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusse. Loomulikult, kuidas kohus otsustab, see ongi Riigikohtu pädevuses.
Aga ma tahan rõhutada, et samade asjaolude kontrollimiseks, millele õiguskantsler Ülle Madise osundas, tellis justiitsministeerium advokaadibüroolt õigusliku hinnangu analüüsi. Härra Paul Keres (analüüsi autor) tõi selgelt välja, et on põhiseaduslikke riiveid, aga see ei tähenda seda, et seadus ei peaks jõustuma. Põhiseaduslikke riiveid kohtame tegelikult igapäevases elus palju. Näiteks noormeeste kaitseväkke kutsumise. Kutsealuste üks oluline põhivabadus saab ju peaaegu aastaks piiratud! Aga see on proportsionaalne ja põhjendatud. Samamoodi ka need punktid, mis õiguskantsleri poolt välja toodi. Selgelt ei saa nii-öelda võrdselt kohelda neid, kes juba ei ole võrdses seisus. Võrdses seisus ei ole inimesed, kes on liitunud teise sambaga ja need, kes ei ole. Neile ei olegi võimalik nii-öelda võrdse kohtlemise printsiipi rakendada, sest nad ei ole võrdselt koheldud.
Räägime teoreetiliselt - juhul kui reform saab vastu võetud, aga hiljem Riigikohus otsustab, et see riivab liiga palju põhiseadust, mis siis saab?
Siis tuleb parlamendil kindlasti sellele reformile uuesti otse vaadata. Iseenesest poliitiline tahe ühte süsteemi muuta, ei ole vastuolus põhiseadusega.
Indrek Neivelt ütles Rahvusringhäälingule antud intervjuus, et enne reformi vastuvõtmist, peaks tunnistama, et selle teise samba loomisega on kaotanud tegelikult paljud inimesed. Tuleb tunnistada viga. Kas te nõustute sellega?
Nõustun küll ja nõustun just sellega, et [teine pensionisammas - toim.] on tõepoolest tehtud nii-öelda sunniviisiliseks. Inimestelt on ära võetud vabadus. Mina ka vabatahtlikult liitusin sellega, aga peale seda muutusin sunnismaiseks. Siis mu vaba tahe nagu kadus. Me ju teame, et tegelikult need pensionifondide tootlused on olnud ülimadalad ja hooldustasud on olnud ülikõrged.
Vahetame teemat. Räägime roolijoodikutest. Te olete käinud välja ka omapoolsed ideed probleemi lahendamiseks. Teie sõnul oleks edukaim viis selle vastu võitlemiseks kontrolli suurendamine: liikluses veapunktsüsteem ja kohustuslik alkolukk. Siseminister Mart Helme ettepaneku järgi oleks mõistlik karmistada seaduseid nii, et ka esmakordselt roolis alkoholijoobes vahele jäänud inimene saadetaks vähemalt aastaks vangi. Ka need ideed väärivad kaalumist?
Meil ministeeriumis on väga palju ettepanekuid. Töötasime need ministeeriumis läbi oma kriminaalpoliitika osakonna inimestega ja esitasime ettepanekud valitsuse liikluskomisjonile.
Karistuste karmus on tõesti väga tähtis, aga see ei ole nii-öelda võluvits. Ma olen sellega päri, et joobeseisundis surmaga lõppenud õnnetuse võiks täiesti võrdsustada tapmisega. Kui räägime korduvalt joobes juhtimisest, siis täna on karistus kuni neli aastat vabaduse kaotust. Teeme ettepaneku, et suurendame karistust kuni viie aastani. Kui see läheks üle viie aasta, siis see hakkaks juba muutuma nii-öelda esimese astme kuriteoks.
Lisaks kui roolijoodikule on kohtu poolt määratud näiteks alkoholi tarvitamise keeld, siis see peab olema ka jälgitav. Täna ei ole see selles mõttes jälgitav, et seadus küll lubab näiteks elektrooniliste vahendite kasutamist, aga need seadmed on katsetamisjärgus.
Teine pool, mis on minu meelest efektiivne, on autodesse nii-öelda alkoluku paigaldamine. See on selgelt füüsiline tõke. Kui sa oled joobes juhiistmel, siis auto ei sõida lihtsalt. Aga see peab olema muidugi töökindel. Seda ei tohiks saada üle kavaldada.
Siis on meil ettepanek, et korrakaitseline ja meditsiinipool peavad tihedalt koostööd tegema. Kui inimene jääb vahele purjus peaga sõiduga, siis see teave peab liikuma edasi ka meditsiinisüsteemi. Kui see isik läheb järgmine kord arstitõendit taotlema juhiloa pikendamiseks, siis see arst näeb seda. «Kuule, sul on probleemid alkoholiga, teeme sulle ära veremarkeri!». Kui ikkagi selgub, et tegemist on alkohoolikuga, siis arst saab otsustada, kas ta annab selle arstitõendi või mitte.
Ka psüühikahäiretega tegelemine (see on eeskätt sotsiaalministeeriumiga jälle koostöös) on oluline aspekt. Sõltuvusravi on täna tegelikult probleem. Riiklik süsteem suudab aastas võtta võib-olla kolm-neli tuhat inimest sõltuvusravile. Tegelik vajadus on siin kordades suurem. Võib-olla kümne tuhande läheduses.