Surva laulupeost: ei pääse ka mina pisaratest

Copy

Koorijuht Hirvo Surva tunnistas, et laulupidu suudab talle endiselt pisara silmanurka tuua.

«Rahvas on kohal, koorid on laval, muusika toimib, ma arvan, et kõik on väga hästi,» jagas Surva esimesi muljeid. 

Ta rääkis, et esimest korda võtsid Surva ema ja isa teda laulupeole kaasa siis, kui peeti peo sajandat juubelit, 1969. aastal. Sellest ajast peale on ta käinud kõigil laulupidudel.

Küsimusele, kas mõni lugu suudab endiselt pisara silmanurka tuua, vastas Surva: «Ei pääse ka mina pisaratest. Kõik inimesed, kes siin koos on ja eriti kui tuleb see finaal ja kõik on tõesti emotsionaalselt kõrgpunktis, siis ei pääse keegi sellest, sest see on lihtsalt nii ilus.»

Kõige emotsionaalsemad laulud on Surva sõnul Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm», Peep Sarapiku «Ta lendab mesipuu poole» ja Pärt Uusbergi «Igaviku tuules». «Ma arvan, et need tulevad kõrghetked minu jaoks isiklikult, aga tegelikult on seal veel väga palju ilusaid laule,» sõnas Surva. «Ma jään huviga ootama ja kuulama, kuidas see kõik välja kukub ja sünnib.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles