Videoarhiiv: 10 aastat tagasi lasti vette viikingilaev Turm

Täna 10 aastat tagasi ehk 6. juuni 2009 oli laupäev. Tartu lodjakoja juurde oli kogunenud sadu huvilisi, et vaadata viikingilaeva Turm vettelaskmist ehk veeskamist. Selle tõstmiseks pukkidelt slipile läks vaja umbes 30 mehe rammu. Praegu on mitmel pool Euroopas käinud Turm koos kapten Albert Lassiga kodusadamas.

Emajõe lodjaseltsi üks eestvedajaid Liisa-Lota Kaivo rääkis, et kümne aastaga on Turm viikingilaevale kohaselt käinud paljudes kohtades. Isegi Pariisis, kuhu seda laeva oli tarvis sügisel 2011 Eesti kultuuripäevade korraldajatel. Prantsusmaa pealinnas Turm tookord ka talvitus, et siis järgmisel aastal võtta ette pikk teekond - õigemini veekond - Lübeckisse.

Läänemerele ringi ümber tegemisel oli peatus ka viikingitele väga tuntud Sigtuna sadamas. Kuid Tartus valminud laeva on tarvitatud ka näiteks laulupeotule teekonnal juunis 2009, Novgorodis ajalooliste laevade paraadil ja looduseõppe programmis kodustel sisevetel.

Kaivo sõnul on tammiste kaartega Turm aja- ja ilmahambale hästi vastu pidanud, nii et suuremat remonti ei ole olnud vaja teha. Viikingilaeva vastupidavusele panid aluse laevaehituslikud kogemused, mis Emajõe lodjakojas olid kogunenud Jõmmu ehitamisest. Lodi veesati sealsamas 29. aprillil 2006.

8. juunil 2009 ilmus Tartu Postimehes Turma veeskamisest reportaaž, mille tekst ilmub siinkohal sellisena, nagu see on säilinud autori arhiivis. Sealt on pärit ka siinse loo video, mis on tehtud nuppudega Nokiaga.

KÜMNE AASTA TAGUNE REPORTAAŽ

Viikingilaev Turm liigub nagu suur madu

Laupäeva õhtu. Vihma ei saja, päike paistab. Tartu servas tegutseva lodjakoja juurde koguneb sadu huvilisi, kellest paljud saavad enda rõivastele tugeva tõrvalõhna. Seda hõngub uue laeva parrastelt.

Kõik soovijad võivad paadipõhjakujulise katusega laevaehituskojast läbi astuda. Ja leidub ka neid, kes käe vastu parrast panevad. Käsi saab mõistagi mõnusalt tõrvaseks.

Esialgu ei ole muinasaja piltidelt tuttava kujuga laeval veel nime. Lodjakoja varjualuse katusel peab kümmekond laevaehitajat nõu, mida umbes 500 nimepakkumise hulgast – paljud neist korduvad – välja valida. Lõpuks langeb otsus mehiselt kõlavale nimele Turm.

Mehed punnitavad

Lodjakoja linnapoolsesse otsa kaldale maha pandud slipi kõrval uudistajad ning kaugemal kaldal seisjad seda veel ei tea.

Mõned neist isegi ei näe, kuidas umbes 30 kätepaari haarab köitest ja teeb Eero Pärgmäe juhtimisel kõigepealt proovitõste. Ei näe, ent kuulevad küll, sest kogu tegevus ja seda kaunistav tseremoonia paiskub valjuhäälditest Emajõe kohale.

Tõstjate hulgas on abilinnapea Margus Hanson, kes oli enne tõrvase laeva kõrvale asumist ümber riietunud, veel enne aga sõnavõtus meenutanud, kuidas lodjaseltsi mehed tulid aasta tagasi küsima linna toetust ja said selle ennast tõestanud Jõmmu tõttu kõhklematult.

Nüüd punnitab abilinnapea nelja torupilli saatel kahe ja poole tonnist laeva pukkidelt slipile.

«Kolm-neli, tõstame!» kamandab Eero Pärgmäe.

«Haa!» karjuvad mehed jõupingutuse kergendamiseks kaasa. See kõlab nagu sünnitusvaludes naiste koor.

Esimene tõste läheb edukalt. Järgmine samuti, ja veel, ja veel. Juba on kaheteistkümne ja poole meetri pikkune ning kolme ja poole meetri laiune alus veepiirile jõudnud.

Pealtvaatajad, kellest osa on muinasaja rõivais, plaksutavad rõõmsalt, vilistavad ja hõiskavad. Laev libiseb vette. Kell on 19.43 – peaaegu täpselt nagu kavandatud.

Nimepanek

Kui muinasaegsetel eekujudel valminud viikingilaev on esimeselt paarisajameetriselt sõidult slipi kõrvale tagasi jõudnud, algab nimepanek. Selleks on toodud laevanina juurde toober, millesse kõik soovijad võivad Emajõest kopsikuga vett tõsta.

Nimi saab teatavaks siis, kui ühe peamise laevameistri Mart Verniku kolme ja poole aastane häbelik tütar Kertu on isa süles läigatanud toobrist vastu parrast kopsikutäie vett. Nime lauajupil lööb kahe naelaga parda külge Emajõe lodjaseltsi juhatuse esimees Priit Jagomägi. Kõik võivad lugeda – Turm.

Nagu pärast selgub, on Turmi teistele välja valida pakkunud Ilmar Tamm, lodjaseltsi asutajaliige.

«Lihtsalt juhtus niisugune rumal lugu, et nimi tuli oma pundi liikmelt,» kommenteerib ta õlut kraanist keerates. «Teine minu pakutud nimi Suur Madu meeldis mulle rohkem, aga hääletati tuimalt maha. See laev meenutab ju suurt madu – sama moodi väga ilus, sihvakas ja kiire.»

Nime Turm mõtte andis talle Mika Waltari romaan «Turms, surematu». «Ilus, selge, kindel nimi,» lisab Ilmar Tamm. «Vee peal peab olema kõik kindel.»

Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu järgi tähendab turm (omastavas käändes turma) luulelises väljenduslaadis hävingut, hukku, kadu. Uhiuue viikingilaeva esimene suurem retk on aga vastupidi väga rahumeelne. Turm võtab Tartu laulupeo õhtul 13. juunil enda pardale laulupeotule, et viia see Võrtsjärvele.