Maaülikooli rektor: mahetoiduga me ära ei ela

Postimehe ja Maa Elu stuudios intervjuu andnud Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen rääkis lähemalt uudsest terminist agroökoloogia ning nentis, et mahetoiduga paraku aina kasvavat elanikkonda ära ei toida, mistõttu on eriti oluline tegeleta uute lahenduste leidmisega.

„Mahetoit ja mahetoidu tarbimine on teatud sektori inimeste soov ja seda tuleb austada. Ja mahetoit on vaieldamatult summa summaarum väiksemate jääkidega,” kõneles ta.

„Kogu maailma kasvavat elanikkonda sellega kahetsusväärselt ära ei toida, seetõttu on vaja leida uus lähenemine, et oleks hundid söönud ja lambad terved ehk loodus kaitstud.”

Agroökoloogia on Klaasseni sõnul viimastel aastatel kasutusele tulnud termin, mis tegelikult ei käsitle ainult põllumajandust, vaid käsitleb kõike, ka ümbritsevat keskkonda, tehnikat ja ka inimest, selle ühe osana. „Kogu see ringmajandus, mis metsanduse, põllutootmise ja toidutoomisega seotud on, seda me võiksime võtta tervikuna kui agroökoloogiat.”

Agroökoloogiat kiputakse tema sõnul segi ajama mahetootmisega. „Jah, see on keskkonna ühe aspekti osas võetuna, aga agroökoloogia on oluliselt laiem ja ta arvestab nii keskkonnaaspekte kui kõiki muid komponente,” sõnas ta.

Uusi lahendusi otsitakse aga iga sekund. „See termin, mida me nimetame nutikaks, läheb järjest enam põllumajanduses käiku. Kogu tuleviku põllumajandus baseerub ikkagi IT-tehnoloogiatel,” lisas ta.

Maailm otsib uusi lahendusi

Eelmisel nädalal toimus Tartus Eesti Maaülikoolis Euroopa üks juhtivaid maaelukonverentse „Agroforum Mare Balticum“. Kahepäevasel kokkusaamisel oli teadlaste, poliitikute ja Euroopa Komisjoni vaatluse all agroökoloogia jätkusuutliku toidutootmise alustalana.

Põllumajandusfoorumi peakorraldaja Elis Vollmeri sõnul on selge, et maailm otsib uut paradigmat, mida globaalselt rakendada, kuna suurtootmisel on omad probleemid, nagu kemikaalid ja kunstväetised, mahetootmisega ei ole aga võimalik maailma ära toita.

„Agroökoloogia käsitus püüab kaugeneda lähenemistest, mis lähtuvad vaid kitsast majanduslikust tasuvusest, püüdes arvesse võtta ka sotsiaalset, kultuurilist, tervise-, juhtimise, poliitika ja koostöö aspekti,“ rääkis Vollmer.