Leelo Tungal: üksindus näitab, et oleme heaoluühiskonda jõudmas (10)

Agaate Antson
, Reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kirjanik Leelo Tungal usub, et kui üksindus on kerkinud probleemiks, nagu meil täna Eestis, siis tähendab see, et oleme ühiskonnana teisele tasandile jõudnud.

«Üksilduse tunne on väga kurb tunne, kujutan ette. See on tunne, mis võib süveneda aastatega,» ütles Leelo Tungal.

Ta lisas, et noorel inimesel, kel kõik on ees on lihtne kontakte ja sõpru leida ja ka lähedased on niikuinii ümber. Vanemaks jäädes see tema sõnul muutub.

«Mäletan väga hästi, see oli kuskil Nõukogude aja lõpul, kui näidati meile Rootsi televisioonis filmi naisest, kes oli üksinda. Ta tundis end üksi ja oli haige. Võeti talle koer, et ta saaks seltskonnas olla. Oma tütrega ta ei klappinud. Ta lihtsalt tundis, et ta põeb hirmsasti seda üksindust igal pool,» kirjeldas Tungal toona tema jaoks mõistmatut nähtust.

«Meie, kes me tollal elasime Nõukogude ühiskonnas, mõtlesime, et palun tulgu seisku võisappa kaks tundi. Ja siis tund aega talongiga leivasappa. Et mida see inimene kurdab?» meenutas ta.

See, et praegu on meil teemaks tulnud üksindus ja üksildus, näitab Leelo Tungla hinnangul, et oleme samuti jõudmas heaoluühiskonda.

«Me hakkame juba aru saama inimesest, kel ei ole vaja leivasabas seista ja kes ei taha endale koera seltsiks ja kes ikkagi tunneb ennast üksinda ja kurvana. Et aeg-ajalt on mõnede probleemide kerkimine nagu mingisuguseks näitajaks, et oleme teisele tasandile või teise maailma jõudnud,» lisas ta.

Vaata lähemalt videost!

Kommentaarid (10)
Copy
Tagasi üles