Otse postimehest
Päevakajalised intervjuud saates “OTSE POSTIMEHEST” VAATA

Poliitikud saavad valetada ainult valijate heakskiidul ja lõpmatult ei saa selline olukord kesta, ütles Tallinna ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets saates «Otse Postimehest».

«Poliitikute puhul on nii, et natukene võid valetada, aga valetada saad nii kaua, kuni sinu valijad selle heaks kiidavad ja sulle järgmine kord hääle annavad. Mina eeldan siiski, et inimene on ratsionaalne loom ja kui ta saab aru, et teda on kaks, viis või kümme korda ninapidi veetud, siis ta hakkab mõtlema ja tema hääl läheb mujale,» rääkis Heidmets.

Tema sõnul ei ole valetamine poliitikas olemuslik nähtus, kuid see on kindlasti olemas. «Siin ei ole teist rohtu kui valijate endi arusaam sellest, kellega tasub asju ajada ja kellega ei tasu,» märkis professor Heidmets.

«Olen seda meelt, et maailm seisab kindlalt tõe jalgadel ja kui keegi selles kahtleb, siis ta võiks proovida käia tõejärgse hambaarsti juures korra, teise korra ja kolmanda korra – siis ilmselt rohkem ei lähe. Tõejärgse langevarjuga õnnestub hüpata ilmselt ainult ühe korra,» ütles Heidmets. Tema sõnul puudutavad tõejärgsus ja «pehmed tõed» vaid mõnesid eluvaldkondi – avalikke ja poliitilisi debatte ning meediat. «Aga kindlustunne, et enamus elust on tõepõhine, võiks olemas olla,» sõnas Heidmets.

Sotsiaalpsühholoogi sõnul ei ole vale äratundmiseks kindlat retsepti. «Psüholoogia õpetab, et vahel võib valetamise ära tunda inimese kehakeelest, kuid see pole täielik mõõdupuu. Vale tuleb välja siis, kui oponent kahtleb väidetes ja otsib oma argumente, vale tuleb tihti välja laiemates aruteludes,» märkis Heidmets. «Ma olen optimist ja arvan, et mitte ainult naabrinaise kootud langevarjuga viie kilomeetri kõrguselt maa poole hüppamine toob arusaama, et tõed on olemas».

Arvudega manipuleerimine ei tähenda Heidmetsa sõnul alati valeväidete esitamist. «Näiteks pagulaste või migrantide puhul võib ju tuua kümneid erinevaid arve sõltuvalt sellest, kuidas neid arvutada. Mõni näiteks arvutab migrantide hulka ka kõik need inimesed, kes nõukogude ajal siia tulid, ja see annab kokku hästi suure numbri. Selle väite esitaja ju ei valeta, aga ta ei ütle ka, kuidas ta selle arvu sai. Teine arvutab teistmoodi ja saab imeväikse numbri,» rääkis professor. «Vähemalt nutikam osa inimestest küsib juba täna, kui keegi tuleb välja mingite numbritega pagulaste või mustanahaliste kohta, et kust need pärit on ja miks ma peaksin seda uskuma».

Heidmetsa sõnul on inimesed oma ajaloo jooksul üksteisele kogu aeg natukene valetanud ja ilmaasjata ei ole keelde tulnud ka selline termin nagu «hädavale».

«Kindlasti on olukordi, kus inimene on sunnitud kui mitte valetama siis vähemalt mitte tõtt rääkima. Näiteks kui ma satun terroristide kätte ja ütlen, et olen Läti president, lootuses saada natukene paremat kohtlemist. Aga see ei tähenda, et valetamine peaks olema igapäevaelu normaalne element, ideaalses maailmas inimesed räägivad ikkagi sellest, mida nad tõeks peavad,» ütles Heidmets.  

Professori sõnul on usust ja uskumisest rääkimine keeruline. «Kümned tuhanded rääkisid sellest, et nad usuvad Andrus Veerpalu aga huvitavalt kombel ei algatanud nad liikumist «Me tahame tõde teada!», nad algatasid liikumise «Me usume!». Tõega oli see üsna vähe seotud,» sõnas Heidmets.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad