Otse postimehest
Päevakajalised intervjuud saates “OTSE POSTIMEHEST” VAATA

Avatud Eesti fondi juht Mall Hellam avaldas saates «Otse Postimehest» lootust, et tulevad Eesti eurosaadikud on Ungari asjus sõnakamad – muidu ei pruugi me märgata, kui ise punase joone ületame.

Aastani 2017 olite Eesti aukonsul Ungaris. Siis teatasite, et loobute sellest kohast Ungari murettekitavate arengute pärast. Otsuse ajendiks said sammud valitsuse Kesk-Euroopa Ülikooli vastu. Missugune oli see vaimne õhustik, milles te selle otsuse tegite?

2017 oli viimane aeg selle otsuse tegemiseks. Juba mitu aastat oli näha, kuidas Euroopa Liidu vastane retoorika kasvas. Ja see ei olnud ainult retoorika: järgnesid konkreetsed sammud meediavabaduse piiramiseks, kohtute sõltumatuse vähendamiseks ja vabaühenduste tegevuse takistamiseks. See protsess kulmineeris 2017 4. aprillil, kui Ungari parlament arutas Kesk-Euroopa Ülikooli seadust, millega selle tegutsemine Ungaris tehti võimatuks. Selle hääletamise päeva õhtul kirjutasin ma Ungari aukonsuli kohast loobumise avalduse. Otsus oli mulle väga raske, sest ma olen Ungaris õppinud, sealne olustik on mulle tuttav ja omane, mul on seal väga palju sõpru. Aga areng oli selline, et ma ei saanud enam selle riigi eest seista, sest kõik minu väärtused olid vastuolus selles riigis valitseva parteipoliitilise õhustikuga.

Freedom House on värskelt viidanud, et Ungarist on saanud Euroopa häbiplekk, öelnud, et Euroopa demokraatia taandareng on Viktor Orbáni nägu. Missugused on olnud need samu ajakirjandus- ja isikuvabaduse piiramise sammud?

Kõige esimene samm on saada poliitiline võim, millel ei ole eesmärkide elluviimisel takistusi. Sellega hakkas Fideszi partei tegelema juba ammu.

Kus see alguspunkt on?

Fidesz oli võimul kuni 2002, siis oli ta veel suhteliselt demokraatiameelne, aga konservatiivsusele kalduv partei. Kui 2000. aastate alguses jäädi kaotajaks, hakati töötama selle nimel, et ükskõik missuguste vahenditega võimule saada. 2006 teatas Ungari sotside juht ühel kinnisel koosolekul – aga need materjalid lekkisid välja –, et kogu Ungari iseseisvumise ja sotsialismist vabanemise ajast alates ei ole olulisi reforme tehtud ja sotside valitsemise ajal on asjad läinud allamäge. Seda vürtsitas ta ohtrate vandesõnadega, sest  arvas, et räägib kitsas ringis. See andis Fideszile trumbid kätte, ja 2010 võitis ta tohutu häälteenamusega parlamendivalimised. Siis algas intensiivne võimu kinnistamise periood, et ehitada üles tugev repressiivne riigiaparaat, ja töötada selle nimel, et kõik edaspidi valimised võita. Selleks oli vaja meedia ja kõik massikommunikatsioonivahendid enda kontrolli alla saada. Kõik suuremad ajakirjandusväljaanded ei ole küll mitte riigi käes, aga nad on Orbánit ja Fideszit ümbritsevate oligarhide omanduses.

Eesti erakonnad, kes Orbánit eeskujuks toovad, rõhutavad, et ta sai võimule demokraatlikul teel, kuid seesama Freedom House viitab, et opositsiooniparteide võimalusi kampaaniat teha piirati. Kuidas see käis?

Meedia oli kontrolli all, ka sotsiaalmeedia, niipalju kui see oli võimalik. Valimiskampaaniate pilt on päris kole. Kui panna teleuudised käima… See ühesuunaline informatsioon meenutab Vene televisiooni.

Kuidas inimesed omavahel võimust räägivad?

Ka kõik kohalikud lehed on kohalike omavalitsuste väga tugeva kontrolli all. Info, mis sinna jõuab, on läbi käinud viiest sõelast. Interneti kasutamine ei ole võrreldav Eestiga.

Aga ikkagi, kuidas inimesed omavahel asju arutavad?

Suhtlemine on üpris hillitsetud. Külalised ju selle järgi tihti otsustavadki, kuidas kulgevad esimesed vestlused taksojuhiga. Kui veel viis aastat tagasi oldi suhtelised avatud, kritiseeriti, räägiti südamelt ära, siis nüüd ei räägita üldse. Sa võid küsida, aga sulle ei vastata, ja kui vastatakse, siis napilt. Tegeliku informatsiooni puudus ja müütide üleküllus ajab inimesi kindlasti segadusse. Eriti väikestes kohtades, kus inimesed võõrkeeli eriti ei oska. Info, mis peaks tulema mittekontrollitavatest kanalitest, võiks ju avardada silmaringi, aga seda jääb väheseks. Riiklike struktuuride korruptsioon on sünge, ka kohalikes omavalitsustes. Riiklik toiduahel paneb inimesed vaikima.

Seesama Freedom House viitab, et esimest korda on Euroopa Liidus riik, mida defineerima mittevabana. Mida see tähendab Euroopa Liidule?

Suurt peavalu. Kui Euroopa Liitu võeti uusi liikmeid vastu, siis eeldati, et nad jäädavad jagama demokraatlikke väärtusi. Abinõud, mida tuleb rakendada siis, kui liikmesriik hakkab neist kõrvale kalduma, on hästi pehmed, nad ei tööta. Vaja on paljusid protseduurilisi toiminguid, enne kui jõutakse tegelike sanktsioonideni, mõju avaldavate karistusteni. Orbáni personaalküsimust ja korruptsiooni arutatakse juba aastaid, aga midagi ei toimu. Tuli uudis, et 20. märtsil hakkab Euroopa Rahvapartei täie rangusega seda arutama, kuid seegi ei ole kindel.

Ungaris käib valitsuse rahastatud kampaania filantroop George Sorosi vastu, keda süüdistatakse seitsmes surmapatus. Mis see Soros neile Orbáni omadele kurja tegi?

Midagi halba ei teinud loomulikult. Orbán on Sorosi stipendiaat aastast 1990. Orbán sai stipendiumi, et õppida Oxfordis. Sorosi kodanikuühiskonda edendavad toetused on Ungarile nagu Eestilegi ainult kasuks tulnud.

Miks teda nii aktiivselt rünnatakse?

Selleks, et hajutada tähelepanu, eriti enne valimisi. Siis on vaja vaenlast. Eriti hea, kui on välisvaenlane, kui seda pole võtta, sobib ka sisevaenlane. Nii tekitati kampaania: töötada Sorosi plaani vastu. Kui Fideszilt uurida, kus see plaan on ja mida Soros teha soovib, siis näidatakse kontekstist välja rebitud mõttekatkeid. See tundub nii lapsik, aga teatavates olukordades see töötab.

Teine, keda rünnatakse, on Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker. Mida orbánistlik süsteem talle ette heidab?

See, jah, on midagi uut, kuigi tegelikult ei ole. Ungari valitsus on varem rünnanud ka Guy Verhofstadti ja Hans Timmermansi. Juncker on Euroopa Liidu sümbol, ja enne Euroopa Parlamendi valimisi sobib ta vaenlaseks: sest tema otsustab suuresti selle, mis Ungarist saab.

Ungari on ka NATO liige ja blokeerinud NATO Ukraina-komisjoni tööd ja sümpatiseerib Putini režiimiga. Missugust probleemi põhjustab see NATOle?

Ungari püüab marurahvuslust toita selle kaudu, näidates, et hoolitseb välismaal elavate ungarlaste eest. Ja Ukrainas pole neid vähe. Sealt püüab ta leida toetajaid valimisteks, teisalt mängib kokku Putiniga, et tekitada segadust Ukraina demokratiseerumisel.

Mida arvavad Eestis elavad ungarlased Ungaris toimuvast?

Ühtset seisukohta ei ole. Osa arvab, et Orbán liigub õigel teel ja viib ungarlasi turbulentses maailmas kindlalt edasi, teine osa on äärmiselt kriitiline.

Kuivõrd on toimuv mõjutanud Eesti-Ungari kultuurisuhteid?

Õnneks jääb kultuur puutumata niipalju, kui saab – taolises olukorras. Tallinnas tegutseb Ungari Instituut, mis vahendab muusikuid ja artiste. Kultuurivahetus toimib, ka Saaremaa ooperipäevadel oli Ungari ooper kohal, ja see on väga tore.

Me räägime Ungarist ka põhjusel, et EKRE toob Ungarit meile eeskujuks, ja Ungariga sümpatiseerib ka Isamaa.

Kui põhiväärtusest hakatakse kõrvale kalduma, siis tuleb häirekella lüüa. Mõned Eesti eurosaadikutest hääletasid küll EL-i Ungari-kriitilise raporti poolt eelmise aasta septembris, aga mitte kõik. Kui Ungari tee on nii erinev sellest, mida Euroopa Liit käib, siis võib-olla ei peaks me seal kõik koos ülema. Punast joont ei tohi ületada, ühel hetkel tuleb öelda, et niimoodi ei saa edasi minna. Ma loodan, et meie tulevased Euroopa Parlamendi liikmed on selles osas sõnakamad ja seisavad Euroopa ühiste väärtuste eest sõnakamalt. Eesti esindajad ei ole sel teemal eriti sõna võtnud ja see võib kätte maksta, muidu me ei pane tähele, kui oleme ka selle punase joone ületanud.

Mis Eestis seekord valimistel kaalul?

Eesti tulevik – kas Eesti jätkab avatud, innovatiivse, uuendusmeelse ja suuremeelse maana või satub isolatsiooni ja üksindusse.  

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad