Otse postimehest
Päevakajalised intervjuud saates “OTSE POSTIMEHEST” VAATA

Berliin on alati poliitiline. Berliini filmifestivalipalee ees patseeris end plakatitega üle kleepinud mees, kes soovis tähelepanu oma seisukohale, et natsism ja sionism on üks ja sama nähtus. Seega on otse loomulik, et Euroopa pealinna filmifestival, tuntud ka kui Berlinale, eristub teistest Euroopa suurtest festivalidest, nagu Cannes’i ja Veneetsia oma, julgete seisukohavõttude poolest. Tihti kõigutavad need establishment’i vundamenti.

Tänavune Berlinale seadis tugeva fookuse naissoost filmitegijatele ning naisprobleemide käsitlemisele filmikunstis. Tõesti, ca 400st festivalil linastunud filmist oli ligi pool – 191 – naiste tehtud. Teiselt poolt võib endiselt öelda, et tõelist võrdsust pole saavutatud, sest see on ikkagi vähem kui pool kogu filminimekirjast. Siiski parem tulemus kui mistahes muul A-klassi festivalil. Näiteks mullusel Cannes’i filmifestivalil oli vaid kolm Kuldsele Palmioksale kandideerinud 18 filmist naisrežissööride looming. Berliinis oli see suhe 7/20.

Põhivõistlusprogrammi žürii, mille tööd juhtis tänavu suurepärane Prantsuse näitlejanna Juliette Binoche, hindas siiski filme objektiivselt, sookvoote arvestamata. Nii läks festivali peapreemia Kuldkaru Iisraeli režissööri Navad Lapide filmile «Synonymes» ja žürii Hõbekaru Prantsuse režissööri François Ozoni filmile «Grâce à Dieu». Mõlemad on auhinda väärt ning loodetavasti jõuavad filmid ka Eesti väärtfilmikinodesse. Filmidest allpool lähemalt.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad