POPULAARNE TELESERIAAL "PANK" VAATA SERIAALI EPISOODE SIIT
Kuula artiklit

Sootemaatika on Eestis veel küllaltki uus teema, sest keelelise eripära ning inimeste enda teadmatuse tõttu ei mõisteta seda valdkonda päris hästi. Soovist inimesi selles valdkonnas harida, käisid saates «Õhtu!» külas seksuaaltervise ekspert ning geeniteadlane, kes seda teemat oma eriala vaatenurgast arutasid.

Seksuaaltervise ekspert Kristina Birk-Vellemaa sõnas, et sooidentiteet on lihtsalt öeldes see, kellena inimene ennast näeb ja tunnetab või kuidas ta ennast sildistab.

«Tavaliselt me oleme rääkinud meesidentiteedist ja naisidentiteedist, kuid sinna vahele mahub väga suur skaala erinevaid nimetusi. Gender queer on see väljend, mida saame kasutada inglise keeles. Meil eesti keeles ei ole väga head vastet soolisusest rääkimise kohta.»

Saatejuht Jüri Butšakov uuris, et kui ta otsustaks ühel hetkel, et ta ei ole mees ega naine, kuid näiteks mittebinaarne, siis mida see täpsemalt tähendab.

«See tähendabki seda, et ma ei identifiteerid end väga selgelt mehena ega naisena, vaid minu identiteedi sekka võib kuuluda väga palju erinevaid karakteristikaid mõlemast. Või siis ma kindlates sookarakteristikutes enda puhul ei mõtle, ma olen vaba nii-öelda konkreetsetest kastidest,» selgitas Birk-Vellemaa.

Eesti on väike konservatiivne rahvusriik, kuid ka meil on siin inimesed, kes ei identifitseeri end kummagi soo esindajana. «Nad on siin täitsa olemas,» Kristina Birk-Vellemaa.

Geeniteadlane Dr Natalia Pervjakova ütles, et sootemaatika on see valdkond, kus teadus läheb sotsiaalsest visioonist lahku.

«Üks asi on see, kuidas me ennast tunneme. Teine see, kas inimene, kellele on naise reproduktiivtunnused, kas tema on genoomselt ikka naine või mees, kas sellel inimesel on naissootunnused või meessootunnused,» ütles Pervjakova.

Kui bioloogiatunnist on teada, et XX-kromosoomidega inimene on naine ja XY-kromosoomidega mees, siis Dr Pervjakova ütles, et ka XY-kromosoomiga inimene võib olla naine.

«Kuidas see juhtub on see, et alguses tekib kood XY-kromosoomiga, ning sellisel juhul eeldatakse, et tekib poiss. Aga (alati) ei teki, sest toimuvad väikesed mutatsioonid, ning areneb ikka naissoost naine.»

Välimuselt kromosoom endaga mingeid muudatusi kaasa ei too. 

«Ta areneb perfekselt naiseks, kõikide naissoo tunnustega. See ei sega tal lapsi saada. See ei sega neil elamast. Paljud naised isegi ei tea, et neil on XY-kromosoomid, sest kui sa teisti ei tee, siis sa ei tea.»

Pervjakova selgitas, et kui naine, kellel on XY-kromosoomid, saab järglase, siis võib ema kromosoomiline eripära mõjutada lapse aju. Tekib olukord, mille nimi on inglise keeles masculinization of brain. 

Kuna tegu on väga keerulise teemaga, siis tuleb sellest ka väga konkreetselt rääkida. Jüri uuris, kas põhjus, miks inimene ei tunne end mehe või naisena, võib olla tingitud geenidest.

Pervjakova ütles: «Ma vastan kui teadlane: võib. Aga praegu ei saa kindlalt öelda, kas jah või ei. Me ei oska öelda kindlat vastust, sest ei ole kindlat vastust.»

Ta lisas, et seda teemat uuritakse, nii selle geneetilist kui sotsiaalteaduslikku poolt, kuid me võime kindlaid vastuseid saada alles 10 või 20 aasta pärast.

Saatejuht Piret Laos küsis, et teadlaste jaoks on ikka vaid kaks sugu - mees ja naine - ning kromosoomiline eripära ei tekita nende jaoks kolmandat sugu.

Pervjakova ütles, et ei tekita.

Laos pakkus välja, kuid vastust ei saanud, et kolmanda soo tekkimise põhjused võivad olla psühholoogilised.

Kristina Birk-Vellemaa rääkis, et inimene, kes ei tunne end mehe või naisena, tunneb end seltskonnas või ühiskonnas kui tulnukas, kuna seal suhtutakse kõikidesse binaarsuse ehk kahesuse alusel. Ta tõi ka huvitava analoogia: kui klassis on kalastajad ja jahimehed ning üks inimene on aga huvitud taimedest, siis ta ei sobitu sellesse seltskonda.

«Soost rääkides peame me eristama bioloogilist sugu, millega tegelevad geneetikud, ja sotsiaalset sugu ehk sooidentiteeti, mis on see, millisena me iseennast tunnetame. Ja see tuleneb ajukeemiast. See ei ole nii, et ma mõtlen välja, et ma olen üks või teine, vaid see, et ma tunnetan seda. Kui me koolis räägime sellest, kasutades väga binaarset sõnavara, siis ma arvan, et see võib olla väga ebamugav tunne (neile, kes ei tunne end ühe või teisena),» tõi Birk-Vellemaa välja.

Kui paljudes maailma riikides, nagu Rootsis, USAs ja Kanadas, on tunnistatud ja omaks võetud teadmine, et on rohkem kui kaks sugu, siis tekib ka küsimus, kas sama asi peaks ka Eestis olema.

Kristina Birk-Vellemaa vastas, et tema mõtleb sellest nii: «Ma olen bioloogiliselt naine, ma tunnen end naisena, ma olen kogu aeg ennast tundnud tüdrukuna, ning mida see minult reaalselt ära võtaks, kui keegi teine saaks end tunda oma identiteedis hästi, kui ta ei kuulu päris ühte või teise. Võib öelda, et see on äärmuslik lähenemine, aga mina ütleks, et see on humaanne lähenemine. Ja humaansus ei ole oma olemuselt äärmuslik mitte kunagi.»

Enne ei muutu ühiskonnas midagi, kui sõnum ei jõua poliitikuteni. Kuid kas see tähendab, et me ei tohi koolis ka sugudest rääkida?

Kristina Birk-Vellemaa arvab, et ikka tohib. «Küsimus on selles, kuidas me räägime. Kui soostereotüüpselt me läheneme. Kas meil on käsitöötunnid tüdrukutele ja tehnoloogiatunnid poistele või on meil kõikides tundides segagrupid. Ei ole mingit põhjust, miks neid sooliselt eristada. Me ei pea alati poliitikutest rääkima, sest meil on võimalik inimestena ka iseenda keelekasutust kontrollida.»

Seksuaaltervise ekspert sõnas, et kuigi 2018. aastast on õigekeelsussõnaraamatus olemas termin transsooline, siis peab eesti keel teiste sooidentideeti terminite osas veel arenema.  

Ta lisas sõnas siiski, et ei poliitikud ega Facebook ega mitte miski muu ei ole see, kes midagi määrab. Kõige tähtsam on ikka see, kuidas inimesed omavahel näost näkku suhtlemisel teineteisesse suhtuvad.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad