Tõnu Tender peab eesti keele tervist väga heaks

• Eesti ühiskond on emakeele kasutamisel väga tolerantne
• Poliitiline korrektsus muudab keelekasutuse pehmemaks
• Keelekasutus on inimese tarkuse ja ka rumaluse väljendaja

Eesti keele kui süsteemi ja kultuurkeele tänane tervis on väga hea, kuid keele kasutamisel esineb äraandmist ja alavääristamist, ütles Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender saates «Otse Postimehest».  

Milline on eesti keele tänane tervis?

Sõltub, mida me täpselt vaatame – kas keelt või keele kasutajat. Kui me räägime eesti keelest kui süsteemist ja kultuurkeelest, siis on tervis väga hea. Kui me räägime keele kasutajatest, siis selles ma päris kindel ei ole, kuna teatud valdkondades on äraandmist, loobumist või alavääristamist. Vahel on ju nii, et me eelistame mõne teise keele väljendeid, ehkki meie enda keeles on rikas väljendivara olemas.

Kas digitaalne tegelikkus, näiteks nutiseadmed ja sotsiaalmeedia, on hakanud keelele mõju avaldama?

See mõjutab keele kasutust. Kui meie keskkoolis või ülikoolis käisime, siis eeldati, et on üks ja õige võimalik keelekuju. See oli kirjakeel või normikeel või standardkeel. Omavahel vesteldes kasutasime slängi ka, aga igal pool mujal oli kasutusel normikeel. Nüüd me räägime demokraatlikus ühiskonnas sellest, et on mitu keelekuju. Meie noorusajal oli näiteks ringhäälingus üks kanal, kust kõlas üks keel. Täna näiteks on väga tore, kui korrespondent räägib saare murrakus.

Iga elujõulise keele tunnus on see, et on erinevaid keelekujusid. Kindlasti mõjutavad nutiseadmed või kasvõi telefonisõnumite saatmine osaliselt ka meie keelt. Kindlasti on see seotud ka vanusega, noored ilmselt kasutavad omavahel suheldes rohkem seda niinimetatud SMSi-keelt. Nutikas keelekasutaja ju teab, millal ta peab kasutama normikeelt, aga need erinevad keelekasutused ei tohi segi minna.  

Meie keel lihtsustub. Tekstid on lühemad. Pildid on suuremad. Keel on muutunud ka pehmemaks – koera asemel öeldakse üha rohkem kutsu.

On tõsi, et igapäevane keelekasutus on muutunud lühemaks ja ka pikkade žanrite puhul eelistatakse lühemaid tekste. Lõuna-Eestis on koer üldse peni, neid varjundeid on palju. Keeles on palju ka seda, et raadio- või tele-eetris domineerib üks sõna, praegusel ajal näiteks sõnad «debatt» või «debateerima». Harvem kuuleb sõna «arutelu». Koer ja kutsukene võib viidata ka teatud poliitilisele korrektsusele, kus me püüame erinevate huvide tõttu keelekasutust pehmendada.

Millist keelt peaks siis sallima – ranget õpikukeelt, tänavakeelt või mõlemat? Kui sallivad me saame keelekasutuse suhtes olla?

Eesti ühiskond on väga tolerantne. Leedus näiteks on keele suhtes hoopis rangemad hoiakud. Eestis oleks see harjumatu ja me ajaksime sõrad vastu. Vabal maal me eeldame, et igaüks võib olla tark ja võib olla rumal, ja tema keelekasutusest tuleb see välja. Keel on olnud ja on ka edaspidi inimese maailmapildi ja tarkuse väljendaja. Ka rumaluse väljendaja. Kahtlemata me tahame, et ametlikud tekstid oleksid selged ega sisaldaks keerulisi ning segaseid lauseid, millest ei saa mitte midagi aru. Maksu- ja tolliamet sai mitu aastat tagasi aru, et suhelda tuleb selges ja lihtsas keeles ning tulemused olid palju paremad.

Tallinna turgudel käies saab aeg-ajalt ikka kõvasti naerda. Mulle on silma jäänud püüdlikult maalitud silt «värsked limonid» ehk siis «värsked sidrunid» ja «kollased talumunid» ehk siis kauba järgi otsustades kanamunad. Kui karmilt tuleks  keelesolkijaid karistada?

Minu põhimõte on olnud, et hea sõna võidab võõra väe. Ma eeldan pigem selgitamist kui piitsaga plaksutamist. Tallinna Ülikooli professor Anna Veršik ütleks sinu toodud näidete peale, et see näitab inimese püüdu eesti keeles suhelda. Kui see inimene on keelt kasutanud ebakorrektselt, siis tuleb talle selgitada, kuidas on õige. Probleem oleks siis, kui need sinu viidatud sildid oleksid inglise või vene keeles, aga siin on inimene püüdnud eesti keelt kasutada. Ma ei karistaks, vaid pigem annaksin nõu.

Laensõnad tungivad ju eeskätt väikesesse keelde, mitte vastupidi. Ja lähevad keelekäibesse. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ütleks «vajuta enter» asemel «vajuta sisendklahvi». Kas keelelaenud on paratamatus?

Kui midagi on juurdumas või juurdunud, siis on päris keeruline võõrsõnu vältida. Eesti keelde on erinevatel ajaperioodidel kasutusele tulnud teatud hulk laensõnu. Näiteks Tallinna linna nimi oli ju pikka aega alamsaksakeelne, nimekujud Jüri, Mari, Madis ja Tõnis on tulnud alamsaksa keele kaudu ja aastate jooksul kodunenud. Nende kultuuride keeltes, kes teiste rahvastega ei suhtle, ei ole laensõnu. Neid piirkondi on väga vähe, mõned mägised piirkonnad ida pool või Amazonase metsades. Kuid ka inglise keeles on palju prantsuse laensõnu ja vene keeles on palju saksa laensõnu.

Juba palju aastaid püüame me ka ise konkursside kaudu keelt uuendada ja omakeelseid sõnu leida. Miks mõned uudissõnad jõuavad keelekäibesse – nagu «taristu» või «lõimumine» – aga mõned ei jõua? Ikka on käibel armas «läpakas» ehk «sülearvuti», aga mitte «rüperaal».

Johannes Aavik oli haruldane nähtus maailmas, kuna tema loodud ja tuletatud sõnadest on niivõrd suur hulk kasutusele läinud. Esimene sõna, mille ta ise kombineeris ja mis mulle praegu meenub on «veenma». Või näiteks «roim». Algselt oli see teise tähendusega ja «roim» tähendas igasugust sulitempu, rahvas aga võttis selle sõna kasutusele veretöö tähenduses. Või Aaviku «laip» või «relv» on ju aktiivses kasutuses.

Üks esimesi sõnavõistlusi oli Emakeele Seltsi korraldatud ja see toimus 1972. aastal. Sealt tulid kasutusele sellised sõnad nagu «kohuke», «eirama», «selve», «sõõrik», «linnak», «taidlema» ja «pardel». Aastal 1918 oli sõnal «pardel» teine tähendus kui habemeajamisaparaat,  siis tähendas see leopardi. 2002 pakkus sõnavõistlusel Ain Kaalep välja sõna «lõimima», mille ta võttis kunagisest vaibakudumise tehnikast, see oli unarusse jäänud sõna. Tookord tuli ka sõna «üleilmastumine».

Aavik oskas uudissõnu hästi propageerida ja üldsusele selgitada, tõlkides näiteks kirjandusteoseid, milles ta kasutas enda loodud sõnu. Uutel sõnadel peab olema teatud vorm, selgus ja suupärasus, siis nad võetakse omaks.  

Eesti keelt on hinnatud üheks maailma ilusamaks, aga hieroglüüfimaade keelte järel ka üheks maailma keerulisemaks keeleks. Kas selles mõttes oleme me kaitsemüüri taga, et räägime maailma mõistes justkui salakeelt?

Kui sa tahad mõnda keelt peensusteni osata, siis tuleb iga päev midagi juurde õppida. Sõltub vaatepunktist, kelle jaoks on eesti keel keeruline, kelle jaoks lihtne. Kui meie siin Tallinnas ütleme, et Misso või Värska on Eesti kõige kaugemad kohad, siis on see Tallinna vaatepunkt. Kui me läheme Võrru, siis ei ole Misso või Värska kõige kaugemad Eesti kohad. Ameerika Ühendriikide Välismajanduse Instituut väitis mõned aastad tagasi tõesti, et ameeriklaste jaoks olid keerulisemad jaapani, hiina ja ka eesti ning soome keel.

Mina väidan, et teiste keeltega võrreldes ei ole eesti keel keeruline. Keelte õppimise lihtsus või keerukus sõltub ka soovist keelt õppida ja osata, motivatsioonist ehk sellest, kas sa tahad seda keelt õppida, õpioskustest ja kultuurist. Sellest, kas me oleme harjunud keeli õppima või mitte. Väikerahvad on harjunud keeli õppima, suuremad rahvad üldiselt ei ole.  

Eesti keele puhul me vahel kuuleme, et neliteist käänet on nii raske. Aga tegelikult on kolm peamist käänet nimetav, omastav ja osastav ning kui sa omastavat tead, siis sa oskad kõiki järgmisi. Dagestani keeltes võib olla kuuskümmend käänet, eesti keel kahvatub selle kõrval. Eesti keele puhul on keerulisena nimetatud meie laadivaheldust, näiteks «nuga-noa» või «jõgi-jõe». Et kuhu see «g» kaob? Kui tahta osata inglise keelt kõrgtasemel, siis on tegemist ka väga keerulise keelega.

Kui meile eestlastele tundub tänapäeval inglise keel väga lihtne, siis ma küsin: kas teekond punktist A punkti B on sama pikk kui teekond punktist B punkti A? Kui meile on inglise keelt suhteliselt lihtne õppida, siis kas inglasele on eesti keele õppimine sama lihtne? Muidugi on siin oma osa motivatsioonil ja võimaluses keelt kasutada. Toon taas Juri Lotmani näite. Härjast biifsteeki saab aga biifsteegist härga ilmselt ei saa.  

Mida rohkem me oskame keeli, seda edukamad me oleme. Eestis on ilmselt esimene võõrkeel inglise keel. Miks mitte mõni teine keel?

Ma ei ole üldse hea inglise keele oskuse vastu, see on üldkasutatav keel teaduses ja näiteks reisides. Eestis on olnud väga pikk traditsioon õppida mitut keelt. Inglise keele kui üldkasutatava keele õppimine on meil veidi teistsugune kui näiteks saksa, prantsuse või vene keele õppimine. Esimese võõrkeele õppimine peaks andma kogemusi järgmiste võõrkeelte õppimiseks. Kui palju ma inglise keele esimesena õppimisest saan kogemusi prantsuse või vene keele õppimiseks? Inglise keele kasutamise võimalusi tuleb meile uksest ja aknast sisse, teiste keelte puhul ei pruugi see nii olla.  

Luksemburgis on inglise keel koolis kolmas või neljas keel. Nad õpivad prantsuse keelt, saksa keelt ja letseburgi keelt ning alles siis inglise keelt, aga ülikooli lähevad nad valdavalt kas Ühendkuningriiki või Ameerika Ühendriikidesse. Või võtame meie Prantsuse lütseumi näite. Neil ei ole inglise keel esimene võõrkeel, aga riigieksami tulemused ei jää Inglise kolledžile eriti alla.

Inglise keelt on vaja, kuid minu meelest ei ole arukas õpetada seda just esimese keelena.

Kõik suuremad erakonnad pööravad eesti keele hoidmisele ja arendamisele oma valimisprogrammides meeldivalt palju tähelepanu. Ja ühes on mitu tänast parlamendierakonda ühel meelel, nimelt ainult eestikeelsele õppele üleminekus. Aga ma küsin nii: kui emakeel on üks rahvuse peamisi tunnuseid, siis kas see ei ohusta omakorda siin elavate venelaste või teiste rahvuste identiteeti? Me ei taha ju «ma ei teagi, kes ma tegelikult olen» inimeste teket?

Kindlasti on oma kultuurikomponendi õppimine ja õpetamine oluline. Professor Martin Ehala on öelnud, et identiteet on uus omandatud pädevus. Eestis elavad venelased, isegi kui nad on õppinud vene keeles, siis Peterburis ja Moskvas tuntakse ära, et nende keelekasutus on kohati teistsugune. Nende identiteet on ikkagi teistsugune kui Venemaal elavatel venelastel.

Neil on vaja eesti keelt osata ning suur osa on seda mõistnud ja nad tegelevad sellega. Aga selle kõrval on olulised näiteks nende oma kultuur ja kirjandus. Kindlasti peab jääma venekeelne teater ja Vene filmikunst. Meil on Saksa gümnaasium, Prantsuse lütseum ja Inglise kolledž. Kas siin on kohta ka näiteks Vene lütseumile?

Eesti keelt on uuritud ja puuritud aastasadu. See keel peaks olema täiesti läbi uuritud, aga ikka uuritakse. Mida seal enam uurida on?

Keel muutub. Kui sa uurid last, on ta ühesugune, kui sa uurid keskealist inimest, on ta teistsugune. Muutuvad ka võimalused ja uurimismeetodid. Tekivad uued võimalused, näiteks süntesaatorid, mis muudavad kirjaliku teksti heliks. Selleks, et heli muuta kirjalikuks tekstiks, on vaja keelt uurida. Muutub keel ja muutuvad võimalused, see on ka põhjus, miks keelt tuleb kogu aeg uurida.