Hiljutises «Radaris» oli Ege Tamme lugu neist eestimaalastest, kes ei soovi lapsi saada. Ei midagi uut, eksole. Oleme sel teemal juba nii palju rääkinud (loe: kakelnud) ning mida uut siin ikka lisada.

Kuni selle saateni polnudki, aga naisena hakkas mul järjekordset lastetuse lugu vaadates vastik. Hakkas halb, sest sain taas tõestust sellele, et meie ühiskond on kuri. «Egoist» ja «maksa lastetusmaksu» - need on vaid mõned kriitilised loosungid, mis kõlama jäid.

Nagu jäi kõlama seegi, et mitmed mehed, kes lapsi ei soovi, ei tahtnud sel teemal avalikult rääkida. Miks? Aga just sel põhjusel, et nad ei soovi tegeleda avalikkuse kriitika ja küsimustega. Seega rääkisidki vaid julgemad. Sedapuhku olid kaamerate ees naised.

Kui riknenud peab meie ühiskond olema, et üleriigilises telekanalis näeme naisi, kes kaitsevad nii isiklikke valikuid?

Mis demokraatlik, läänelik ja «Skandinaavia» riik me oleme, kui meie oma inimesed ei julge end vabalt väljendada, sest pelgavad kaasmaalaste pahameelt? Ja kui nad seda teevad, peavad end kaitsma hakkama.

Ausalt, istusin teleri ees ja mõtlesin tõsimeeli, et kui riknenud peab meie ühiskond olema, et üleriigilises telekanalis näeme naisi, kes kaitsevad nii isiklikke valikuid?

Minu jaoks on see uskumatu. Üldsust ei peaks huvitama kellegi nii isiklikud valikud nagu näiteks see, kas keegi läheb ülikooli või kas ta on 25. eluaastaks süütu, suhtes või vallaline. Miks siis pasundavad täiesti võõrad, tihtipeale anonüümsed netikommentaatorid selle peale, kui keegi teeb teadliku valiku lapsi mitte saada?

Ma muidugi mõistan, et inimeste loomuses on tuleviku katastrofiseerimine, kartus kõige hullema ees ehk hirm eestluse väljasuremise ees. Ent palun, vaidleme selle teema üle edasi siis, kui sellest peaks saama massipsühhoosist haaratud epideemia, kus sünnitusmajad, lasteaiad ja koolid seisavad tühjadena.

Praegu peaks olema ikka nii, et iga naise (ja iga mehe) keha kuulub talle ning tal on õigus sellega peale hakata just seda, mida ise soovib. Seega, kõik onu ja tädi Heinod, võtke enese jaoks korraks aeg maha ning tuletage meelde, mida kirjutab Eesti Vabariigi põhiseadus:

§ 12.   Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Ja nii ongi.

PS. Mina tahan lapsi saada, ent leian, et mul on õigus oma meelt muuta, ilma et peaksin end tundma kui «ühiskondlikult kahjulik element». Aitäh, Helme, selle ütluse eest.