POPULAARNE TELESERIAAL "PANK" VAATA SERIAALI EPISOODE SIIT
Kuula artiklit

Tartu ülikooli õigusteadlaste töögrupi analüüs jõudis järeldusele, et Tartu rahulepingu järel Eestisse tulemata jätnud Abhaasia eestlaste järeltulijad ei ole sünnijärgsed Eesti kodanikud, seega ei ole sünnijärgne Eesti kodanik ka viimasel ajal palju avalikkuse tähelepanu pälvinud Alli Rutto.

Tartu ülikooli õigusajaloo professor ja analüüsi töögrupi juht Marju Luts-Sootak rääkis analüüsi tutvustusel, et Eesti kodakondsuse opteerimisest Tartu rahulepingu järgi on möödunud ligi sada aastat ning Esimese maailmasõja järgse ja üldse sõdadevahelise aja arusaamad kodakondsusest, rahvusvahelisest õigusest, riigi ja kodaniku suhtest erinesid väga oluliselt tänapäevastest.

Siseministeeriumi tellitud analüüsis tuuakse välja, et lisaks inimese õigusele valida ehk opteerida kodakondsus oli tollal riikidevahelise lepinguga võimalik sätestada ka riigi õigus keelduda tema kodakondsust opteerinud inimest oma kodakondsusesse vastu võtmast. Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahuleping andis keeldumisõiguse mõlemale lepingupoolele.

Eesti kodakondsust said opteerida vähemalt 18-aastased Eestist pärit inimesed, kes pidid selleks esitama opteerimisteadaande Venemaal tegutsenud kontroll-opteerimise komisjonile. Komisjon väljastas kodakondsustunnistusi. See tunnistus ei andnud vahetult võimalust asuda Eestisse jõudnult oma kodanikuõigusi realiseerima. Selle võimaluse tagas hoopis isikutunnistus, mis väljastati alles pärast täiendavat kontrolli. Kontrolli käigus võis ka selguda, et opteerimiskomisjoni otsus oli ekslik või keelduti seda kinnitamast ideoloogilis-poliitilistel põhjustel. Riik langetas otsuse väljastada isikutunnistus ainult nende inimeste osas, kes olid saabunud Eestisse.

«Venemaale jäänud optante käsitati Eesti kodanikena, aga nad ei saanud Eesti kodanikuõigusi teostada ja nad ei kandnud ka Eesti kodaniku kohustusi, näiteks sõjaväekohustus või maksud. Nii optandid ise kui Eesti ametivõimud lootsid, et Eesti kodakondsuse tunnistused võivad inimesi päästa nõukogude mobilisatsioonist või maksudest ja nende vara natsionaliseerimisest või konfiskeerimisest. Optantidele jäi potentsiaalne võimalus oma kodanikuõiguste teostamiseks, kui nad oleksid jõudnud Eestisse ja saanud Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistuse. Samas ei ole kindel, et Nõukogude Venemaale jäänud optantidele oleks igal üksikul juhul olnud see võimalus tagatud,» lisas Luts-Sootak.

Abhaasia eestlastele saaks anda kodakondsuse seadusemuudatusega

Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annuse sõnul kinnitas analüüs üle riigi praegusi seisukohti.

«Analüüsi põhjal ei ole Eestisse mitte naasnud optantide järeltulijad sünnijärgsed kodanikud tänases tähenduses. Seda seetõttu, et õigused ja kohustused, mis kodakondsusest tulenesid, olid väga erinevad neil inimestel, kes Eestisse asusid ja neil, kes ei asunud,» rääkis Annus.

Kui kõrvutada praegune politsei- ja piirivalveameti halduspraktika, riigikohtu kevadise lahendi järeldused ja analüüsi tulemused, siis on need Annuse sõnul omavahel kooskõlas. Jätkuvalt tuleb käsitleda nende optantide järeltulijaid, kes Eestisse ei asunud, välismaalastena.

Perioodil 2003-2015 käsitleti sünnijärgsete Eesti kodanikena ka nende optantide järeltulijaid, kes Eestisse ei asunud. «Sünnijärgsed kodanikud nad siiski ei ole, kuid kuna riik on teinud vea ja toona neile Eesti kodaniku passi andis, tuleb ka sellele olukorrale lahendus leida. Töö selle nimel käib,» märkis Annus. 

Samas saab Eesti poliitilise tahte korral siiski anda Abhaasia eestlastele kodakondsuse, kuid selleks tuleb muuta kehtivat seadust. Seadusemuudatus puudutaks umbes paarisadat Abhaasia eestlast.

Siseministeerium tellis eelmise aasta lõpus Tartu ülikooli õigusteadlastelt analüüsi Eesti kodakondsusõiguse sellest osast aastatel 1918-1940, mis puudutas Eesti kodakondsuse omandamist rahvusvahelistes lepingutes sätestatud opteerimisega. Optsioon on inimesele rahvusvahelise lepinguga antud õigus valida kodakondsus pärast seda, kui riikides on toimunud territoriaalsed muudatused või endiste riikide asemele on tekkinud uued riigid.

Ruttode perekonna saaga ehk kuidas inimesest Eesti kodanik sai ja siis jälle ei saanud

1918 - sünnib Eesti vabariik

1920 - Võru kreisist Abhaasiasse eestlaste külla kolinud Jakob Reiljan esitab taotluse, et teda Tartu rahulepingu alusel Eesti vabariigi kodanikuks loetakse.

1921 - Spetsiaalne komisjon annab Reiljanile välja Eesti kodakondsuse tunnistuse.

2005 - Eestlaste peres kasvanud, kuid Abhaasias sündinud Arnold Rutto kolib Eestisse õppima. Tema vaarisad mõlemad rändasid enne vabariigi sündi Eestist Abhaasiasse. Üks neist oli Jakob Reiljan, teine Viljandi kreisist pärit Martin Ruutu.

2007 - Arnold teeb igaks juhuks ära keele- ja kodakondsuseksami ning pöördub toonase välisminister Urmas Paeti poole küsimusega, kas ta saaks kiirendada oma kodanikuks saamise protsessi.

2012 - Arnold leiab rahvusarhiivist, et Martin Ruutule on väljastatud kodakondsustunnistus. Ta läheb sellega PPAsse ja taastab oma sünnijärgse Eesti kodakondsuse.

2013 - Oma sünnijärgse kodakondsuse taastab Arnold Rutto ema Alli, kes elab jätkuvalt Abhaasias, kuna hooldab seal oma eakaid sugulasi. Alli teeb seda vaarisa Jakob Reiljani kaudu.

2003–2015 - riik annab sadadele inimestele sarnaste arhiivileidude põhjal Eesti kodakondsuse nagu Alli ja Arnold Ruttole. Siis muudab PPA praktikat ja ütleb, et pelgalt arhiividokumentide põhjal enam keegi kodakondsust ei saa.

2016 - kodanikuks saab ka Alli Rutto tütar Liana ja tütrepoeg, kes elavad praegu Tartus.

2017 - Liana teine laps saab oma ema kaudu Eesti passi ja kolib Eestisse.

2. märts 2018 - riigikohus otsustab, et Tartu rahu järel Venemaal Eesti kodakondsust taotlenud eestlastest ei saanud kodanikud, kui nad ühe aasta jooksul Eestisse tagasi ei pöördunud.

15. august 2018 - Alli Rutto läheb PPAsse oma passi pikendama, kuid kuuleb, et talle on pass antud eksitusena. Kuna Jakob Reiljan ja Martin Ruutu jäid Abhaasiasse, siis nende kodakondsustunnistused midagi ei tähenda ning sünnijärgne kodanik pole ka Alli oma laste ja lastelastega.

22. november - aegub Alli pass, kui ta selleks ajaks ei asu loobuma Abhaasias elamiseks vajalikust Vene kodakondsusest, keeldub Eesti tema dokumentide pikendamisest.

Analüüsi kokkuvõte

Eesti Vabariigi kodakondsuse võisid isikud saada ex lege (seaduse kohaldamise kaudu - toim.), riikidevahelistes lepingutes sätestatud optsiooni korras või Eesti välisesindajate kaudu. Eesti Vabariik sõlmis kolm lepingut, milles käsitleti kodakondsuse opteerimist: 2. veebruaril 1920 Vene SNFV-ga, 19. oktoobril 1920 Läti Vabariigiga ja 25. novembril 1921 Ukraina SNV-ga. Suurimat isikute ringi puudutas Tartu rahuleping, mis andis Eestist pärit isikutele õiguse opteerida Eesti kodakondsust, aga ka lepinguosalistele riikidele õiguse keelduda isiku valikut tunnustamast. Opteerimisteadaande said Nõukogude Venemaal tegutsenud kontroll-opteerimise komisjonile (KOK) esitada vähemalt 18-aastased Eestist pärit isikud, kellele KOK väljastas kodakondsuse tunnistused. Kuna Eesti kodakondsust opteerinud isikuid asus uuritaval perioodil nii Eestis kui ka Eestist väljapool, tuleb tinglikult eristada optsiooniga omandatud kodakondsuse sise- ja välisfunktsiooni. Tänapäeval teadvustatakse eelkõige sisefunktsiooni, mis päädis õigusega tulla Eestisse ja asuda teostama Eesti kodaniku õigusi: nt õigust valida ja olla valitud. Sisefunktsiooni mõttes oli KOK otsus pigem tingimuslik kodakondsuse andmine, mis alles pärast täiendavat kontrolli ja kinnitust andis isikule õiguse saada Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistuse. Kui kontrolli käigus selgus, et isikule oli antud Eesti kodakondsus ekslikult, võeti talt kodakondsuse tunnistus ära ja ta võidi N. Venemaale tagasi saata või ta pidi taotlema Eestisse jäämiseks kohalike politseivõimude kaudu peatusluba. Eesti kodakondsuse saamiseks pidid sellised isikud esitama Eestis uue taotluse, sedakorda siseministeeriumile. Samuti võidi Eestisse saabunud optante Nõukogude Venemaale tagasi saata ideoloogilis-poliitilistel kaalutlustel. Lisakontrolli nõuded ja võimalused olid erinevatel aegadel erinevad, aga Eesti ametivõimud pidasid oluliseks säilitada kontrolli optantide ümberasumise üle Eestisse. Seega ei taganud KOK antud kodakondsuse tunnistus isikule vahetut võimalust asuda Eestisse ja saada Eesti kodaniku isikutunnistus. Üksnes Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistuse väljaandmist saab lugeda ajaks, mil isik sai hakata oma kodanikuõigusi realiseerima. Ehkki Eesti-Vene rahuleping pani optantidele kohustuse aasta jooksul N. Venemaalt lahkuda, jäi suur osa neist N. Venemaale. Venemaale jäänud optantidel ei olnud mingeid võimalusi Eesti kodanikuõiguste teostamiseks ja nad ei kandnud Eesti kodaniku kohustusi (sõjaväekohustus, maksud jms). Nende jaoks omas KOK välja antud kodakondsustunnistus välisfunktsiooni. Nii Venemaale jäänud optandid ise kui ka Eesti ametivõimud lootsid, et KOK väljastatud Eesti kodakondsuse tunnistused võivad inimesi päästa Nõukogude mobilisatsioonist või maksudest ja nende vara natsionaliseerimisest, munitsipaliseerimisest jms.

Ehkki optantide vara ei õnnestunud kõigest sellest säästa, tunti neile inimlikult kaasa. Välisfunktsiooni püüti säilitada isegi juhul, kui kodakondsustunnistuse omanikud omandasid nõukogude kodakondsuse ilma Eesti kodakondsusest väljaastumist taotlemata. Kõik see ei tähendanud, et need isikud, kelle kodakondsuse püsimist välisfunktsioonis jaatati, oleks üksikjuhul ja kaasuspõhist kontrolli läbimata võinud asuda kodakondsuse sisefunktsiooni teostamisele. Äärmuslikud olukorrad N. Venemaal ja N. Liidus (näljahäda, sundkollektiviseerimine, suur terror jms) võisid kaasa tuua ka Eesti-poolse erikohtlemise. Tartu rahulepingu art-s IV sätestatud kohustusel aasta jooksul pärast opteerimist N. Venemaalt lahkuda oli oluline varaline tähendus: üksnes selle aja jooksul lahkudes võis isik võtta kaasa oma «liikuva vara» ja säilitada edaspidi õigused «liikumata varale». Eesti püüdis opteerimise ajal vaidlusküsimuste lahendamiseks moodustatud Eesti-Vene segakomisjonis maksma panna seisukohta, et Eesti kodakondsuse valinud optantidel on õigus ka sellele varale, mille Nõukogude võim oli neilt natsionaliseerinud või rekvireerinud juba enne Tartu rahulepingu sõlmimist. Nõukogude Venemaa sellega ei nõustunud ja tegi kitsendusi isegi selle vara osas, mille optandid oleksid pidanud rahulepingu järgi saama vabalt kaasa võtta. Eesti ametkondadevahelises kirjavahetuses alates 1922. aastast korduvalt väljendatud seisukoht, et Eesti käsitab N. Venemaale jäänud optante jätkuvalt Eesti kodanikena, johtus muu hulgas lootusest säilitada nende isikute õigus varale ja võimalikele varalistele nõuetele Nõukogude Liidu vastu. Eesti kodakondsuse opteerimise õiguslik alus Ukrainas oli Eesti Vabariigi ja Ukraina SNV vaheline leping ja selle juurde kuulunud opteerimiskokkulepe. Ukraina SNV kodakondsus säilis ka pärast Nõukogude Liidu moodustamist (1922), seepärast oli võimalik opteerumine N. Ukraina kodakondsusest Eesti Vabariigi kodakondsusesse veel 1924. aastal. Opteerumisprotsess Ukrainas käivitus 1924. aasta jaanuaris ja lõppes sama aasta oktoobris. Osa Ukrainas asunud eestlasi kasutas Eestisse liikumiseks ka Moskva KOK-lt saadud dokumente. Taga-Kaukaasias elanud eestlastest said optsiooni teel kodakondsust taotleda isikud, kelle elupaik kuulus Gruusia ja N. Venemaa vahel 1920. aasta mais sõlmitud Moskva lepinguga määratletud nn neutraaltsooni. Selles tsoonis asusid ka eesti elanikkonnaga külad Salme, Sulevi jt. 1921. aastal arvati see piirkond N. Venemaa koosseisu. Sama aasta aprillis väljastas kontrollopteerimise komisjon nädala jooksul kodakondsustunnistused paarisajale endises neutraaltsoonis elanud eestlasele. Mujal Taga-Kaukaasias ei olnud võimalik Eesti kodakondsust opteerida, sest Eesti ei sõlminud kahepoolseid lepinguid ühegagi 1918. aastal rajatud Taga-Kaukaasia vabariikidest. Õigus kodakondust opteerida ei saanud tuleneda rahvusvahelisest tavaõigusest.

Taga-Kaukaasias elanud eestlased, kellel ei olnud võimalik saada Eesti kodakondsust opteerimise korras, võisid taotleda välispassi Taga-Kaukaasia riikidesse määratud Eesti esindajatelt. Reeglina teostas passide väljaandmise üle eelkontrolli siseministeerium ja ainult juhul, kui sellist kontrolli ei olnud võimalik äärmuslike olude tõttu (sõda, viletsad postiolud jne) läbi viia, võisid konsulid Eesti passe välja anda iseseisvalt. Siseministeerium vaatas konsulite langetatud otsused sel juhul üle hiljem ja kinnitas need või lükkas tagasi. Konsulite väljastatud passidega Eestisse jõudnute üle teostas siseministeerium järelkontrolli.  Sõdadevahelise aja arusaam kodakondsusest erines nii oluliselt tänapäevasest, et tollaseid lahendusi ei saa üle kanda tänasesse õigusruumi. Nagu tänapäevased õiguslikud arusaamad ei sobi ajalooliste sündmuste hindamiseks, ei paku ajalooline õigus ega halduspraktika vastuseid tänapäeva probleemide lahendamiseks. Tollased otsustajad tegutsesid oma aja poliitilises, ühiskondlikus, majanduslikus ja õiguslikus ruumis, tänapäeva otsustajad peavad arvestama praeguse aja poliitilisi, ühiskondlikke, majanduslikke, õiguslikke, niisamuti ka inimlikke faktoreid.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad